.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5993)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Elamine Jumala tõotustest
10.01.2004 - (1662)

"Aabraham! ... Aabraham!"

"Kes sa oled?"

"Mina olen Jehoova."

"Issand, mida Sa soovid?"

"Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan. Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks! Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla need, kes sind neavad, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!"" (1.Ms.12,1-3).

Aabraham haaras kinni Jumala tõotusest ja asus oma usu-teekonnale. Talle ei tulnud pähegi, et tal tuleb elu ülejäänud 115 aastat veeta rändurina Tõotatud maal ja selle ümber ja elada vaid tõotustest.

Meie elame maailmas, kus ei saa usaldada enam peaaegu kedagi, sest kõik murravad oma tõotusi. Isegi usurahva hulgas on raske leida neid, kes pole murdnud mõnd oma tõotust. Kuidas on siis võimalik usaldada kindlalt Jumala tõotusi? Kas meil pole olnud kunagi kiusatust kahelda mõnes Jumala fantastilises tõotuses? Kas me pole iial kahelnud Jeesuse tõotuses: "Vaata, ma tulen nobedasti!" (Ilm.22,7)?

Miks on Aabrahami kuju nii suur? Miks on Jumala tõotused talle nii erilised, et need moodustavad 1. Moosese raamatu selgroo? Miks on need tõotused nii kaugeleulatuvad, et kogu loo jutustamiseks kulub terve Piibel ja nende täitumiseks kulub terve igavik?

Pöördugem Aabrahami loo suure kõrgpunkti poole 1.Ms.22. peatükis. Ta on nüüd 120-aastane. Jumal on kannatlikult töötanud temaga, nagu kirjeldavad 12 pikka peatükki "määrdunud" pilte. Nüüd on saabunud suur finaal — draama viimane vaatus.

"Aabraham!" ütles Jumal.

"Siin ma olen!" vastas Aabraham.

"Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morija maale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel neist mägedest, mis ma sulle nimetan!" (1.Ms.22,1.2).

"Jumal, ütle seda veelkord," anus Aabraham. "Kas ma sain ikka Sinust õigesti aru? Ega see olnud mitte halb unenägu, tingitud minu kõrgest east?" Kuidas ta ka ei pingutanud oma kuulmist, ei kuulnud ta enam Jumala häält.

Aabraham äratab kaks teenrit ja ruttab Iisaki telki. Seal kummardudes tabab ta vaevu koidukumas oma noore, tugeva, tõotatud poja kuju. Kuidas ta teda armastab! Seejärel rändavad neli meest põhja poole. Minnakse vaikides, kulm pingest kortsus, keha higist märg.

Suures mures liiguvad Aabrahami huuled vaikses palves: "Issand, Jehoova, räägi ometi minuga nagu enne — Sa tead, kõik need korrad minu raskes minevikus. Sa juhtisid mind samm-sammult; kui ma oma hirmudega võitlesin, õppisin ma Sind tundma kui Sõpra, keda võib usaldada."

Aabraham mõtleb oma kartustele, kui ta esmalt jõudis tõotatud maale. Seal oli nälg. Tuli tõmmata vaiad välja ja rännata Egiptusesse ning elada oma käsivarre najal. Lähenedes Egiptuse piirile, heitis ta pilgu oma kaunile naisele ja ütles: "Saara, ma kardan. Kuule: kui soovid mu hinge päästa, valeta Vaaraole." Tema kartused ajasid ta veel suuremasse hädasse. Vaene Saara võeti kuninglikku haaremisse. Kuid Jumal osutus ustavaks: Ta täitis oma tõotuse ja päästis Aabrahami.

Talle meenub teinegi kord, kus ta nii väga kartis, kuigi see teistele välja ei paistnud. See oli siis, kui ta vapralt sõdis kuningate vastu, päästes oma vennapoja Loti ja kogu Soodoma rahva. Koju tagasi pöördudes värises ta nii kõvasti, et Jumal pidi talle ilmuma öises nägemuses ja teda julgustama, öeldes — 1.Ms.15,1: "Ära karda, Aabram! Mina olen sulle kilbiks. Sinu tasu on väga suur!"

Ja nüüd, teel Morija maale, tunneb ta end jälle nii ebakindlana. Ja muidugi on Saatan kohal teda kiusamas: "Aabraham, sa ei ole mingi usumees! Meenuta oma üritamist Haagariga. Sa pigem usaldasid õigust tegude läbi! Ja nüüd see teekond Morija maale? Sa püüad tuua inimohvrit pärast kõiki neid aastaid, mil sa oled selle vastu jutlustanud paganaile! Ei, Aabraham, mine parem koju tagasi."

Kogu päeva Aabraham palvetab. Kogu öö võitleb ta oma mõtetega. Kui päike tõuseb hommikul, leiab ta Aabrahami, pisarad niisutamas Palestiina pinda. Jätkub väsitav teekond täis sisemist võitlust kõigi oma küsimuste ja hirmudega. Järsku raputab ta end ärkvele oma sisemistest mõtetest ja avastab, et päev on kulunud ning oli jälle saabunud aeg panna üles telk. Peale õhtusööki lipsab Aabraham eemale laagritulest ja hakkab palvetama, nagu ei kunagi enne: "Oo, Issand, palun, palun räägi veel vaid üks ainuski kord. Issand, Sa tead, et ma armastan ja usaldan Sind. Aga mu poeg, mu tõotatud poeg, mu ainus poeg... Ma kardan nii väga!"

Selliselt palvetades meenub Aabrahamile midagi, mida ta on õppinud, hoolimata oma eksimustest ja usu kõikumisest — Jumal on ustav. Ikka ja jälle tasus Ta Aabrahami usu, hoolimata ta kartustest ja eksimustest.

Aabrahamile meenub aeg, mil ta isegi vaidles Jumalaga. Ta oli nii nördinud sellest, et Jumala tõotus polnud täitunud, et ütles Jumalale: "Issand, Sa tead, et Saara on viljatu; ma olen leidnud loogilise ja vastuvõetava viisi, kuidas teha Elieserist tõotuse seaduslik pärija."

Jumal ütles: "Ei!"

Aabraham soetas endale poja Ismaeli Haagariga ja ütles seejärel Jumalale: "Kui ainult Ismaelgi Sinu ees jääks elama!"

Jumal vastas: Ei, "su naine Saara sünnitab sulle poja ja sa pead panema temale nimeks Iisak."

"Hästi, Jumal," oli Aabraham vastanud, "Sina võitsid. Sina oled seda öelnud, mina usun seda. "Ja ta uskus Jehoovat ning see arvati temale õiguseks" (1.Ms.15,6).

Kõigist neist vaidlustest hoolimata armastas Jumal Aabrahami. Võib-olla see tihe, asjalik suhtlemine, mõtete ja arvamuste jagamine, isegi süvendas nende sõprust!

Aabrahamile meenub midagi, millele ta võib kindlalt toetuda: Jumal oli teinud temaga lepingu nagu mees mehega. Ta oli kinnitanud selle vandega, asetades oma enda elu oma tõotuste garantiiks. See toimus ajal, mil ta Jumala käsu peale raius ohvriloomad kaheks tükiks ja asetas need vastastikku; Jumal tuli siis alla ja läks nende tükkide vahelt läbi. Sellega vandus Jumal iseenda juures (sest kedagi suuremat polnud), et "kui ma peaksin oma tõotusi murdma, siis lõigatagu minu enda keha tükkideks, nagu on tehtud nende ohvriloomadega. Nii tõesti, kui mina olen Jehoova, jäävad minu lepingulised tõotused kindlalt püsima ja täituvad."

See on kosmilise tähtsusega sündmus suures lunastusplaanis. Jumala tõotuste täitumise sidumine surmaga heitis valgust Kolgatale, kus Jumal tõesti suri, et demonstreerida oma tõotuste kindlust.

Aabraham oli õppinud kõndima ja rääkima Jumalaga. Kui ta oli oma teekonda alustanud, lahkudes usu läbi Uurist, ei olnud ta veel valmis tõusma Morija mäele. Kuid nüüd ta on. Pühakiri teatab — 1.Ms.22,4: "Kolmandal päeval Aabraham tõstis oma silmad üles ja nägi seda paika kaugelt."

Aabraham teadis, et Jumal ootab teda Morija mäel. Seal pidi tema usk saama viimase lihvi. Vana mees on väsinud. Viimastel öödel pole ta silmatäitki maganud. Süda on lõhkemas. Seni oli tal vaevalt jätkunud usku elada tõotusest. Nüüd peab tal olema usku asetada see tõotus altarile ning loobuda sellest ainsast kogetud konkreetsest tõotuse täitumisest.

Lõpuks on kõik valmis: tuli, altar, puud — kõik peale ohvritalle. Ei sündinud mingit imet. Et kostunud häält taevast. See on kõige ebamugavam paus lunastusplaanis. Iisak pöördub oma isa poole: "Isa, mis nüüd saab? Kus on ohvritall?" See on ajastute suurim küsimus.

Aabraham elas kaua enne seda, kui Ristija Johannes ütles Uues Testamendis — Joh.1,29: "Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!" Kuid kindlas usus Aabraham vastas — 1.Ms.22,8: "Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg!"

Vaevalt mõistis Aabraham, et just seda püüdis Jumal talle õpetada kõik need eelnenud aastad. Jumal "vaatab" s.t. hoolitseb igas olukorras.

Vana mees tõuseb aeglaselt üles ja ligineb altarile. Ta asetab oma väriseva käe Iisaki õlale. Nüüd peab ta lõplikult otsustama: kas jääb peale täielik usaldus või võtab võimust kartus, hirm. Viimane tähendaks aga kõigi oma viimasel ajal Jumalaga tehtud kogemuste hülgamist. See tähendaks pidada hallutsinatsioonideks kõiki lootusi ja tõotusi, mille varal ta oli rännanud kõik need kilomeetrit alates Haaranist, kaasa arvatud see, et tema poeg sündis selge ime läbi. Aabraham teeb oma otsuse. Kuumade pisarate voolates üle põskede ta teatab: "Iisak, mu poeg, sina oled see ohvritall!"

Iisak on ehmunud, jälestades juba seda mõtet. "Ohverdada oma laps? Ei, Isa!" Tal oleks olnud nii kerge lükata oma isa kõrvale ja lihtsalt kõndida minema! Kuid suurim austus, mida üks laps on osutanud oma vanemale on Iisaki osutatud austus Aabrahamile. Iisak vaatab usaldavalt neisse armastavatesse, pisarais silmadesse ja teab, et ta isa on Jumala mees.

Viimased hellad sõnad; viimane õrn kaisutus; viimane suudlus. Seejärel, asetades oma ainsa nähtava tulevikulootuse altarile, tõstab Aabraham oma käe ning on valmis nuga langetama, kui äkki üks nähtamatu jõud peatab ta käe. Ja kostub hääl: "Aabraham! Peatu! Aitab! Sa ei ole mulle keelanud oma ainsat poega" (vt. salmid 11,12).

Järgnevat rõõmu on raske kirjeldada. Seejärel kuulevad nad häälitsemist põõsastes. Nad pöörduvad ja vaatavad. Jumal ise on varunud ohvritalle! Jumal lihtsalt soovis kindlalt teada, kas Aabraham ikka soovib seda Jumala poolt varutud ohvritalle, enne kui Ta lubas Aabrahamil seda näha.

Miks palus Jumal Aabrahamil seda teha? Et teda proovile panna. Jah, see on üks põhjus. Et näidata meile, et usk vajab kasvamist ja arenemist? Jah, ka see on õige. Võtab aega, et usaldada kedagi, keda sa vaevu tunned.

Kuid on veel palju tähendusrikkam põhjus. Kogu universum oli jälginud kõik Aabrahami usurännaku aastad, kuid eriti viimased kolm päeva, Aabrahami ja Iisakit. Kaks tuhat aastat enne seda oli Jumal Eedenis teatanud kogu universumile oma plaanist päästa inimkond. Selleks lubab Ta oma armsal Pojal surra, et inimesed saaksid taastatud nende algsesse olukorda, mille jaoks nad olid loodud.

Siin, Morija mäel, kasutas Jumal Aabrahami ja Iisakit suure näitliku õppetunnina isiklikust agooniast, millest peab läbi minema Tema, et päästa inimkonda. Aabrahamist ja Iisakist sai Jumala Isa ja Jumala Poja võrdkujud.

Ligi kaks tuhat aastat hiljem tõusid Jumal Isa ja Poeg koos selles samas kohas Morija mäele vanas Jeruusalemmas. Ja kui nad sinna jõudsid, asetas ka see Poeg vabatahtlikult oma elu altarile. Ainult seekord ei sirutanud keegi oma kätt välja, takistamaks seda, mis seal toimus, ega kostnud häält, mis oleks öelnud: "Aitab!" Seekord langes nuga kogu raskusega — ja mitte lihtsa inimese südamesse, vaid Jumala enda südamesse. Jumal laskus alla põrguhauda, sest Jumal on ustav, Ta täidab oma tõotused.

"Jumal vaatab enesele ohvritalle!" See on kõige tähtsam sõnum, mida me võime kuulutada — viimane sõnum surevale maailmale. See sõnum läks Aabrahami ja Iisaki südamesse. Jäägu see kõlama ka meie südamesse, kes me samuti elame Jumala tõotustest. Kõik need tõotused, mis pole veel täitunud, täituvad kord kindlasti. Sest Jumal on ustav ja täiesti usaldusväärne.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv