.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6029)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Õigesti tegemine valedel motiividel
10.04.2010 - (1048)

Rom.12,1: "Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud elavaks pühaks ja Jumalale meelepäraseks ohvriks. See olgu teie mõistlik jumalateenistus."
Ühel ööl tungis majja, kus tema teada polnud kodus kedagi, murdvaras. Valgustades taskulambiga ümbrust, otsis ta hinnalisi asju. Ta oli just sokutamas üht asja oma kotti, kui kuulis kummalist häält pimedusest ütlevat: "Jeesus jälgib sind!" Mees ehmatas poolsurnuks, kustutas kiiresti lambi ja tardus paigale. Kui ta järgnevate minutite jooksul midagi ei kuulnud, raputas ta pead ja lubas võtta pärast järgmist "tööd" puhkust. Seejärel lülitas ta taskulambi taas põlema ja jätkas otsimist. Kuid sokutades järgmist eset oma kotti, kuulis ta jälle kristallselget häält ütlemas: "Jeesus jälgib sind!" Mees ehmatas jälle, kuid sedapuhku ei kustutanud oma lampi, vaid hakkas sellega palavikuliselt otsima hääle omanikku. Lõpuks märkas ta üht papagoid puuris.
"Kas sina ütlesid seda?" küsis varas.
"Jah. Ma hoiatan sind!" vastas papagoi.
"Kes sa enda arust oled?" küsis mees.
"Minu nimi on Mooses! Minu nimi on Mooses!" vastas papagoi.
Kas te teate, et papagoi rääkis tõtt?! Jeesus jälgib sind! Jeesus tõesti jälgib sind! Jeesus jälgib iga inimest! Ta vaatab, kas me, "Jumala suure südamliku halastuse [täpsemas tõlkes "armu"] tõttu" anname end Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks. "See olgu teie mõistlik jumalateenistus," ütleb Paulus.
Kas me saime õigesti aru Pauluse mõttest? Ta ütleb sisuliselt, et meie püha ja Jumalale meelepärase elu motivatsiooniks on Jumala arm, ehk Jumalalt armu saamine. Ainult seda nimetab ta "mõistlikuks jumalateenistuseks." Paljud teenivad Jumalat, kuuletuvad Jumalale või täidavad Tema käske aga mõnel teisel motiivil:
Näiteks kohustusest! Koguja kirjutab – Kog.12,13: "Karda Jumalat ja pea Tema käske, sest see on iga inimese kohus!" Tõepoolest, Jumala käskude pidamine on iga inimese kohus, kuid ebaõige on pidada neid ainult kohustusest. Jumal ootab, et me peaksime neid armastust Jumala vastu, kes on meile nii suurt armu tunda andnud, et Jeesus on kandnud kõigi meie pattude karistuse! Pidades Jumala käske vaid kohustusest, teeme me õigust valel motiivil! Või kas seda saabki õiguse tegemiseks nimetada?
Mõned täidavad Jumala käske hirmust Jumala kohtu ja karistuse ees. Teatab ju järgmine salm – Kog.12,14: "Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri!" Jumal mõistab tõepoolest kohut inimeste üle, kuid meid ei tohiks sundida Teda teenima hirm selle kohtu ees, vaid armastus meie Eestkostja, Advokaadi vastu, kes meid selles kohtus esindab ning tänu kelle õigetele tegudele meid seal õigeks mõistetakse!
Veel on inimesi, keda motiveerib Jumala käske pidama ebakindlus selles, et Jumala armust piisab täielikult igavese elu saamiseks. Jah, Jumala arm katab selle, mis puudu jääb, ütlevad nad, kui me oleme ise hambad ristis pingutanud. Kuid et igavene elu oleks 100 % Jumala armuand, nagu on öeldud Rom.6,23: "Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas!" seda nad ei suuda uskuda. Kui surm on palk pattude eest, siis igavene elu on palk Jumala käskude täitmise eest, teevad nad loogilise järelduse. Kuid Jumala armupakkumine pole loogiline. See on Jumala armastuse ime! Jumala käskude järgi elamine lootuses, et me sellega taeva või osagi taevast ära teenime, on Jumala teenimine valel motiivil. See on õigesti tegemine valel motiivil, kui seda üldse õigesti tegemiseks saab nimetada.
Kõige kurvem õigesti tegemine valel motiivil, kui sellist käsutäitmist võib õigesti tegemiseks üldse nimetada, on inimeste püüe täita Jumala käske, mitte mõistes ja mitte usaldades Jumala armastust. See jätab inimese ilma päästekindlusest, mille omamine on iga kristlase suurim eesõigus – õnneliku usuelu, pühitsuselus kasvamise ja Jeesuse sarnaseks saamise peamine eeltingimus. Omamata kindlust Jumala lõputus tingimusteta armastuses ja ülirohkes armus, on meie usuelu üks virelemine, kus me Jumalale lähenemise asemel hoopis eemaldume Temast! Me ei saa kasvada armus, kui me ei mõista Jumala armastust ega tunne sellest rõõmu.
Vastukaaluks Jumala käskude pidamisele ja pidajatele valedel motiividel on tõusnud suur armee inimesi, nende hulgas ka usklikke inimesi, kes kahtlevad üldse vajaduses või mõttekuses pidada Jumala käske. Paljud kristlased tsiteerivad enda õigustamiseks selle suuna valikul Gal.5,1: "Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse." Vabaduse hüüe on ajamärk! See on üks postmodernistliku maailma tunnusjooni. Maha kõik käsud ja reeglid! "Reeglid on selleks, et neid rikkuda!" hüüavad tänapäeva inimesed. "Reegel on see, et polegi reegleid!" "Usu [vaid] Issandasse Jeesusesse, siis saad õndsaks sina ja su pere!" (Apt.16,31). Jumal arvestab ainult sinu usuga ja mitte sinu tegudega.
Me teame, et see vaade pole õige. Usk väljendub tegudes. Tegudeta usk on surnud (Jak.2,26). Tegudeta usk on tegelikult nonsens, sest igal usklikul on teod; küsimus on ainult – millised? On need kooskõlas usuga [usutunnistusega] või mitte? Kui sa oma tegudega teenid Saatanat, siis oled sa Saatana usku, hoolimata sellest, et pead end kristlaseks! Kristusesse uskuja järgib Kristust, pidades rõõmuga Jumala käske, nagu seda tegi Jeesus! Ta ütleb koos psalmisti ja Jeesusega – Ps.40,9: "Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja Sinu käsuõpetus on mu sisemuses!"
Tänapäeval aga ei armasta inimesed pidada kinni reeglitest. Ei tea, kas seda on kunagi armastatud teha! Ellen White kirjutas juba 1897. aastal: "Pahur ja vastumeelne alistumine Jumala tahtele arendab välja mässaja iseloomu" ("Signs of the Times," 22. juulil 1897. a. lk. 11). Panite tähele: Inimesed alistuvad Jumala tahtele vastumeelselt. Nagu ka vist enamus sõidukijuhte alistuvad liiklusseadusele vastumeelselt, püüdes sõita lubatust kiiremini igal pool, kus politseinikud neid ei jälgi!
Ühel adventkoguduse pastoril Ameerikas tuli hoolitseda kahe koguduse eest. Ühel hingamispäeva hommikul sõitis oma vana diiselmootoriga Datsuniga oma ühe kiriku poole, mis asus väikeses linnas. Äkki märkas ta tee ääres liikluspolitsei autot. Lubatud kiirus oli 55 miili tunnis, tema sõitis 65-ga. Möödunud politseist, nägi ta tagasivaate peeglist, kuidas mõne sekundi pärast süttisid politseiauto vilkurid ja see liikus paigast. Aga samas paistis talle pääsetee, sest tal tuli kohe pöörata ära sellelt teelt väiksemale teele, mis lookles maisipõldude vahel, kust auto maisi kõrguse tõttu ei paistnud väljagi. Kuid, oh, häda! Tema vana diislist Datsun jättis enda järel suitsupilve, mis võimaldas ta üles leida radari abitagi!
Politsei jõudis talle järele ja pidas kinni. "Poeg" – USA lõunaosariikides kutsuvad politseinikud nooremaid mehi alati poegadeks – "Poeg, te sõitsite 55 tsoonis 66-ga!" Noor jutlustaja ütles, et on pastor ja sõidab inimesi teenima, kuid see ei avaldanud politseinikule muljet. Ta kutsuti politseiautosse, kus kirjutati rikkumise protokoll ja tehti trahv. Et asi oleks veelgi hullem, sõitis sel hetkel neist mööda kaks koguduseliiget, kes ainsana sõitsid seda teed mööda kirikusse, ja nägid, kuidas nende armastatud pastor istus politsei autos! Nad käisid harva kirikus; pidid nad just tulema sel hingamispäeval!
Pastor maksis ära 55-dollarilise trahvi ja jätkas teed, kõik mõtted selle õnnetu juhtumi juures. Ta hoidis kramplikult 55-st kiirust ega märganudki, kui ületas linnapiiri, kus lubatud kiirus langes 55-lt 35-le, ärgates alles siis, kui ta jälle liikluspolitsei poolt kinni peeti! Pursates välja: "Härra ohvitser, ma sain just 15 minuti eest trahvi piirkiiruse ületamise eest!" püüdis ta äratada viimases kaastunnet, kuid see ei aidanud. "Poeg, teil tuleb jälle maksta," ütles politseinik külmalt. Mees oli üritanud kahel erineval viisil end kaitsta, kuid kumbki ei aidanud. Tema meel oli üpris hapu, kui ta oma kirikusse jõudis. Ta püüdis võidelda seadusega ja seadus võitis!
Iga kord, kui ta edaspidi seda kirikuteed sõitis, ei läinud tal meelest karmid politseinikud. Väliselt sõitis ta korrektselt liiklusseaduse järgi, kuid sisimas ta kees ja mässas ning oli pahane!
Kui liiklusseaduste või üldse riigi seaduste täitmine kartusest karistuse ees tuleb veel kõne alla – see ikkagi takistab elanikke hävitamast üksteist – siis Jumalale kuuletumise ainsaks õigeks ja mõistlikuks motiiviks on tänulikkus Tema armastuse ja armu eest. Teoloog Karl Barth on öelnud: "Pääsemine on vaid armust, õigesti elamine on vaid tänutundest!" Teisisõnu, see, kuidas me elame, võrsub meie mõistmisest, kui hea on Jumal meie vastu.
Seesama pastor, kellest ma teile rääkisin, tegi veel teisegi kogemuse seoses "seadusega." See oli siis, kui ta oli just äsja saabunud oma uude töö- ja elukohta. Ühel päeval käis ta golfi mängimas. Teise raundi lõpupoole hakkas sadama. Mehel oli külm ja ainus asi, millele ta suutis veel mõelda, oli saada rutem koju, kuivad riided selga ja sooja toitu. Jällegi ületas ta piirkiirust 10 miili võrra tunnis, kuid seekord olid tagajärjed tõsisemad: ta libises ära märjalt teelt ja lendas kraavi ning üle katuse. Seejärel ootas ta tee ääres, et mõni mööduv auto ta teele tõmbaks. Esimene mööduv auto oli liikluspolitsei! Ta küsis, kas mehega on kõik korras ja mis oli juhtunud. Mees ütles, et enda arvates on ta terve ja et ta auto oli libedal teel kaotanud kurvis juhitavuse.
"Kui kiiresti sa sõitsid?" küsis politseinik.
"Umbes 10 miili tunnis üle lubatud kiiruse," vastas pastor ausalt.
"Tead, mis," ütles politseinik, "ma annan sulle valida, kas ma lülitan sind hooletute juhtide nimekirja, või lähed liikluskohtusse." Mees valis kohtu, lootes seal asja selgitades armu leida.
Määratud päeval seisis mees kohtuniku ees. Küsimise peale, rääkis mees ära kõik, mis sel päeval juhus – kuidas ta golfi mängis, kuidas hakkas vihma sadama ja ta riided said märjaks, kuidas tal oli külm ja ta kiirustas koju, ületades veidi lubatud piirkiirust, ja kuidas ta auto oli teelt välja libisenud ja lennanud üle katuse.
Kohtunik vaatas seda õnnetu ilmega meest, lehitses oma märkmikku, veendumaks, et sel päeval tõepoolest sadas, tõstis siis pilgu ja ütles: "Süüdistus tagasi lükatud! Võite minna!"
Mees oli otsekui tummaks löödud. Isegi mitte vähendatud trahvi lubatud kiiruse ületamise eest! Täiesti vaba, nagu poleks ta seadust rikkunudki! Ja teate, mil iial ta sõitis edaspidi selle piirkonna teedel, täitis ta rangelt liikluseeskirja – rõõmuga, naeratusega näol, mõeldes andestavale kohtunikule! Väliselt pidas ta kinni kiirusepiirangutest ja seesmiselt oli tal hea meel seda teha!
Pole mingit kahtlust, mõlemal juhul oli mees süüdi, kuid kohtunikult saadud arm ühel maal juhtis teda kuuletuma seadusele nii seesmiselt kui väliselt. Teise piirkonna politseinike karmus sundis teda vaid välisele alistumisele – alistumisele vastu tahtmist.
Jumal kutsub meid kuuletuma oma seadusele, tegema õigesti õigetel motiividel, armastusest oma Looja ja Lunastaja vastu. Kui me seda armastust näeme, kuidas saame me mitte olla tänulikud?
Paulus kirjutab – 1.Kor.15,10: "Jumala armust olen mina, mis ma olen; ja see arm minu vastu ei ole olnud tühine!" Jumala arm tegi temast ustava Jumala tahte täitja ja misjonitöölise. Ärgu olgu Jumala arm ka meie vastu tühine! Innustagu see ka meid andma endast parima Jumala teenimisel! Ainult see on meie algkirjakohas mainitud "mõistlik jumalateenistus."
Nii et, õppigem elama õigesti Jumala tahte järgi ja tehkem seda õigetel motiividel!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv