.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6029)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Meie lapsed
10.05.2003 - (1553)

Täna on perepäev. Perekonnas on isa, ema ja tavaliselt ka lapsed. Viimased toovad perekonda rõõmu, sageli suurt rõõmu. Apostel Johannes kirjutab – 3.Joh.1,4: "Mul ei ole suuremat rõõmu kui see, et ma kuulen oma lapsi tões käivat." Kuid kahjuks annavad lapsed sageli põhjust ka muretsemiseks. Prohvet Jeremija kirjutab – Nut.1,16: "Nende asjade pärast ma nutan, mu silmad, mu silmad voolavad vett! Sest kaugel on minust trööstija, kes karastaks mu hinge! Mu lapsed on hävitatud, sest vaenlane on vägev!"

Hingevaenlane on vägev ning eriti palju igasuguseid kiusatusi on tal pakkuda lastele ja noortele. Kui tal õnnestub nad varakult endale võita, on tal hiljem neid kergem enda haardes hoida.

Milline osa jääb meile, lastevanemaile? Kas ainult rõõmustada või nutta, vaadates pealt, millise suuna meie lapsed valivad, kuhu nad lähevad? Või sõltub midagi ka meist endist?

On olemas selline vanasõna: Käbi ei kuku kännust kaugele. Kuid enamus isade ja emade arvates käib see kõigi teiste perekondade kohta, mitte aga nende pere kohta. Nemad on teinud oma parima – andnud parima kasvatuse, parima hariduse, parima eeskuju. Mis parata, kool, sõbrad, maailm on asja ära rikkunud! Ja lõpuks valib iga laps ise oma tee. Aga miks ta just selle tee valib, see jääb mõistatuseks.

Muidugi on maailmal oma mõju, kuid miks osutub see tihti tugevamaks kodu mõjust? Miks valib laps kodu asemel maailma, koduse õpetuse asemel mõne teise õpetuse, koduste tavade asemel võõrad tavad? Ütleme kohe otse välja: Miks meeldib lapsele maailm rohkem kui kodu?

Muidugi pole see kõikides kodudes nii. On kodusid, kuhu laps põgeneb maailmast ja kus ta nii väga tahab olla. Kuid kahjuks on ka kodusid, kust lapsed igatsevad välja pääseda ja olla kus tahes, mitte ainult kodus. Need on kaks äärmust ja nende vahele mahuvad kõik meie kodud.

Ärgu vanemad arvaku, et kõik oleneb lapsest ja maailmast, palju, väga palju oleneb ka neist endist.

No mida ma olen siis valesti teinud, küsib nii mõnigi ema. Ma olen oma lapse alati endaga kirikusse kaasa võtnud. Alati pole see kerge, sest laps ei taha tulla, aga minu tahe on ikka peale jäänud ja nii peab laps olema hästi vaimulikult õpetatud. Kuid lapse vastu tahtmist kirikusse toomisega me last ei võida – ei endale ega Jumalale. Tuleb leida põhjus, miks laps ei taha kirikusse tulla, ja see kõrvaldada. Peamine põhjus on see, et lapsele tehakse kirikust arestikamber, kuhu teadagi keegi ei taha minna. Seal seotakse laste käed ja jalad ja suu ka veel pealekauba! Ja kui seda ei tee vanemad, siis teevad seda teised tädid ja onud. Küll nad on tõsised ja kurjad!

Meie jumalateenistused on suurte inimeste kesksed! Lapsed olgu vait kui hiired – ja kuulaku! Vanemad võivad omavahel rääkida, aga mitte lapsed! Vanemad võivad kolistada, aga mitte lapsed!

Üks evangelist Austraaliast rääkis, et kui tema võttis oma lapsed kaasa kirikusse, siis valisid nad ise koha ja tegevuse, mis neile meeldis. Ja teate, mis nad valisid. Nad valisid mängimise puldi all, või õigemini puldi sees. Isa pidas kõnet ja lapsed mängisid tema jalge ees puldi sees – see oli nende jaoks kena mängumaja. Kui nad vahel väga hoogu läksid, müksas isa neid jalaga, pidades ise jutlust edasi.

Siin aga tuleb mõni ema minu käest andeks paluma, et tema laps jutluse ajal pingis piiksatas!

Juba Jeesuse ajal arvati, et lapsed ainult segavad vaimulikke koosviibimisi, sellepärast ajasid jüngridki neid Jeesusest eemale. Mida tegi aga Jeesus, mida Ta ütles neile ja nende vanemaile? Luukas kirjutab – Luk.18,16.17: "Jeesus aga kutsus lapsed enese juurde ja ütles: "Laske lapsukesed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest niisuguste päralt on Jumala riik! Tõesti, ma ütlen teile, kes Jumala riiki vastu ei võta nagu lapsuke, see ei pääse sinna sisse!"

Teises kohas on öeldud, et Jeesus koguni kaisutas lapsi. Ja niisuguste päralt on Jumala riik! Lapsed on Jumala riigi paremini vastu võtnud kui meie! Me peame õppima lastelt Jumala riigi vastuvõtmist; meie aga arvame, et lapsed peavad õppima meilt! Meie jaoks on jumalateenistus üks rangete reeglite järgimine. Kui kõik ei toimu nagu Hahni ajal, siis on pahasti! Siis on mossitamist, siis on kritiseerimist. Lapsed neid reegleid ei tea ega oska neid järgida ...ega oska ka neist üleastujaid kritiseerida, neile pole üldse omane kritiseerimine – ja Jumalale meeldivad nad rohkem kui meie, vanemad, suured traditsioonide armastajad.

Muidugi pole kõik vanemad sellised. Kuid "pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks," kirjutab Paulus (1.Kor.5,6). Seda vähemalt laste silmis. Ja pole ime, et neile ei meeldi siia tulla!

Võib-olla ütlete, et probleemiks ei ole mitte väikesed lapsed – nendega saab hakkama, neist käib jõud üle – kuid kes taltsutaks suuri lapsi, eriti täisealisi lapsi? Neid enam jõuga kirikusse ei too, neid ei meelita ka enam präänikuga.

Kuid tegelikult on asi väga lihtne – tänane väike poiss on homne nooruk, või eilne väike tüdruk on tänane neiu. Kõik, mida me oleme teinud või tegemata jätnud väikesele lapsele, maksab meile kätte lapse sirgudes suureks. Tegelikult oleme ikkagi meie ise kujundanud oma lapse suhtumise kirikusse ja Jumalasse.

Tsiteerime laste- ja noorteprobleemi uurinud inimesi: "Faktid näitavad, et pastorid ja vanemad pühendavad 10% oma ajast ja tähelepanust laste õpetamisele ja võitmisele. Selle 10% vili on 80% kogudusse juurdetulijaist ja praktiliselt 90% selle juhtidest ning ametnikest. Milline oleks tulemus siis, kui noortele pühendataks 50 või 60% oma ajast ja energiast?"

Pole ime, et Dr. Judson ütleb: "Evangelisatsiooni raske probleemi võti on väikese lapse väikeses käes."

Keegi teine kirjutab: "Tööd laste heaks ei ole võimalik üle hinnata. Prantsuse revolutsiooni ajal kandsid lapsed loosungit: "Värisege, türannid – me kasvame suureks!" Oh, et need sõnad võiksid heliseda meie kirikutes! Nad kasvavad suureks ja panevad värisema Jumala vaenlase, ... või kasvavad üles ja panevad värisema meid!"

Siit võrsuvad meie rõõmud, siit võrsuvad meie mured ja pisarad!

"Me kasvame suureks!" Tänane laps on homne täiskasvanu! Aga kes?

"Martin Lutheri õpetaja Trebonius paljastas alati pea ükskõik millise oma õpilase juuresolekul. Tal oli harjumuseks öelda: "Kes teab, mis mehed neist võivad kasvada – doktorid, valitsejad..." Ja tema ees oli tõesti suur reformatsiooni juht, "lihtne munk, kes raputas maailma.""

Jah, "on püha asi," ütles Disraeli, "näha, kuidas noored päästavad riigi," kuid on veel mõjuvam näha meie noorsugu lõkendamas soovist pühendada oma elu kolmeinglikuulutuse levitamisele. See sõltub väga palju lastevanemaist ja teistest vanematest inimestest koguduses. Lapsi tuleb näha hea pilguga, nendega tuleb tegelda juba varakult. Noorus on külviaeg ka vanemaile.

Keegi asjatundja kirjutab: "Milline eesõigus on seista laste kõrval nende elu kriitilistel murdeaastatel, mil nad täna on mäetipul, homme aga võib-olla all orus. Ühel päeval soovib ta saada arstiks, teisel päeval elekstriinseneriks, kolmandal aga agronoomiks. Täna on ta kindel, ei igaüks teda mõistab ja kõik läheb hästi, homme aga ei mõista teda keegi, tal ei ole sõpru maailmas, ta ei mõista isegi iseennast ja imestab, miks ta üldse siia maailma sündinud on. Mõista teda siis – tähendab võita ja päästa teda!"

Last tuleb õppida mõistma, tundma! Masinate tundmaõppimiseks kulutatakse aastaid, enne kui nendel tööle hakatakse, kuid lapsele pühendatakse nii vähe aega ja imestatakse, miks neid ei mõisteta! Jeesus ütles kord – Mat.7,9.10: "Või missugune inimene on teie seast, kellelt tema poeg palub leiba ja ta annaks temale kivi? Või kui ta palub kala ja ta annaks temale mao?" Ometi talitavad paljud vanemad just nii, pidades lapse küsimusi ja palveid tühisteks, lapsikuiks või koguni rumalaiks – igal juhul tüütavaiks ja mitte nii olulisteks, et neile tõsiselt ja ilusti vastata!

Üheks põhjuseks, miks lastega enam ei jaksata tegelda, on enese väsitamine igasuguste töödega – ei jää lihtsalt enam aega ega jõudu. Üksikvanema puhul on see sageli üsna paratamatu. Kuid see on ka üks suur õnnetus!

Igal juhul tuleb laste jaoks leida aega ja nendega tegelda. Üks viiulikunstnik on öelnud: "Kui ma ei harjuta oma viiulil ühe päeva, siis ma märkan vahet; kui ma ei harjuta kaks päeva, siis märkavad seda minu sõbrad; aga kui ma ei harjuta ühe nädala, siis märkavad seda kõik!"

Nii märgatakse ka seda, kas ja kui palju me tegeleme oma lastega. Ja ainult lastega tegelemise kaudu arenevad välja usaldussuhted laste ja vanemate vahel. Ja muidugi tuleb lapsesse suhtuda kui inimesse, kui samasugusesse inimesse nagu sina ise! Parimates perekondades on ema ja tütred sõbrannad ning isa ja pojad sõbrad. Nad usaldavad ja austavad üksteist ning tegutsevad koos. Sellistes peredes on kõige tõenäolisem, et lapsed käivad vanemate teed ka usu asjus.

Kui aga mõne sõnaga rääkida karistamisest kui kasvatamise vahendist, siis siin tuleks olla aus ja anda vitsad sellele, kes on need ära teeninud; sageli tuleks need anda hoopis vanematele! Kuid nii nagu koolis hinnatakse ainult lapsi – õpetajatel on alati õigus – nii kipub see olema ka kodus. Laps ei ole rumal, et ta sellisest ebaõiglusest aru ei saaks – ja see võõrandab põlvkondi.

Ebaõiglus koolis, ebaõiglus kodus, ebaõiglus kirikus – selle läbi me kaotame oma lapsed. Aga armastuse läbi me võidame nad. Armastus ei luba ebaõiglust. Kui me oma lapsi armastame, siis me teame, kuidas nendega õigesti käituda, et neid võita. Kui me neid armastame, siis armastavad nemad meid ja jäävad meiega! Ning me võime öelda Issandaga kohtudes: "Vaata, siin olen mina ja lapsed, keda Jumal mulle on andnud!" (Heb.2,13).

Igal juhul, tänu Jumalale laste eest! Mis oleks elu ilma nendeta!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv