Patukahetsus I
10.09.2005 - (1971)

Usklikuks saanud inimese ees seisab varem või hiljem tõsine küsimus, mille esitas ka äratust kogenud vangihoidja – Apt.16,30: "Mis ma pean tegema, et ma õndsaks saaksin?" Vähe on sellest, kui inimene tunnistab Jumalat ja kõike jumalikku õigeks ja heaks, öeldes koos Paulusega – Rom.7,12: "Nõnda on siis käsk püha ja käsusõna püha ja õige ja hea." Ta peab ka tunnistama – Rom.7,14: "Aga mina olen lihalik ja müüdud patu alla."
Ja kui ta selliselt on mõistnud Jumala headust ja tunnistanud oma patusust, küsib ta: "Mis ma pean tegema, et õndsaks saada?" Selles küsimuses ei pea tingimata nägema variseridele omast arvamust, et inimene võib ise ennast päästa oma heade tegudega. Pigem paistab siit läbi inimese teadmatus ja alandlik soov õppida tundma lunastuse teed. Ja tõsi see on – päästmise protsessis oleneb midagi ikka inimesest ka, kuidas muidu saavad ühed päästetud, teised mitte, kuidas muidu kutsub Jumal inimesi aru andma oma tegude eest!
Mis ma pean tegema? Kui nelipühipäeval esitasid oma patu tundmisele tulnud inimesed selle küsimuse Peetrusele, vastas ta: – Apt.2,38: "Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse pattude andekssaamiseks, ja siis te saate Püha Vaimu anni."
Parandage meelt! Kui ma kord ühe vana uskliku inimesega vestlesin ja jutt läks ristimise peale, ütles ta: "Ma pole selleks valmis, ma pean veel meelt parandama, ma pole veel täiesti pattudest vaba, et võiksin ristimisele tulla." Ilmselt polnud sellel inimesel õiget arusaamist meeleparandusest.
Aga mis on siis meeleparandus? See on meelemuutus, patukahetsus. Üleskutse "Parandage meelt!" tähendab "Kahetsege pattu!" ehk "Hakake teisiti mõtlema!"
Mis viis inimese küsimuse juurde: "Mis ma pean tegema, et õndsaks saada?"? Ühelt poolt Jumala headuse ja armastuse mõistmine ning teiselt poolt oma patususe ja abituse tunnetamine. Selline mõistmine saabub vaadates ristilöödud Kristusele, s.t. mõeldes Tema lunastustööle. Mõeldes aga selle juures oma elule, tunnistab inimene, kui väljenduda laulja sõnadega – Ps.73,22: et "ma olin totter ega teadnud midagi; ma olin päris lojus Su ees!"
Ja siis ta küsib alandlikult: "Mis ma pean tegema, et õndsaks saada?" Sellise küsimuse esitab inimene vaid kummardudes risti all. Teised küsivad: "Kas seda ikka peab tegema, kas meilt ikka nõutakse nii palju...?" Aga risti all kummardunud patune küsib alandlikult: "Issand, mis ma pean tegema, et õndsaks saada? Tema andis kõik. Ka mina olen kõigeks valmis; ütle ainult: Mis ma pean tegema, ja ma teen seda!"
"Paranda meelt," öeldakse talle. Ei, temalt ei nõutud midagi üle jõu käivat – midagi, mis võtab palju aega ja vaeva. Kolgata risti all seisnud inimene ei pea läbi tegema teatud kuuri paranduslikke töid, enne kui ta võib end ristimise läbi pühendada Jumalale. Risti all peatunud inimene ei pea viivitama, püüdes end ise paremaks teha. See on võimatu, nagu tunnistab ka prohvet – Jer.13,23: "Kas etiooplane saab muuta oma nahka või panter oma täppe? Muidu saaksite head teha ka teie, kes olete harjunud kurja tegema!"
Ellen White kirjutab raamatus Tee Kristuse juurde lk. 18: "Arvamus, et inimeses peituvad head omadused on vaja vaid välja arendada, on saatanlik pettus."
Parandada meelt tähendab kahetseda pattu, s.t. mõista patu patusust, tunda selle pärast kurbust ja kogu südamega sellest ära pöörduda. Parandada meelt tähendab vihata pattu ja põgeneda selle eest.
Patukahetsus ei ole halisemine patu tagajärgede pärast vaid patu enda pärast. Mitte nii nagu tegid Eesav, vaarao või Juudas Iskariot, vaid nii nagu tegi Taavet. Meeleparandaja ei mõtle, et ta ei tohi patustada, kuna ta tahab taeva saada; ta ei mõtle, et ta ei tohi patustada, kuna patt toob temale kannatusi. Ta näeb, milliseid kannatusi on patt toonud Jeesusele Kristusele ja sellepärast vihkab ta pattu ennast!
Tõeline patukahetsus ehk meeleparandus on igatsus puhtaks saada. See on MEELEparandus, see on meelsuse muutumine, see on otsustamine jätta maailm ja anduda Jumalale, see on igatsus saada Jeesuse sarnaseks.
Üheks kauniks meeleparanduse eeskujuks on meile Taavet. Ta on oma meeleparandusest loonud koguni laulu – Ps.51,3-15: "Jumal, ole mulle armuline oma heldust mööda, kustuta mu üleastumised oma rohket halastust mööda! Pese mind hästi mu süüteost ja puhasta mind mu patust! Sest ma tunnen oma üleastumisi ja mu patt on alati mu ees! Sinu vastu ükspäinis olen ma pattu teinud, ja olen teinud seda, mis on paha Sinu silmis, et Sa oleksid õiglane oma sõnades ja selge oma kohtumõistmises! Vaata, süüteos olen ma sündinud ja patus on mu ema mind saanud! Vaata, Sul on hea meel tõest, mis asub südame põhjas, ja salajas annad Sa mulle tarkust teada! Puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks; uha mind, siis ma lähen valgemaks kui lumi! Anna mulle kuulda rõõmustust ja rõõmu, et ilutseksid mu luud-kondid, mis Sina oled puruks löönud! Peida oma pale mu pattude eest ning kustuta kõik mu pahateod! Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim! Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu! Anna mulle tagasi rõõmustus Sinu päästest, ja heameelne Vaim toetagu mind! Ma tahan üleastujaile õpetada Sinu teid, et patused Sinu poole pöörduksid!"
Tee Kristuse juurde lk. 25,26: "Sellise kahetsuse teostamine on väljaspool meie võimeid. See on saavutatav ainult Kristuse kaudu... Just selles eksivadki paljud ja jäävad järelikult Kristuse poolt pakutavast abist ilma. Mõeldakse, et enne ei või Kristuse juurde tulla, kui on kahetsetud, mis neid pattude andestuseks ette valmistab. Tõsi küll, patukahetsus eelneb pattude andekssaamisele, kuna ainult murtud ja kahetsev süda tunneb vajadust Päästja järele, kuid kas siis patune peab nii kaua ootama, kuni võib Jeesuse juurde tulla? Kas patukahetsus peab saama takistuseks patuse ja Päästja vahele?"
Jeesus kutsub – Mat.11,28: "Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise!" Kuid Ta annab ka jõu igaks sammuks, ka meeleparanduseks. Paulus kirjutab – Apt.5,31: "Tema on Jumal oma parema käega tõstnud Juhiks ja Õnnistegijaks, andma Iisraelile meeleparandust ja pattude andeksandmist."
Meeleparandus on patukahetsus. Selle anni annab Kristus, kui sa lähed Tema juurde Kolgatale. Ilma Kristuseta ei ole patukahetsust. "Kristus on iga õige soovi allikas," ütleb EGW (SC 26).
Johannes on kirja pannud Jeesuse sügavamõttelised sõnad – Joh.12,32: "Ja mina tahan, kui mind maast üles tõstetakse, kõik tõmmata enese juurde!" Kolgatal ilmutatud Jumala armastus tõmbab inimesi. Vaid Kolgata armastus võib purustada kõva südame. Jüngridki murdusid tõeliselt alles Kolgatal!
Käia kolgatal ja mitte meelt parandada (oma pattu kahetseda) – see ei räägi mitte sellest, et me pole jõudnud ära teha veel üht suurt tööd, vaid et me oleme kangekaelselt tõrkunud järgimast oma Meistrile, kui Ta meid tõmbas! Selle selgituseks veel üks tsitaat raamatust Tee Kristuse juurde lk. 27: "On tõsi, et inimesed tunnevad vahel oma patuste teede pärast häbi ja jätavad maha nii mõnegi halva harjumuse enne, kui märkavad, et neid Kristuse poole tõmmatakse. Alati, kui nad teevad jõupingutusi uuenduseks, soovides siiralt õigust teha, tõmbab neid Kristuse vägi. Mõju, millest nad ise teadlikud pole, tegutseb hinges; südametunnistus elavneb ja väline eluviis paraneb. Kui siis Kristus nende silmad ristile juhib ja kui nad näevad Teda, keda nende patud on läbi pistnud, hakkab Jumala käsk nende südametunnistust puudutama. Selgub nende elu pahelisus ja nad näevad hingesügavuses asetsevat pattu. Ning mõistes Kristuse õigust, hüütakse: «Mis on patt, et selle võimu alla sattunud inimese lepitamiseks oli vaja sellist ohvrit? Kas selline armastus, sellised kannatused, selline alandumine olid vajalikud selleks, et me päriksime igavese elu ja ei hukkuks!»
Patune võib sellele armastusele vastu seista, võib keelduda Kristuse kutsele järgimast, aga kui ta vastupanu ei osuta, tõmmatakse ta Jeesuse juurde."
Armas sõber, usun, et sinagi oled tundnud seda tõmmet. Kui sa pole sellele veel järginud, siis tee seda kohe nüüd. Ära enam viivita!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv