Viis lihtsat tõde
10.11.2007 - (1383)

1.Pet.3,14-18: "Aga kuigi te kannataksite õiguse pärast, siis olete ometi õndsad. "Ärge kartke nende hirmutamist ja ärge kohkuge", vaid pühitsege Issandat Kristust oma südameis, olles alati valmis andma vastust igaühele, kes teilt nõuab seletust lootuse kohta, mis teis on. Aga vastake tasaduse ja kartusega, ja teil olgu hea südametunnistus, et jääksid häbisse selles, mida teist paha räägivad need, kes teotavad teie head eluviisi Kristuses. Sest parem on, kui nõnda on Jumala tahtmine, head tehes kannatada kui paha tehes. On ju ka Kristus kord surnud pattude pärast, õige ülekohtuste eest, et Ta meid juhiks Jumala juurde, kui Ta küll surmati liha poolest, kuid elavaks tehti Vaimu poolest [poolt]."
See tekst räägib kannatamisest õiguse pärast – ja kes on veel rohkem kannatanud õiguse pärast kui Jeesus! Seepärast on Teda toodud siin meile eeskujuks, kuid ka lohutuseks ja julgustuseks. Kui pidi kannatama meie Issand, kes tegi ainult õigust ja head, siis ei ole midagi imelikku selles, kui ka meie – Tema sulased – peame selles maailmas kannatama. See maailm "selle maailma vürsti" juhtimisel on juba selline paik, kus tõelised kristlased kannatavad nagu nende juht Kristuski. See aitab arendada "pühade kannatlikkust" meis, kes me peame "Jumala käske ja Jeesuse usku." (Ilm.14,12).
Kuid selles sissejuhatavas kirjakohas räägitakse veel ühest asjast. Nimelt – me peame olema "alati valmis andma vastust igaühele, kes meilt nõuab seletust lootuse kohta, mis meis on." Olgu see siis sõprade ringis, ülekuulamisel või kohtu ees – me peame alati olema valmis selgitama oma usku: Miks me usume? Mida me usume? Kellesse me usume?
Kuidas seda teha? Peetrus manitseb, et "vastake tasaduse ja kartusega, ja teil olgu hea südametunnistus." Hea südametunnistuse all tuleb ilmselt mõelda seda, et me elame läbi oma usku ning võime seepärast vastata siiralt, ausalt ja julgelt. Sellegipoolest tuleb meil vastata "tasaduse ja kartusega", s.t. alandlikult ja lugupidavalt ning kindlasti targalt ja kuulajaile arusaadavalt.
Võib-olla kõige raskem ongi teha end kuulajaile arusaadavaks. Meie tunnistuse eesmärk pole niivõrd enda või oma usu kaitsmine, kuivõrd kuulajate toomine tõe tundmisele. Kristuse missioon siin maailmas oli päästa Jumalale kadunuid, sama on ka Tema järelkäijate, kristlaste missioon. Kuidas tunnistada nii, et kuulajad sellest õigesti aru saaksid? Kuidas rääkida kuulajaile arusaadavas keeles? Kuidas panna kuulajaid kaasa mõtlema? Kuidas juhtida neid sinna, kuhu oleme ise jõudnud?
On oluline, et me anname inimese küsimusele ÕIGE vastuse; kuid sama oluline, kui mitte veelgi olulisem, on anda talle SELGE vastus. Meie tunnistus olgu võimalikult lihtne ja arusaadav. Keegi kirjutas liiklusõnnetuse selgituses: "Sõitsin mööda tänavat, kui jalakäija lõi mu autot ja läks selle alla." Üks teine kirjutas: "See mees oli igal pool mul tee peal ees. Ma pidin temast mitu korda ümber manööverdama enne kui ma talle otsa sõitsin." Pole just selge jutt, eks ju?
Usklikena peame me olema hoolsad, et me ei ajaks sama segast juttu. Aga meie jutt võib olla neile täiesti segane juba seetõttu, et alustasime valest asjast või kasutasime neile arusaamatuid sõnu. Mäletan üht matust üle 30 aasta tagasi, kus üks koguduseliige võttis kirstu ääres sõna ja esitas oma nägemuse ühest Ilmutusraamatu metsaliste sarvedega seotud küsimusest. Isegi mina, sellel matusel teeninud pastor, ei saanud sellest aru! Kirikus teda ei kuulatud tema omapäraste vaadete tõttu ja nii leidis ta koha, kus teda oldi sunnitud ära kuulama. Sellise tunnistusega ei võida me inimesi Kristusele.
Meie kristlik tunnistus peab olema lihtne ja selge ning kuulajaile kergesti arusaadav, vastasel juhul võime me ainuüksi oma rumalusest või teadmatusest põhjustada ise endale kannatusi! Ja need ei ole kannatused Kristuse või usu pärast!
Täna soovitan ma üht võimalikku viisi oma usust selgesti ja arusaadavalt rääkida. Ja seda viie mõtte kaudu, millest iga inimene peaks aru saama.
1. Elu on lühike. Jakoobus kirjutab – Jak.4,14: "Te olete suits, mida pisut aega nähakse ja mis siis haihtub!" 1.Aja.29,15 tunnistab Taavet: "Meie päevad maa peal on otsekui vari!" Iiob ütleb – Iob.7,6: "Mu päevad on kärmemad kui süstik!"
Elu on lühike, ebakindel, õrn ja habras – täna oleme siin, homme aga võime olla juba läinud! Ka 70, 80 või 90 aastat mööduvad linnutiivul ja kaovad nagu unenägu! Kuid kes garanteerib meile 70 või 90 aastat? Mõned ei ela seitse või üheksagi aastat! Elu ON üürike! Eriti tagasi vaadates. Psalmis 139 kirjutab Taavet, et see elu on antud meile Jumalast. Ps.139,16: "Su silmad nägid mind juba mu eos ja Su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas!" Ainult Tema teab, kui kaua me elame – kaks nädalat, kaks aastat, 40 aastat või 80 aastat.
Jutlustaja külastas üht oma koguduseliiget haiglas hingamispäeval. Patsient istus oma toolis ja ütles pastorile: "Ma ei ole kaua aega tundnud end nii hästi. Arst lubas mind esmaspäeval välja kirjutada." Kuid juba sama päeva õhtul ta suri. Elu on lühike!
Mulle helistatakse, et inimene on haige ja soovib, et pastor teda külastaks. Kui ma kohale jõuan, on ta juba surnud. Elu on lühike!
Noorel inimesel – ta on ainult 23-aastane – avastatakse vähk. Hoolimata kaasaegse meditsiini saavutustest sureb ta juba mõne kuu pärast. Elu on lühike!
Mul oli vend Kalju. Kui ta oli 5-päevane, jäi ta ema – ja minu ema – haiglas lahtise akna pärast tuuletõmbest bronhiiti. Bronhiit kandus emalt lapsele ja 5 päeva pärast Kalju suri, lämbudes oma rögasse. Elu on lühike!
Me teame inimesi, kes on elanud üle 90 aasta, ja oleme kuulnud inimestest, kes on elanud üle 100 aasta, ning mõtleme: "See on pikk aeg elada!" Aga mida ütleb ise üks 130-aastane mees? 1.Ms.47,9: "Ja Jaakob vastas vaaraole: "Aastaid, mis ma võõrana olen elanud, on sada kolmkümmend aastat. Piskud ja kurjad on olnud mu eluaastad ja need ei ulatu mu isade eluaastateni nende võõrsiloleku ajal!" Muidugi, tema isa Iisak elas 180 aastat ja vanaisa Aabraham 175 aastat. Kuid needki arvud kahvatuvad enne veeuputust elanud inimeste eluaastatele mõeldes. Metusala elas tervelt 969 aastat. Ja kui arvestada, et naiste keskmine eluiga on meeste omast kõrgem, siis võis mõni tolleaegne naine elada vabalt üle 1000 aasta!
Kuid mis on tuhat aastat võrreldes igavikuga. Mooses kirjutab Jumalale viidates – Ps.90,4: "Sest tuhat aastat on Sinu silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud, ja nagu vahikord öösel!" Me ei saa rääkida tuhandest aastast, aga vaadates tagasi ka oma kuuekümnele, seitsmekümnele või kaheksakümnele aastale, ütleme me sageli: "Kuhu on need aastas kadunud? Alles eile olin ma noor!" Elu on lühike!
Taavet maalib sellest kõigile arusaadava pildi 103. Laulus, kus ta kirjutab salmides 15-17: "Inimese elupäevad on nagu rohi: ta õitseb nõnda nagu õieke väljal; kui tuul temast üle käib, ei ole teda ja tema ase ei tunne teda enam! Aga Jehoova heldus on igavesest igavesti nendele, kes Teda kardavad."
Inimese elu on üürike, aga Jumala heldus oma laste vastu on "igavesest igavesti." See juhib meid teise mõtte juurde, mis huvitab iga inimest – igavik.
2. Igavik on pikk. Kui pikk? Kas keegi oskab öelda? Kui mitu aastat kestab igavik? Maimu väli on kirjutanud, et seal "enam aastaid ei loeta." Võib-olla meie siiski loeme – alates sellest hetkest, mil me sinna saame, või sellest ajast, mil Jeesus rajas meile tee sinna saamiseks –, kuid isegi sel juhul läheb nende lugemine keeruliseks, sest numbrid lähevad aina suuremaks, lõputult suureks! Absoluutses mõttes pole aga igavikku võimalik ajaliselt mõõta, sest sel pole ju algust! Ja loomulikult ka mitte lõppu!
Aga on hea mõelda paigast, kus sa oled igavesti noor, terve ja õnnelik. Inimene ütleb, et see on liiga hea, et olla tõsi! Aga Piibel teatab, et see ON tõsi! Kas siis ei tasu pöörata sellele rohkem tähelepanu? Kas ei tasu otsida maad, kus täituvad kõik sinu unistused?
Nagu meil tasub juhtida inimeste tähelepanu kaduvusele, mis on inimestele küllaltki arusaadav, valuliselt arusaadav, kurbade kogemuste kaudu arusaadav, nii tasub juhtida inimeste tähelepanu ka õnnelikule igavikule, mis on vähemalt ihaldusväärne! Inimesed mõtlevad sellele ja unistavad sellest ka lahus Piibli õpetusest; tuhanded muinasjutud räägivad sellest! Inimest lihtsalt tõmbab sinna poole. Kui hästi seletab selle fenomeni ära Koguja – Saalomon oli tõesti eriliselt tark! – Kog.3,11 ta kirjutab Jumala kohta: "Kõik on Ta omal ajal hästi teinud; Ta on nende südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni."
Igavik on mitte ainult lõputult pikk, vaid ka lõputult õnnelik ja absoluutselt ihaldusväärne! See on see, mida me nimetame taevaks või õndsuseks. See mõiste on inimestele hästi arusaadav, sellest tasub rääkida.
Kuid elu lühiduse ja igaviku pikkuse kõrval tuleb rääkida ka kolmandast asjast – see on see, mis takistab meid igaviku hüvesid nautimast praegu – ja see on patt.
3. Patt on kohutav. See maailm on täis pattu, mis on tunginud ka meie südamesse ja ellu. Aadama ja Eeva patustamisest saadik on kõik nende järeltulijad sellest suuremal või vähemal määral nakatunud. Rom.3,23: "Kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma." Jes.53,6: "Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed." Ainult Jeesus, kes sündis ka inimesest, oli patuta. Patune loomus ehk kalduvus patustada on päritav, mida tähendab Piibli väide, et Jumal nuhtleb vanemate süü laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni (2.Ms.20,5), kuid selle juurde on lisatud klausel: "neile, kes mind vihkavad." Nii et iga inimene võib Jumala vihkamise asemel valida vihata pattu ja selliselt Jumala abiga pääseda patu valitsemise alt.
Mis on patt? See on mäss Jumala vastu. See on Tema seadusest üleastumine (1.Joh.3,4). See on uskmatus (Rom.14,23). Jak.4,17 nimetab patuks isegi seda, kui inimene "mõistab teha head ja ei tee seda!"
Pattu on siin ilmas tõesti palju ja patt on kohutav ning patu palk ehk tagajärg on kohutav. Hes.18,20 teatab, et "hing, kes teeb pattu, peab surema!" "Sest patu palk on surm," lisab Rom.6,23.
Kuid patule kui haigusele on ravim – tõsi, ainult üks ravim! Ja selleks on Jeesuse lunastav veri. 1.Joh.1,7 teatab, et "Jeesuse Kristuse, [Jumala] Poja veri puhastab meid kõigest patust." Lahti seletatult tähendab see seda, et Jeesus suri meie pattude eest, tuues meile andestuse ja võimaldades meile vabanemise patust.
Chicago Maailmanäitusel 1893. aastal kirjeldati maailma suurimaid religioone nii:
Islam: Religiooni ilu.
Budism: Elu voorused.
Konfutsianism: Suur õpetus.
Kristlus: Pattude andestus.
Patt on kohutav, kuid "Jeesus ... päästab oma rahva nende pattudest!" (Mat.1,21).
Aga kuidas on ülekohtutegudega, millest paljud jäävad siin ilmas karistamata? See küsimus ei jäta kedagi ükskõikseks. Kas Stalin ja Hitler ning teised sarnased kurjategijad ei saagi oma teenitud karistust? Järgmine punkt vastab sellele.
4. Karistus on kindel. Ma ei tea, kas vene kirjanik Dostojevski oli usklik, kuid ta kirjutas raamatu "Kuritöö ja karistus." Enamik inimesi leiab, et iga kuritegu väärib kohast karistust. Siin on Piiblil neile hea sõnum, et iga kuritegu SAAB karistatud. Piibel teatab – Mal.3,19: "Sest vaata, päev tuleb, põlev nagu ahi, ja kõik ülbed ja kõik, kes pattu teevad, on nagu kõrred! Ja see päev, mis tuleb, põletab nad, ütleb vägede Jehoova, ega jäta neile ei juurt ega oksa!"
Karistus on kindel, kuid kindel on ka see, et igaüks, kes oma patte kahetseb ja neist pöördub, pääseb sellest karistusest, sest Jeesus on kandnud karistuse tema eest! Meile väga meeldib, kui keegi kannab karistuse meie eest; ärgem olgem kadedad, kui Jeesus kannab karistuse ka kellegi teise eest! Ja see viib meid viienda mõtte juurde, mida peaks olema kõige kergem jagada igaühega.
5. Taevas võib kuuluda sulle. Aga kuidas? Võid sa osta endale sinna koha, nagu me võime osta endale paiga peaaegu ükskõik millises maakera punktis, kui maksame piisavalt palju.
Üks rikas ameeriklane reisis Londonisse. Teda huvitas Buckinghami Palee, kus elas kuningas. Nii läks ta ühel hommikul selle väravate juurde, lootes neist otse sisse marssida. Kuid kaks relvastatud sõdurit peatasid ta. Ta võttis taskust 1000 dollarit ja ütles neile: "Võtke see; ma võin maksta sissepääsu eest." Kuid talle vastati: "Sa ei saa maksta kinni sissepääsu kuninga paleesse. Sinna saavad ainult need, kes on kutsutud. Ja kui kuningas kutsub sind, võid sa siseneda tasuta!"
Nii on ka taevaga. Sa ei või osta sinna sissepääsu oma rahaga või heade tegudega, hoolimata nende rohkusest. Sinna pääseb vaid Jeesuse kutse peale. Kui Ta on sind kutsunud ja sa oled selle kutse vastu võtnud ning end vastavalt riietanud – Jeesuse õiguse rüüsse – võid sa siseneda sinna tasuta.
Tegelikult, Jeesus on selle kutse sulle juba esitanud – kui mitte enne, siis täna – kõik oleneb vaid sellest, kuidas sa sellesse suhtud. Kas sa võtad selle vastu?
Mõtle, mis hea kõik ootab sind seal taevas: Seal on Jeesus, kes armastab sind võrratult, mida tõendab see, et Ta on sind lunastanud. Seal on pühad inglid, nende seas ka sinu kaitseingel. Seal on sinu päästetud omaksed. Seal on usuinimesed, kellest räägib Piibel; sa võid kõigilt küsida, mida soovid. Ja seal on igavene rõõm, sest seal pole enam pattu ega haigust ega surma. Piibel kirjutab sinnaminekust nii – Jes.35,10: "Ja Jehoova lunastatud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates! Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõmustus ja rõõm valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära!"
Tuletame veel lõpuks meelde need viis lihtsat tõde, milledest rääkimine aitab juhtida inimesi Jumala juurde: (1) Elu on lühike; (2) igavik on pikk; (3) patt on kohutav; (4)karistus on kindel ja (5) taevas võib kuuluda sulle. On sulle selged need tõed, et võid neist rääkida igaühele, kes sinult nõuab seletust lootuse kohta, mis sul on?

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv