.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6580)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Ma tahan, et mu kogudus oleks selline
10.12.2011 - (1212)

Apostlite tegude 3. peatükis räägitakse, kuidas Peetrus ja Johannes lähevad jumalateenistusele templis ning kohtavad selle väravas halvatut, kes palub almuseid. Nähes Peetrust ja Johannest, palub ta ka neilt andi, s.t. raha. Te kindlasti teate Peetruse vastust ja seda, mis siis juhtus. Pühakiri tunnistab – Apt.3,6-8: "Aga Peetrus ütles: "Hõbedat ja kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, tõuse üles ja kõnni!" Ja ta haaras kinni tema paremast käest ja aitas ta üles. Ja sedamaid said tema jalapöiad ja luupeksed tugevaks; ja ta kargas üles, seisis ja kõndis, ja läks ühes nendega pühakotta sisse, kõndides ja hüpates ning Jumalat kiites."
See imetegu põhjustas probleeme Jeesuse risti löönud ülempreestritele ja rahva vanematele ning nad otsustasid, et tuleb võtta midagi ette, et sundida apostleid vaikima. Pühakiri teatab – Apt.4,2: "Nende meel oli paha, et [apostlid] õpetasid rahvast ja kuulutasid surnuist ülestõusmist Jeesuses." Apostlid tunnistasid seda aulist sõnumit pidevalt igaühele, kes oli valmis kuulama ja nende ümber kogunes palju rahvast. Nii toodi Peetrus ja Johannes jõuga võimude ette ja need küsisid neilt: "Missuguse väega või kelle nimel te tegite seda?" (Apt.4,7). Kuidas te suutsite teha halvatu terveks?
Peetrus vastas – Apt.4,8-12: "Rahva ülemad ja vanemad! Kui me täna peame kohtus aru andma vigasele inimesele tehtud heateost ja kelle läbi ta on terveks saanud, siis olgu teile kõigile ja kogu Iisraeli rahvale teada, et Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, kelle teie risti lõite ja kelle Jumal on surnuist üles äratanud, et Tema läbi seisab see siin teie ees tervena. Tema on see kivi, mille teie, kojaehitajad, olete ära põlanud ja mis on saanud nurgakiviks! Ja ühegi muu sees ei ole päästet; sest ei ole antud taeva all inimestele ühtki muud nime, kelles meid päästetakse!"
Milline julge tunnistus! See avaldas muljet. Järgmine salm teatab: "Aga kui nad Peetruse ja Johannese julgust nägid ja teada said, et nad on kirjatundmatud ja õppimatud mehed, panid nad seda imeks ja tundsid nad ära, et nad olid need, kes olid olnud Jeesusega" (Apt.4,13). Mõelge: Peetrusel ja Johannesel polnud vaimulikke teaduslikke kraade – ei midagi, mida maailm tähtsaks peab –, kuid neil tavalistel meestel oli midagi, mis puudus õpetlastel: nad "olid olnud Jeesusega." See paistis välja kogu nende olemusest.
Kui paljud inimesed, kes meiega suhtlevad, võivad öelda: "Ta ei ole mingi eriline inimene, aga üks asi torkab silma: ta on olnud Jeesusega! See paistab välja tema sõnadest ja tegudest."
Ülempreestrid ja vanemad hoiatasid apostleid ning "keelasid neid midagi rääkimast ja õpetamast Jeesuse nimel," kuid Peetrus ja Johannes vastasid: "Kas on õige Jumala ees teid rohkem kuulata kui Jumalat? Otsustage ise. Sest me ei või jätta rääkimata seda, mida oleme näinud ja kuulnud!" (Apt.4,18-20). Kui inimesed on olnud Jeesusega, pole võimalik peatada neid rääkimast sellest, mida nad on näinud ja kuulnud ning kogenud. Ja nii jätkasid ka apostlid Jeesusest tunnistamist "julgesti", teatab sama peatüki 31. salm.
Nii olemegi jõudnud salmideni, millede juures tahaksin täna hommikul peatuda veidi pikemalt. Apt.4,32.33: "Ja usklike hulk oli üks süda ja üks hing; ja ükski ei öelnud oma varanduse kohta, et see on tema oma, vaid kõik oli neil ühine. Ja apostlid tunnistasid suure väega Issanda Jeesuse ülestõusmist, ja suur arm oli nende kõikide juures."
Jumal on lasknud selle algristikoguduse lühikese iseloomustuse kirja panna justkui öeldes: "Ma tahan, et mu kogudus oleks selline!" Need salmid osutavad Kristuse koguduse kolmele tähtsale omadusele: ühtsusele, heldemeelsusele ja suure väega tunnistamisele. See kokku tagas, et "suur arm oli nende kõikide juures." Vahel me arvame, et õiged doktriinid on ikka kõige tähtsamad. Need on tõesti olulised. Kuid kui need ei muuda koguduse praktilist elu selliseks, nagu siin kirjeldatud, siis pole neist mingit kasu. Ja tekib küsimus, kas doktriinid ongi õiged, kui nad ei tooda õiget, Jumalale meelepärast elu! Õigete doktriinidega kogudus peaks ka toimima õigesti!
1. ÜHTSUS.
Esimene asi, mis iseloomustab Kristuse kogudust, on ühtsus. "Usklike hulk oli üks süda ja üks hing," teatab Pühakiri. Paneb mõtlema, milline oleks tulemus, kui kõik Eesti inimesed, kes peavad end kristlasteks, tegutseksid nagu üks mees – nagu Kristus, sest seda ju kristlaseks olemine tähendab! Jah, kui kogu usklike hulgal adventkoguduseski oleks "üks süda ja üks hing"! Mida me siis kõik suudaksime korda saata Jumala Vaimu juhtimisel! Millise võimsa tunnistuse me suudaksime anda maailmale!
Aga millest või kellest see ühtsus oleneb? Igaühest meist. Paulus selgitab, mida igaüks meist peaks tegema, et saavutada üksmeelt – Flp.2,1-5: "Kui nüüd mingisugune manitsus Kristuses, kui mingisugune armastuse troost, kui mingisugune Vaimu osadus, kui mingisugune südamlikkus ja kaastundmus kehtib, siis tehke mu rõõm täielikuks sellega, et mõtlete sama ja peate ühesugust armastust, olles üksmeelsed ja ühemõttelised ega tee midagi riiu ega tühja au pärast, vaid arvate alanduses üksteist ülemaks kui iseennast, ja et ükski ei vaata selle peale, mis on tulus temale, vaid ka selle peale, mis on tulus teistele. Olgu teil samasugune meel, mis oli ka Kristusel Jeesusel!"
C. S. Lewis kirjutab ühes oma teoses sellest, kuidas Saatan õpetab noort deemonit tegema talle "misjonitööd" – värbama tema "kogudusse" liikmeid. "Küll sa näed," ütleb ta, "et kristlik kogudus on selleks väga viljakas pinnas – üks parim koht, kust värvata inimesi põrgu riiki." Seejärel annab ta nõu: "Hoia neid nääklemas omavahel programmide, protseduuride, raha, organisatsiooni, isiklike haigetsaamiste, kahtlustuste üle. Hoia neid tülitsemas. Mida sa ka ei tee, ära lase neil näha lippe lehvimas, sest kui nad näevad lippe lehvimas, oleme nad kaotanud igaveseks."
Sellega tahab Lewis öelda, et kui meie silmad vaatavad Jeesusele, kui meie silme ees lehvib Tema lipp, ei jää meil aega ega soovi tülitseda. Meil pole aega muretseda oma väikeste haigetsaamiste pärast, me ei pane neid tähelegi! Kui me oleme kõik hõivatud Kristuse evangeeliumi kandmisega kadunud hingedele selles maailmas, marsib kogudus jälle edasi võidukalt.
2. HELDEMEELSUS.
Esimene asi on ühtsus, teine heldemeelsus. Ja pole raske aru saada, et need on omavahel seotud. Ilma ühtsuseta pole heldemeelsust ja ilma heldemeelsuseta pole ühtsust. Pühakiri tunnistab algkristlikust kogudusest: "Ükski ei öelnud oma varanduse kohta, et see on tema oma, vaid kõik oli neil ühine." Milline üksmeel! Milline heldemeelsus!
Aga see häirib meid, eks ole? Jeesuse õpetuses on mõningaid asju, mis häirivad meid enam kui mõned teised. Näiteks häirib meid, kui Jeesus ütleb, et "kes sind lööb vastu kõrva, sellele paku ka teine; ja kes sult võtab kuue, sellele ära keela vammust" (Luk.6,29). Sest seda pole kerge teha. Meid häirib, kui Jeesus ütleb, et "kes sind sunnib kaasas käima ühe penikoorma, sellega mine kaks" (Mat.5,41). See pole kerge. Ja võib-olla häirib meid isegi tähendamissõna halastajast samaarlasest? Me sõidame oma autoga ja märkame tee ääres oma autoga hätta jäänud meest. Kas peatuda? Aga kas ma oskan aidata? Ma määrin oma käed ära ja võib-olla ka riided. Aga äkki on see lõks, et mind peatada ja röövida? Ma olin äsja ostnud uue Lada ja sõitsin ühel talveõhtul lumesajus Tallinnast Põltsamaa poole, kui nägin tee ääres meest Moskvitsiga hädas. Peatusin ja mees ütles, et ei saa auto mootorit käima; tõmba mind enda järel Paidesse. Peast käis läbi mõte, et kui kahjulik see võib olla minu autole, tõmmata enda järel lumisel teel raskemat autot kui minu oma. See võib minu uue auto kohe ära rikkuda! Aga kuidas sa jätad meest hädasse? Ja nii sai auto ära veetud. Ükskord helistati öösel kella kahe paiku, et oleme jäänud tee peale ja tule ning tõmba meid – teiseltpoolt Jõgevat – Põltsamaale. Vähemalt polnud karta, et tegu on röövlitega, oli tuttav inimene. Aga see aitamine pole alati kerge, pealegi on see ikka seotud kuludega.
Pole kerge aidata eluteel hätta jäänud inimesi või võtta vastu lööke vastu kõrvu, vastu löömata, või loobuda sulle õigusega kuuluvast osast, ligimesega kohtusse minemata. Kuid kui sa oled olnud Jeesusega, siis ei saa sa toimida teisiti, sest Jeesus tuletab sulle meelde, et Tema talitas just nii. Ja su süda ei jää enne rahule, kui oled toiminud nagu Tema, kuigi see maksab sulle midagi. Armastus alati maksab midagi! Mõtle, mis see Jumalale maksma on läinud!
Sa abiellud. Sinu abikaasa läheb sulle iga päev midagi maksma. Sa saad lapsi. Need lähevad sulle maksma surmani! Kui sa söandad armastada, siis tea, et see alati maksab sulle midagi!
Kui esimesed kristlased nägid tühja hauda ja said innustust ülestõusnud Jeesuselt, oli esimene asi, mis juhtus, see, et nad muutusid heldemeelseteks. Kui nad nägid, kuidas Jeesus oli andnud kõik nende päästmiseks, soovisid ka nemad anda kõik, mis neil oli ja mis nad olid. Nad ei pidanud midagi enam enda omaks, vaid pühendasid kõik Jumala ja ligimese teenimisele.
Kui palju enam suudaks ära teha Jumala kogudus tänapäeval, kui kõik selle liikmed mõtleksid ja tunneksid sama ning pühendaksid kõik oma talendid ja kogu oma vara Jumala ürituse edendamisele! Ma nii sooviksin seda näha. Jumal soovib seda näha. Ja ma usun, et "hilisvihma" ajal see juhtub. Aga miks ei võiks "hilisvihm" langeda juba nüüd, meie ajal?
3. SUURE VÄEGA TUNNISTAMINE.
Esimene silmatorkav asi algristikoguduse juures oli ühtsus, teine heldemeelsus. Kolmandaks oli suure väega tunnistamine, mille eelduseks olid loomulikult need esimene ja teine asi – üksmeel ja heldemeelsus. Kuulge: "Ja apostlid tunnistasid suure väega Issanda Jeesuse ülestõusmist, ja suur arm oli nende kõikide juures."
Nii täitsid nad oma tunnistusega Jeesusest Jeruusalemma, Juuda- ja Samaariamaa ja sealt edasi kogu maailma. Kõikjal – pühakodades, kodudes, tänavatel, katakombides, isegi vangikongides kuulutasid nad: "Jeesus elab! Tema haud on tühi! Ta on võitnud surma! Ta annab meile pattude andestuse ja igavese elu! Olete te juba kuulnud seda head sõnumit Jeesusest? Kuulge nüüd!"
Üks jutlustaja ütles kord: "Iga hotelli ja motelli ning kõrtsi magamistoas peaks olema laual AIDS-i ennetamise varustus... Gideoni Piibel." Kui sa soovid teada, kuidas elada AIDS-iga nakatunud ühiskonnas; kui sa tahad teada, kuidas kasutada oma raha materialistlikus maailmas; kui sa soovid teada, kuidas hoida oma peret koos; kui sa soovid elada täisväärtuslikku elu, siis loe Piiblit, mis on täis häid õpetusi ja elulisi näiteid, et teha kõik võimalikult selgeks.
Jumala Sõnas on kirjas kõik, mis on vajalik väega tunnistamiseks. Seal on kirjas, et Jumal armastab mind ja annab mulle andeks mu patud ühe hetkega, kui ma need Talle tunnistan, neid kahetsen ja andeks palun. Ning sellest hetkest algab pidev kasvamise protsess, kus ma kasvan Kristuse armus ja tundmises ning Jumala sarnaduses päev-päevalt, kuni olen ükskord valmis elama igavesti Jumala juures õndsuse ja rahu sees. See on sõnum – rõõmusõnum –, mis väärib kuulutamist kogu maailmale!
Korea sõja ajal külastas üks reporter Ameerika sõdureid, kes olid kaevunud maa sisse, elades seal külmas nädalaid väga viletsa toidumoonaga, ilma võimaluseta lahtigi riietuda, rääkimata pesemisest või habeme ajamisest, mõeldes aina, et täna võib olla nende elu viimane päev. Reporteri küsimuse peale: "Mida sa paluksid minult, kui ma oleksin Jumal ja saaksin anda sulle, mida sa vaid soovid?" vastas üks seersant: "Ma paluksin homset päeva."
Piibel õpetab, et me ei peaks muretsema homse pärast, sest maailm ei suuda seda nagunii meile tagada. Aga Jeesus on oma verega ostnud meile iga homse läbi kogu igaviku! Ainult Tema võib selle meile kindlustada. Kui hea on sellest rõõmusõnumist rääkida kõigile homset igatsevaile hingedele!
Selle nimel tasub hoida üksmeelt. Selle nimel tasub olla heldemeelne. Selle nimel tasub ustavalt tunnistada. Aga selleks oleme võimelised vaid siis, kui elame pidevas osaduses Kristusega. Jumal annab meile talendi ja väe tunnistamiseks ja Jumal annab meile tihti ka edu selles töös, nii et me saame julgust jätkata seni, kui meis tuksub süda.
Kas me ei teeks täna otsuse rääkida igaühele sellest kaunist homsest, mis meid ees ootab, ja sellest, et Jeesus muudab ka meie tänase päeva paremaks, kui me Ta usus vastu võtame?

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv