Kuidas saan ma õigeks I
11.01.2003 - (1950)

Mis on elu?

Prantsusmaal anti hiljuti välja raamat, mille eessõnas on öeldud: “Lugege seda ükskõik millises järjekorras – see pole tähtis – see on elu!”

Kas tõesti pole tähtis, kust ja kuidas me peale hakkame, kuidas elame ja kuidas lõpetame? Kas elu on vaid inimeste esilekerkimise ja kadumise lõputu ahel, kusjuures keegi ei tea, mis saatus talle toob?

Siiski, ühes muuseumis on kuulus maal, mida palutakse vaadata paremalt vasakule. Paremal on eksootiline ilu – noor kaunis naine. Sellest vasakule poole tulles näeme vana, viletsat, surevat naist. Libistades pilku veelgi vasakule kohtame aga koletut kotkast, kes varitseb lindu.

Selline on selle pildi maalinud kunstniku arusaamine elust. Ta teab, kust see algab ja kuhu suundub. Pole ükskõik, millises suunas vaadata.

Minul on ka oma arusaamine elust! See erineb radikaalselt eelpool kirjeldatuist ning annab elule hoopis suurema tähenduse ja kõrgema eesmärgi. Ja see on välja kujunenud minu läbikäimisest oma Looja ja Lunastajaga – oma Jumalaga, keda ma usun ja armastan.

“Jumalat ei ole,” vaidlevad vastu materialistid. Kuid kas nad on selles teadmises või arvamises või usus õnnelikud? Mida on saavutanud materialistid? Mida on saavutanud need, kes ütlevad, et inimelu – see on tühisus, paljas juhuslikkus? Meid on siia kandnud juhus ja meid kannab edasi juhus... Võib-olla nimetavad nad juhuseks ka kaht maailmasõda 20 sajandil – juhuslikud inimesed päästsid need juhuslikult valla, teised haarati juhuslikult kaasa, mille tulemusena said juhuslikult surma kümned miljonid inimesed!

Siiski öeldakse, et keegi oli süüdi. Noh, kui juba keegi oli süüdi, siis võiks nimetada ka nimesid. Võtame näiteks Teise Maailmasõja, mis oli eriti ohvriterohke ja kus tehti eriti jäledaid tegusid. Kes oli süüdi? Hitler? Mina alustaksin inglise loodusteadlasest Charles Darwinist (1809-1882). Ta ei läinud kuigi kaugele, ta oli vaid evolutsiooniteooria looja. Kuid tema peamine teos “The Origin of Species by Means of Natural Selection” (Liikide tekkimine loodusliku valiku teel) jättis täielikult kõrvale Looja. Seda teooriat arendas edasi saksa filosoof Friedrich Nietzshe (1844-1900), taandades inimese sotsiaalse olemuse bioloogilisele, kaldudes lõpuks antihumanismi. Ta püüdis luua usu- ja moraalieelarvamustest vaba “rõõmsat teadust”; palju on tema viimastes teostes juttu “võimutahtest” ja “üliinimesest.” Sealt saidki natsid idee puhtast ehk ülimast rassist, tehes palju võikaid inimkatseid selle teooria tõestamiseks. Kui Loojat pole, siis tuleb ise luua! Ja valitseda! Mida siis tegelikult Hitler tegi? Ta püüdis tõestada Darwini ja Nietzshe õpetuse paikapidavust!

Me teame selle katse tulemusi. Me teame ka, et Nietzshe, kes uskus Darwini õpetust ja kuulas Wagneri muusikat (mida loomulikult armastas ka Hitler), läks lõpuks hulluks. Ometi õpetatakse Darwini evolutsiooniteooriat kuni tänapäevani kui arenemisõpetust, kui tõde! Isegi kirik on selle ees käed üles tõstnud!

Keegi on öelnud, et Jumal suri 19. sajandil – just sel ajal elasid Darwin ja Nietzshe! Aga kus pole Jumalat, seal pole ka õiget inimest! Sellest ajast on inimene, eriti inimese moraal mandunud peadpööritava kiirusega!

Te kujutage vaid ette: Kui pole Jumalat, siis pole ka pattulangemist, pole üldse pattu, pole ka Päästjat – Teda pole vajagi! Ja mis mõte on veel elul? Kui pole algust, pole lõppu, mis tähendus on siis sisul? Kogu elu on tühine – tühi kosmos hingab meie peale ja meie eksleme ilma eesmärgita...

Kuid meie teame, et on algus! Ei loonud lõputu Eikeegi mateeria ega intellekti; ei teinud mateeria intellekti; vaid Lõputu Intellekt valmistas mateeria ja intellekti! See on ainus mõistlik ja loogiline arusaamine elu algusest. Me oleme loodud armastava Isa poolt ja kindla eesmärgiga. Jah, me teame ka seda, et meie elul on lõppeesmärk – igavene õnnelik elu Jeesuse poolt taastatud paradiisis!

On algus, on lõpp – järelikult on tähendus ka sisul! On ülimalt tähtis, kuidas me elame selle alguse ja lõpu vahel, et me jõuaksime õnnelikult lõppeesmärgile.

Siin tuleb meile appi evangeelium – hea sõnum. Tõeline algus – loomine – on evangeeliumi esimene põhitõde, ja tõeline lõpp – taasloomine – evangeeliumi teine põhitõde. Mida õpetab evangeelium meie olemusest ja eksisteerimisest? See on meie jaoks äärmiselt tähtis. See, et me oleme loodud Jumala näo järgi, Jumala sarnaseks, ei lohuta meid, kui me vaatame oma praegusele olukorrale. Vastupidi, see loob meis kurva pildi, nagu alguses mainitud kunstnik selle ka jäädvustas. Pidev allaminek, pidev mandumine, millele ei näi olevat võimalik piiri panna. Kuidas on võimalik pöörata ümber ja hakata minema vastassuunas – paremuse poole? Kuidas saan ma õigeks Jumala ees? Kuidas võin ma kõik süüteod Jumala ees heaks teha? Kuidas võin ma vabaneda sellest pahelisest olemusest? Mida pean selleks tegema mina ja mida on Jumal selleks teinud ja veel teeb?

Need on põhilised küsimused, mis pommitavad inimest, kes on järsku avastanud, et elul peab olema mõte ja mõtte sellele on andnud Jumal. Jumal on olemas. Jumal on meid loonud. Aga miks? Ja miks me oleme sellised?

Nendele küsimustele ei olegi nii kerge vastata. Suur adventjutlustaja Hynes, kes on kirjutanud palju vaimulikke raamatuid, oli juba 15 aastat kuulutanud tõde, nagu ta ise seda nimetas. Ükskord paluti tal külastada kurjategijat, kes oli mõistetud surma. “Ma läksin värisedes ja hirmuga,” kirjutab ta. Kui minult oleks palutud seletust 1260 prohvetliku päeva kohta, oleksin võinud seda teha. Kui minult oleks küsitud seletust hingamispäeva, ristimise või surnute seisukorra kohta, ma oleksin võinud seda anda. Kuid tema tahtis teada, kuidas vabaneda süüst, kuidas saavutada õigus ja rahu Jumalaga, kuidas olla päästetud... Ja ma ei suutnud teha tema heaks midagi!

Olla 15 aastat jutlustaja ja mitte teada, kuidas olla päästetud! Kindlasti teadis ta, et on olemas selline salm nagu Rom.5,1: “Et me nüüd oleme usust õigeks saanud, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.” Võimalik, et ta ka luges selle. Kuid kuidas seda mõista? Kuidas seda praktiliselt rakendada?

Te imestate. Võib-olla ei usu te mind? Kuid ma toon teile kaks tsitaati ajakirjast “Review and Herald” 1889. aastast. Kõigepealt, 13. augusti numbris on kirjutatud: “Õpetus õigeksmõistmisest usu läbi on kadunud paljude silmist, kes on tunnistanud, et nad usuvad kolmeinglikuulutust.” Ja 3. septembri numbrist loeme: “Ei ole ühte saja hulgast, kes mõistaks enda jaoks Piibli tõde õigeksmõistmisest usu läbi, mis on nii hädavajalik meie käesolevaks ja igaveseks heakäekäiguks.”

Kui paljud meist täna mõistavad seda tõde täielikult? Kas enamus, kuna sellest on iga teatud aja möödudes jälle uuesti räägitud? Ma kahtlen, sest ma tean, kui usinasti teeb vaenlane oma tööd, et külvata selles tähtsas küsimuses segadust, või et me selle lihtsalt unustaksime. Sellepärast on hea seda ikka ja jälle üheskoos uuesti õppida.

Kui tähtis on see tõde ja selle vastuvõtmine, sellest loeme veel ühe lühikese tsitaadi: “Kui sa soovid seista ahastuse ajal, pead sa tundma Kristust ja vastu võtma Tema õiguse anni, mille Ta kingib meeltparandanud patusele.” – (R&H 22.10.1892).

Sellele võiks lisada veel ühe lause raamatust “Evangeeliumitöölised” lk. 301: “Seda ühte ma tean, et meie kogudused on suremas, kuna puudub õpetus õigeksmõistmisest usu läbi Kristusesse ja sellesarnased tõed.”

Me ei taha, et meie kogudus selle tõe puudumisest või mittemõistmisest sureks. Me ei taha, et ükski selle liige sureks! Iga selle liige on armas meile ja kallis Jumalale. Sellepärast uurigem seda tõde. Kaevakem Pühakirjast ja otsigem seda kui kallist aaret. Jah, see näitab, kui suured patused me kõik oleme, kuid see näitab ka, kui suur Päästja Jeesus on meile kõigile! See paljastab kohutava haiguse, kuid see pakub ka tõhusa ravi! Lõppude lõpuks on see ikkagi hea sõnum, mida sõna evangeelium ka tähendab – ja head sõnumit on hea uurida!

Kuulakem täna veel vaid ühe salmi sellest heast sõnumist – 1.Tim.1,15: “Ustav on see sõna ja kõigiti vastuvõetav, et Kristus Jeesus on tulnud maailma päästma patuseid, kelle seast mina olen suurim.”

Kuidas Ta päästab minu ja kuidas Ta päästab sinu, seda uurimegi.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv