.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6030)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Kodu ja perekond
11.02.2012 - (933)

1.Ms.1,27.28: "Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi Ta tema, Ta lõi tema meheks ja naiseks! Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: "Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!""
Kodust ja perekonnast ning abielust rääkimine on muutunud mulle kui Piiblit uskuvale kristlasele aasta-aastalt järjest raskemaks. Kõige kergem oli mul seda teha siis, kui olin veel poissmees – vaba ja vallaline. Siis teadsin ma kõik perekonna, abielu ja laste kasvatamise kohta! Ja ma rääkisin neist asjust ilma raskusteta. Teadagi oli mul allikas, kust ma kõigest sellest lugesin ja ma uskusin loetut, pidades seda õigeks. Probleem on selles, et veel täna pean ma endiselt õigeks kõike seda, mida ma siis ja hiljem Piiblist ja neist raamatuist olen lugenud. Aga maailm on vahepeal nii dramaatiliselt muutunud, et need tõed paistavad nii vanamoelistena. Ka tol ajal erines maailma arusaam neist igivanadest väärtustest suuresti kristlaste omast, kuid tänapäevaks on see lõhe muutunud sügavaks ja laiaks kuristikuks.
Uskudes Jumalasse ja Piiblisse, usun ma traditsioonilisse perekonda, traditsioonilisse mehe ja naise suhtesse, traditsioonilisse vanemate ja laste vahekorda. Aga see, mida ma tänapäeval näen, erineb sellest kui öö ja päev. Nii et mind väga häirib see, mis toimub meie ajal perekonna põllul. Seepärast lubage mul täna olla kui "hüüdja hääl kõrbes" (Joh.1,23) ja puistata pisut sel teemal oma südant.
1. TRADITSIOONILINE PEREKOND.
Mis on traditsiooniline perekond? Kes selle moodustavad? Mees ja naine, kes elavad teine-teist armastades koos kuni ühe surmani, ja neile sündinud lapsed, kes austavad oma isa ja ema (2.Ms.20,12). Piibel on selle pildi joonistamises väga järjekindel. Isegi Jumala Poeg, kes sündis ilma isa abita, pandi siiski elama traditsioonilisse perekonda, kus oli mees ja naine, kes elasid koos kuni ühe surmani.
Kuid meile enestelegi märkamata on ka see, mida me nimetame "traditsiooniliseks perekonnaks," muutunud palju Piibli aegadest. Nii mõnigi asi, mida me peame traditsioonilise perekonna juurde kuuluvaks, ei ole mitte alati olnud selle osa. Näiteks oleme me alati mõelnud, et abielu saab alguse kahe inimese armumisest teineteisesse. Nad kohtuvad, armuvad ja abielluvad. Kuid Piibli aegadel ja paljudes kultuurides kuni tänapäevani on asjad toimunud sootuks teisiti. Vanemad korraldavad abielu. "Romantiline abielu" on üsna tänapäevane leiutis ja omane peamiselt Lääne kultuurile. Vanadel aegadel ja mõningais paigus veel tänapäevalgi panevad vanemad oma lapsed paari ja armastus sünnib alles hiljem abielu käigus.
Samuti oleme me mõelnud, et traditsioonilises abielus jäi ema koju ja tegeles laste kasvatamisega ning koduste töödega, ja et väljaspool kodu töötav ema on viimase aja innovatsioon. Kuid ka see pole päris õige. Läbi ajaloo on paljud emad töötanud – lisaks kodu ülalpidamisel – ka kodust väljas. Koguja 31. peatükis on "tubli naise ülistus" ja sealt võib välja lugeda, et tõeline naine saab kõigi töödega hakkama, nagu tänapäeval öeldakse, "vajadusel künnab põldu ning toidab ära mehe ja viis last" (Õhtuleht 29.07.2006).
Ajalugu pajatab, et naised on ikka töötanud aias ja põllul külg-külje kõrval oma mehega. Erinevus on vaid selles, et vanadel headel aegadel võttis naine sinna kaasa ka oma lapsed – juba päris pisikesest peast. Lapsed olid alati oma ema juures ja õppisid tema käe all ning suuremaks kasvades hakkasid ka iseseisvalt töötama viinamäel ja põllul. Üldine pilt oli selline, et pere elas ja kasvas koos töötades ja aega veetes.
Mis puutub laste mässumeelsusesse, siis selle kohta tavatsetakse öelda, et selline lõhe on eksisteerinud põlvkondade vahel alati – alati on vanemate meelest lapsed "hukas" ja laste meelest vanemad "rumalad." Kuid see pole päris nii. Jah, alati on eksisteerinud pingeid noorte ja vanade vahel, kuid sellist mässamist, nagu täna, kohtas vanadel aegadel üliharva. Nii harva, et Iisraelis anti välja seadus "sõnakuulmatu poja" kohta, mille kohaselt "kangekaelne ja tõrges poeg, kes ei kuule oma isa ja ema sõna," tuli visata "kividega surnuks!" (5.Ms.21,18-21). Tõesti, kui laps on maast madalast töötanud kogu päeva koos vanematega põllul või viinamäel, siis jääb tal väga vähe aega ja energiat oma vanematega sõdimiseks või üldse pahandustesse sattumiseks!
Mis on siis traditsiooniline perekond? Mees ja naine ning nende lapsed, kes kõik üksmeeles töötavad ühise eesmärgi nimel. Ja muidugi jumalakartuses. Kuid tänapäeval kostub palju hääli, kes kõik nõuavad tunnustust perekonnana. Vaba-abieluga moodustunud perekond on saanud juba üsna tavaliseks nähtuseks; ka ühe vanemaga perekond ei üllata enam kedagi. Abielude ja vaba-abielude purunemisega tekib neid järjest juurde. Nüüd nõuavad perekonna staatust juba koos elavad homod ja lesbid. Ja mitmel pool maailmas on nad oma tahtmise ka saanud. Kasvatavad oma kummalistes perekondades isegi lapsi!
2. TÄNAPÄEVA TRENDID.
Veel 50 aastat tagasi oli perekond kõva sõna. See oli "moes," võime julgelt öelda. Raadio- ja televisioonisaated olid suuresti perekonnakesksed, reklaamides tugevat, õnnelikku perekonda. Perekonnad hoidsid kokku ning nende lagunemine, eriti abielulahutus, oli midagi inetut ja negatiivset kõigi silmis. See oli midagi ebanormaalset.
Tänapäeval peetakse seda täiesti normaalseks. Kes elab abikaasaga, kes elukaaslasega, kes juhututtavaga, kes harrastab ühe öö suhet, kes elab koos samast soost kaaslasega, kes kasvatab lapsi üksi – kelle asi? Kõik on normaalne! Kui inimene on seda valinud, kui see talle meeldib, lasku käia! Normaalne!
Veel pool sajandit tagasi peeti religiooni heaks asjaks, eriti perekonna jaoks. Koos käidi kirikus ja tsiteeriti hüüdlauseid, nagu: "Perekond, kes palvetab koos, püsib koos!" Nüüd on usk moest läinud. Tänapäeva inimeste jumalaks on pigem raha ja meelelahutused ning meelelahutajad! Perekond ei palveta enam koos ega püsi ka koos.
Kui keegi jäi 50 aastat tagasi lapseootele väljaspool abielu, siis kiirustati abielu seadusliku sõlmimisega, et keegi ei saaks teada sündsusetust teost ning et lapsel oleks kasvamiseks turvaline kodu. Tänapäeval sünnib iga viies laps väljaspool abielu ja suurem osa nende emadest ei mõtlegi seda suhet abieluks registreerida.
Pool sajandit tagasi vaadati homoseksuaalidele kui emotsionaalselt ja vaimselt haigetele ning nad püüdsid olla nii varjus kui võimalik. Kuid tänapäeval nõuavad nad valjuhäälselt endale õigust luua "normaalne" perekond, kus on kaks isa ja lapsed või kaks ema ja lapsed.
Olenemata sellest, kas me kiidame heaks need trendid või mitte, peame möönma, et need on muutnud ühiskonna suhtumist perekonda. Ja tulemus? Perekond on muutunud väga ebapüsivaks. Suureneb lahutatute arv ja suureneb muidu üksi elavate inimeste arv. Selles truudusetuse ja purunenud abielude virr-varris ei julgegi paljud abielluda, lükates selle sammu astumise aina edasi.
Kuid Piiblist võime selgesti välja lugeda, et igaüks peaks kuuluma kuhugi perekonda. Iisak abiellus talle toodud mõrsjaga 40-aastaselt, kuid ta ei elanud päevagi üksinda. Kuni selle ajani elas ta oma vanemate perekonnas lapsena. Käsuõpetuse kohaselt, kui pereisa suri, pidi ta naine abielluma teise mehega (tavaliselt oma mehe vennaga)... või minema tagasi oma isamajja – mitte aga jääma üksi elama vallasemana.
Jumal ütles juba alguses – 1.Ms.2,18: "Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on!" Me oleme selliseks loodud. Me vajame perekonda; ja kui me perekonnast väljume, vajame me abikaasat, kellega loome uue perekonna.
Ehkki devalveerunud, ei ole perekond õnneks meie ühiskonna poolt veel päris maha kantud! Enamus inimesi tunneb oma Looja poolt sisendatud vajadust kuuluda perekonda ja paljud tunnevad vastutust seda institutsiooni au sees hoida. Enamus lapsi näevad ikka veel oma tulevikku oma õnnelikus perekonnas. Perekond, ehkki enam mitte nii traditsiooniline, on ikka veel "moes"!
3. PEREKONNA EESMÄRK.
Üks perekonna eesmärke on paljunemine. 1.Ms.1,27.28 on kirjutatud: "Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi Ta tema, Ta lõi tema meheks ja naiseks! Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: "Olge viljakad ja teid saagu palju!" Siit paljastub üks asi, milles me oleme valmistatud Looja "näo järgi" – me loome koos Jumalaga uut elu. Ja see on imeline.
Vanemad inimesed kindlasti mäletavad laulu "Elu, armastan sind." Selle kolmas salm algab sõnadega: "Kuulad ööbiku häält, Suudled lemmikut tähtede valgel. Annab arm sulle käe Ning täis õnne sul uus elu algab." Veel ilusamini kõlab see vene keeles: "Kak pajut solovji, polumrak, patselui na rastsvete. I vershina ljubvi – eto tshudo velikoje – deti!" Mina oma naisega oleme seda imet kogenud kuus korda! Ja ehkki lastega on olnud ka palju muresid, ei kahetse ma neist ühegi sündi! See on minu maine rikkus ja õnn – minu perekond. Ja ma loodan, et see ei jää vaid minu maiseks varaks!
Perekonna teiseks ülesandeks on oma laste armastamine, toitmine ja kasvatamine. Emalt ja isalt – oma kodust – saavad lapsed oma identiteedi. Siin areneb välja nende eneseväärtuse tunnetamine. Siit saavad nad kaasa jõu, millega jääda püsima elutormides. Siit saavad nad kindlustunde, kui neil tuleb minna oma teed. Kui ka kogu maailm peaks neid hülgama, kodu võtab nad alati vastu!
Ja kodu on kohaks, kus lapsed õpivad pidama lugu autoriteedist – esmalt vanemate autoriteedist, austades oma isa ja ema, seejärel Jumala ning ka maiste valitsejate autoriteedist. Kasu, mis lapsed sellest saavad – nii siinses elus kui igavikus – pole võimalik üle hinnata. See on tohutu!
Suzanna Wesley – metodismi rajajate John ja Charles Wesley ema – on öelnud: "Kui laps ei õpi kuuletuma oma vanematele kodus, ei õpi ta iial pidama lugu Jumala ega inimese autoriteedist ühiskonnas." Jah, kodu on koht, kus lastele õpetatakse, mis on õige ja mis väär. Tehes midagi õigesti, saavad nad kiitust; tehes midagi valesti, saavad nad laitust. Karistamine ja tunnustamine olgu järjekindel, nii et kui laps alustab iseseisvat elu, teab ta täpselt, mis on õige ja mis mitte.
Kahjuks ei ole väga paljud kodud enam sellised turvalised paigad, nagu nad peaksid olema. Riieldakse üksteisega ja koheldaks üksteist halvasti. Tihti tehakse üksteise kulul halba nalja ning selliselt valmistatakse pere liikmetele piinliikust. Liiga vähe on usaldust. Tihti eiratakse üksteise tundeid ja vajadusi. Vähe antakse mõista, kui väga me üksteist vajame. Liiga vähe on tunnustamist, liiga palju kritiseerimist.
Kuidas küll kõik muutuks, kui me oleksime oma perekonna liikmete vastu alati sõbralikud ja õrnad, kui me püüaksime üksteist mõista ja aidata, kui me andestaksime üksteise eksimused veel enne, kui keegi on jõudnud andeks paluda. Keegi on öelnud, et "kindlus pole midagi sellist, mida sa annad, võtad ära ja siis jälle annad; see peab olema alati olemas; ainult nii võib seda nimetada kindluseks." Kõik pere liikmed vajavad kindlust, et nende kodu on nende kindlus!
Ühe naise liigesed hakkasid valutama ikka rohkem ja rohkem. 55-aastaselt läks ta arsti juurde ja sai teada, et tal on reumaatiline liigestepõletik, mida pole võimalik ravida. Läinud koju, istus ta sohvale ja mõtles seal nuttes oma tulevikule. Siis astus tuppa ta mees ja istus ta kõrvale.
"Rusty, sa pead end minust lahutama," alustas naine. "Minust ei ole sulle enam õiget naist. Iga mu liigutus valmistab mulle kohutavat valu; ma ei saa isegi enam hoida su kätt! Sa vajad naist, kes suudaks sind tõeliselt armastada. Lahuta minust ära ja mine oma eluga edasi!"
Mees vaatas naisele silma ja ütles: "Betty, kas sa suudad naeratada?" Ega sul pole valus, kui sa naeratad? See on kõik, mida ma vajan – ainult naerata! Tegelikult ei vaja ma isegi su naeratust; ma vajan sind!"
See on kindlus. See on perekond, mis toimib koos tõusudes ja langustes, heas ja halvas – perekond, kus öeldakse üksteisele, et neid armastatakse ja hinnatakse, mis ka ei juhtuks! Annaks Jumal rohkem selliseid perekondi! Need muudaksid ühiskonna, need muudaksid maailma! Aga kuidas Jumal saab selliseid perekondi anda? Koostöös meiega. Vaid koostöös meiega!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv