.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6029)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Ekstaazh ja agoonia
11.04.2009 - (1012)

Luk.19,37-44: "Aga kui Ta lähenes Õlimäe kallakule, hakkas kogu jüngrite hulk rõõmustades suure häälega kiitma Jumalat kõigi vägevate tegude eest, mis nad olid näinud, ning ütlesid: "Kiidetud olgu Kuningas, kes tuleb Issanda nimel, rahu taevas ja au kõrges!" Ja mõningad variserid rahva seast ütlesid Temale: "Õpetaja, sõitle oma jüngreid!" Ta vastas ning ütles: "Ma ütlen teile, kui need vait jääksid, hakkaksid kivid kisendama!"
Ja kui Ta ligi jõudis ja linna nägi, nuttis Ta tema pärast ning ütles: "Kui sina teaksid sellel päeval, mis sinu rahule tarvis läheb! Ent nüüd see on pandud varjule sinu silmade eest. Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja vaevavad sind kõikepidi. Ja lõhuvad sind maha maatasa ja su lapsed sinu sees ega jäta kivi kivi peale, sellepärast et sa ei ole tundnud oma armukatsumisaega!""
Kui te olete vaadanud spordisaateid, siis olete näinud ekstaazhi ja agooniat – joovastavat võidurõõmu ja masendavat kaotusevalu. Kuid nende asjade kogemiseks ei pea tingimata olema tippsportlane. Need tunded pole võõrad ühelegi vähegi emotsionaalsele inimesele.
Tänane palmipuudepüha sõnumgi räägib ekstaazhist ja agooniat – ülevoolavast rõõmust, mis valdas rahvahulka, kui Jeesus lähenes teel Jeruusalemma Õlimäe kallakule, ja sügavast kurbusest, mis täitis Jeesuse hinge, kui Ta seda linna nägi.
Jeesus oli lõpetamas oma missiooni siin maa peal. Me teame, et enamus ajast töötas Ta Galileamaal. Nüüd oli Ta oma viimasel saatuslikul teekonnal Jeruusalemma. Ristist lahutas Teda vähem kui nädal. Ta tuli Jordani orust sõna otseses mõttes "üles" mööda Jeeriko teed – kõrguste vahe c 1200 meetrit – ning jõudis lõpuks "Betfage ja Betaania ligi" (Luk.19,29), mis asetsesid Õlimäe nõlvakuil. Seal istus Ta eeslisälu selga, et nii sõita Jeruusalemma, täites sellega prohvet Sakarja ennustuse – Sak.9,9: "Ole üpris väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sinu Kuningas tuleb sulle, õiglane ja aitaja! Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas!"
Seda tehes esitas Jeesus end avalikult juudi rahvale Messiana. Kuid selle rahva juhid hülgasid Ta, mõistsid Ta üle kohut, leidsid Ta süüdi olevat ning lasksid roomlastel Ta hukata ristilöömise läbi.
Peatugem täna kolme tähelepanuväärse asja juures, mis ilmestasid seda sündmust. Need on kolm erinevat reageeringut.
1. RAHVAHULGA REAGEERING – Luk.19,35-38: "Ja nad tõid [eeslisälu] Jeesuse juurde, heitsid oma riided sälu peale ja panid Jeesuse tema selga istuma. Kui Ta nüüd edasi liikus, laotasid nad oma riided tee peale. Aga kui Ta lähenes Õlimäe kallakule, hakkas kogu jüngrite hulk rõõmustades suure häälega kiitma Jumalat kõigi vägevate tegude eest, mis nad olid näinud, ning ütlesid: "Kiidetud olgu Kuningas, kes tuleb Issanda nimel, rahu taevas ja au kõrges!""
Nad just nagu rullisid lahti punase vaiba Jeesuse ees ning kiitsid ja ülistasid Teda täiel häälel. Miks? Ta oli õpetanud "neid nõnda nagu see, kellel on meelevald" (Mat.7,29); ja muidugi imeteod – kes neid ei märkaks! Kui palju oli Ta neile oma imetegudega head teinud – inimesi söötnud ja tervistanud! Alles äsja oli Ta äratanud Laatsaruse üles surnuist.
Just sellist Messiat nad vajasidki! Nii nad tsiteerisid üht messiaanliku Psalmi – Ps.118,26: "Õnnistatud olgu, kes tuleb Jehoova nimel!" Nad lootsid, et Jeesus kasutab oma üleloomulikke võimeid mitte ainult juutide söötmiseks ja parandamiseks, vaid ka vabastamiseks Rooma ikke alt.
See oli tõepoolest erutav hetk – Jeesuse kuninga-ametisse seadmise paraad!
2. KRIITIKUTE REAGEERING – Luk.19,39: "Ja mõningad variserid rahva seast ütlesid Temale: "Õpetaja, sõitle oma jüngreid!"
Jüngrite reageering, nende ekstaatiline rõõmupuhang tegi variserid pahaseks. Miks? Jeesusele omistati liiga suurt tähelepanu! Mõnede arvates on see probleemiks isegi veel tänapäeval. Rääkige vooruslikust elust, rääkige heategevusest, rääkige kristlikust kultuurist – kuid miks te peate nii palju rääkima Jeesust? Miks te osutate Talle nii suurt tähelepanu?
Varisere häiris, et Jeesust koheldi kui Messiat; polnud ju nemad teda Messiaks kuulutanud! Nende arvates oli Ta üks harimatu isehakanud rändjutlustaja. Kui nüüd rahvas kohtleb Teda kui Messiat, võivad sellele järgneda repressioonid roomlastelt – asjatu verevalamine, mida juudid olid näinud ennegi, kui oli tõusnud mõni isehakanud messias.
Variseride nurinale reageeris Jeesus sõnadega – Luk.19,40: "Ma ütlen teile, kui need vait jääksid, hakkaksid kivid kisendama!"
Kolgatal tardus rahvahulk vaikuses – ja kivid hakkasid kisendama: "maa värises ja kaljud lõhkesid" (Mat.27,51), kui Jeesus oli heitnud hinge. Peale rahupäeva vaikust, nädala esimese päeva koites hakkasid kivid jälle kisendama – Mat.28,2 on kirjutatud: "Ja vaata, suur maavärisemine sündis, sest Issanda ingel astus taevast alla, tuli ja veeretas kivi kõrvale ja istus selle peale!" Kuni tänapäevani on kivid kisendanud arheoloogide tööriistade all. Ja nad saavad veel kisendada eriti valju häälega, kui Issand tuleb maailma peale kohut mõistma ja oma rahvast koju viima (Ilm.6,12-17).
3. JEESUSE REAGEERING. Luk.19,41 on kirjutatud: "Ja kui Ta ligi jõudis ja linna nägi, nuttis Ta tema pärast." Jeesus lasi rahval rõõmustada. Ta isegi ütles: "Kui need vait jääksid, hakkaksid kivid kisendama!" S.t. toimumas olid sündmused, mis pidid olema siira rõõmu allikaks kõigile inimestele kuni ajastute lõpuni! Veel sel nädalal pidi Ta lunastama inimkonna. Kas saab olla veel suuremat põhjust juubeldamiseks?! Kuid rahvas seda ei mõistnud. Ja kui Jeesus vaatas inimeste südamesse ning nägi seal vaid maiseid taotlusi, muutus Ta kurvaks. Mõeldes sellele, mida Tema armastatud linnal tuleb lähemal ajal taluma, tulid Tema silmi pisarad. Jeesus nuttis, öeldes läbi pisarate – Luk.19,42-44: "Kui sina teaksid sellel päeval, mis sinu rahule tarvis läheb! Ent nüüd see on pandud varjule sinu silmade eest. Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja vaevavad sind kõikepidi. Ja lõhuvad sind maha maatasa ja su lapsed sinu sees ega jäta kivi kivi peale, sellepärast et sa ei ole tundnud oma armukatsumisaega!"
Uues Testamendis räägitakse kolm korda Jeesuse nutmisest.
Jeesus nuttis oma palvetes ja eestpalvetes. Heb.5,7 on öeldud: "Tema ohverdas oma liha päevil palveid ja anumisi suure hüüdmise ja silmaveega sellele, kes Teda võis päästa surmast, ja Tema palvet kuuldi Ta jumalakartuse pärast." Tänu Jeesuse palvetes valatud pisaratele pühib Jumal kord kõik pisarad meie silmist, nagu on tõotatud Ilmutusraamatus 2 korda (Ilm.7,17 ja 21,4).
Jeesus nuttis koos ühe perekonnaga. Joh.11,33-36 on kirjeldatud üht perekonda nutmas veel neli päeva pärast kalli inimese, Laatsaruse, matust: "Kui nüüd Jeesus nägi teda nutvat ja juute, kes temaga olid tulnud, ka nutvat, ärritus Ta vaimus ja võpatas. Ja Ta ütles: "Kuhu te olete ta pannud?" Nad ütlesid Temale: "Issand, tule ja vaata!" Jeesus nuttis. Siis ütlesid juudid: "Vaata, kuidas Ta teda armastas!""
Mõned huvitavad mõtted selle kohta, miks Jeesus seekord nuttis:
(1) Juudid arvasid, et Ta leinas Laatsarust. Kuid see polnud nii, sest ta kavatses Laatsaruse surnuist üles äratada.
(2) Augustinus on öelnud, et Ta nuttis siiralt Laatsaruse pärast, sest Ta oli toomas teda tagasi sellesse kurba maailma.
(3) Mõned arvavad, et Jeesus nuttis inimeste teadmatuse ja uskmatuse pärast.
(4) Teised arvavad, et Ta nuttis kaastundest perekonnale – inimestele, keda Ta nii väga armastas. Mina usun viimast! Ma usun, et Ta armastab mind. Ma usun, et Ta tunneb mulle siiralt kaasa, kui ma olen kurb.
Jeesus ilmutas meile Jumalat, kes hoolib, kel on valus, kelle süda nutab, kui Ta näeb kannatusi. Millal sina viimati nutsid palves kadunute pärast – oma perekonnas või sugulaste-sõprade ringis, rääkimata kadunuist laias maailmas? Millal sa nutsid viimati kadunute pärast oma koguduse perekonnas?
Jeesus nuttis linna pärast. Miks? Ta oli väga kurb, et selle rahvas oli põlanud kutse meeleparandusele ja nüüd ootas teda ees häving. Mat.23,37.38 Ta kaebab: "Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes tapad prohvetid ja viskad kividega surnuks need, kes sinu juurde on läkitatud! Kui mitu korda ma olen tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pojakesi tiibade alla, ja teie ei ole tahtnud! Vaata, teie koda jäetakse teil maha!" Luk.19,44 lisab, et roomlased "lõhuvad sind maha maatasa ja su lapsed sinu sees ega jäta kivi kivi peale, sellepärast et sa ei ole tundnud oma armukatsumisaega!"
Sa ei ole kasutanud oma armuaega! See teeb Jeesuse nii kurvaks, et Ta puhkeb nutma. Miski ei ilmuta inimese iseloomu paremini kui see, mille pärast ta nutab! Miski ei ilmuta Jumala iseloomu paremini kui see, et Ta nutab meie pärast, meie linnade ja külade pärast, meie maa pärast. Kas meie ka? Või pole meil Kristuse meelt?
Teise Maailmasõja ajal oli Winston Churchill parajasti ühel nõupidamisel, kui äkki üürgas õhuhäire. Varsti kuulsid nad pommiplahvatust mitte kaugel hoonest, kus nad asusid. Otsekohe käskis Churchill sõidutada end autoga sündmuskohale. Pomm oli plahvatanud vaeste linnaosas. Seal nägi ta purunenud elumaju ja vigastatud ning tapetud inimesi. Inimesed tundsid ära peaministri auto ning olid sellest ootamatust kohtumisest valitsusjuhiga nii elevil, et unustasid traagilise pildi endi ümber ja ruttasid teda tervitama. Seejärel hüüdis üks inimene rahvahulgast: "Vaadake, Ta nutab! Ta tõesti hoolib meist!"
Enam kui sajand tagasi purjetasid kaks sportlast piki Shotimaa rannikut. Ühes kohas nad randusid ja läksid veidi maale jalutama. Seal eksisid nad ära. Pimeduse saabudes koputasid nad ühe talumehe uksele, paludes veidi kehakinnitust ja öömaja. Taluperemees vaatas neid kahtlustavalt ja saatis nad ära. Koputanud järgmise farmeri uksele, võeti nad lahkesti astu, anti süüa ja tehti ase. Alles hommikul avastas talumees, et üks võõraist oli Wales'i prints, kellest hiljem sai kuningas Edward V. Kujutage ette esimese talumehe häbi ja ehmatust, kui ta sellest teada sai. Ta oli sulgenud ukse kuningale!
See lugu paneb küsima: Kas sina oled avanud oma ukse – südame ukse kuningate Kuningale? Kui mitte, siis ära imesta, kui leiad Teda nutmas sinu pärast!
Piibel räägib ühest teisest protsessioonist – palju suurejoonelisemast kui tol päeval Õlimäe nõlvadel. Jeesus tuleb oma Isa aus ja väes ühes kõigi oma inglitega. Maailm nutab sel päeva, sest nad on Ta hüljanud. Meie ka nutame – rõõmust! Me ühineme selle ajastute suurima rongkäiguga, milles ees on meie Kuningas, ja läheme koju! Ei enam pisaraid! Ainult rõõm!
Oh, mis rõõm! Oh, mis rõõm! Tee viib meid koju, sest hõiskame! Oh, mis rõõm! Oh, mis rõõm! Oh, seal on rõõm!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv