.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6070)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Kas oled valmis?
12.03.2011 - (1072)

2.Kor.1,3.4: "Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, halastuse Isa ja kõige troosti Jumal, kes meid trööstib kõigis meie viletsusis, et meie võime trööstida neid, kes on kõiksuguses viletsuses, troostiga, millega Jumal meid endid trööstib."
Me elame maailmas, kus inimesed vajavad tihti troosti. Õnnetused ja surm saadavad meid kõikjal. Möödunud aastal saatsime oma kogudusest viimsele teekonnale neli inimest. Kõigist neist jäid maha leinavad omaksed ja sõbrad. Möödunud aasta augustis hukkus tulekahjus minu vend ja veel kaks inimest. Kas nad kõik olid valmis kohtuma oma Jumalaga? Vähem kui kuu aega tagasi, selle aasta 20 jaanuaril suri mu õde, kes oli minust ainult kaks aastat vanem, vähki. Jälle lein, jälle trööstisid omaksed üksteist. Ja jälle jääb kummitama küsimus: kas ta oli valmis?
Alles hiljuti läbis kõiki kommunikatsioonivahendeid kurb sõnum: "Pühapäeval 25. jaanuaril 2009 kell 15:50 paiku juhtus Tallinna-Tartu maanteel Ussisool ränk avarii, milles hukkus neli noort inimest. Kannatada sai viis inimest. Vanim hukkunutest oli 20-aastane, noorim 13-aastane." Põrkasid kokku kaks autot. Ühes autos oli perekond – isa-ema kahe lapsega, hukkusid mõlemad lapsed. Teises autos oli 5 noort inimest, kellest hukkus kaks. Rängalt said kannatada ka kõik ellujäänud, kes viidi Eesti erinevatesse haiglatesse.
Tuttavate kaudu on levinud sõnum, et viis noort ühes autos olid kristlased, kes tulid vaimulikult koosolekult. Kas nad olid valmis astuma suure Kohtumõistja ette? Aga teised – lapsed teises autos? Kas nad olid valmis kohtuma Jumalaga?
16. jaanuaril, 2003. aastal saatis Ameerika rahvas uhkusega teele kosmosesse järjekordsed 7 inimest – noort, tervet inimest. Kosmosesüstik Columbia, mis oli oma esimesele kosmosereisile läinud 12. aprillil, 1981. aastal – esimese mehitatud kosmoselennu, Gagarini reisi, 20. aastapäeval – ja sooritanud kokku 27 lendu, läks oma 28. missioonile. Kosmosereisid selle süstikuga näisid nii turvalised; oli ta ju viibinud kosmoses ligi 300 päeva ja lennanud umbes 200 miljoni kilomeetri. Mis saab minna seekord teisiti? Ja kõik läkski algul ilusti; meeskond täitis 16 päeva jooksul oma ülesande ja asus tagasiteele Maale. Kuid siis, laskudes, 63 km kõrgusel ja kiiruse juures 5,6 km/s (umbes 20,000 km/h), süstik plahvatas ja kukkus tükkidena alla, viies õnnetusse surma seitse vaprat inimest.
Leinavat rahvast püüdis trööstida USA president George W. Bush, kes ütles oma kõne lõpus: "Täna me nägime taevas hävingut ja tragöödiat. Kuid kaugemal sellest, kuhu meie võime näha, on troost ja lootus. Prohvet Jesaja ütleb: "Tõstke oma silmad kõrgele ja vaadake: kes on loonud need seal? Tema, kes nende väe viib välja täiearvuliselt, kes nimetab neid kõiki nimepidi! Tema suure võimu ja tugeva jõu tõttu ei puudu neist ainustki!" (Jes.40,26). Looja, kes paneb nimed tähtedele, teab ka nende seitsme inimese nime, keda me täna leiname. Kosmosesüstiku Columbia meeskond ei pöördunud õnnelikult tagasi Maale; siiski me võime palvetada, et kõik jõuaksid õnnelikult koju. Jumal õnnistagu leinavaid peresid ja õnnistagu Ta jätkuvalt Ameerikat."
Iga päev sureb inimesi – haigustesse ja õnnetustesse. Kas on nad valmis selleks minekuks? Kas nad jõuavad õnnelikult koju? Kui neist surijatest ja hukkunutest oleksid üks olnud sina, kas sa oleksid olnud valmis?
Kui kallis on iga inimese elu – ja ometi nii habras! Sellised õnnetused, nagu me mainisime, tuletavad meile meelde, kui haavatavad me tegelikult oleme. Kui Piibel ütleb, et "meie elupäevi on seitsekümmend aastat, ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat" (Ps.90,10), siis võime me heal juhul sellele loota vaid siis, kui meid ei taba rängad õnnetused või haigused. Aga kes meist on nende eest kaitstud? Jah, eesti mehe keskmine eluiga on 64 aastat, kuid siiski peame pidama meeles, et surm varitseb meid igal sammul. Kas me oleme selleks valmis?
Vähemalt ühes traagilisse õnnetusse sattunud autos olnud inimeste kohta me kuulsime, et nad olid usklikud. Vähemalt kolmest Columbia katastroofis hukkunust teatakse, et nad olid usu- ja palveinimesed. Julge, tunnistava kristlasena peatas selle missiooni juht Col. Rich Husband kosmonaudid enne süstikusse sisenemist ning palvetas nendega ja nende eest. Missiooni ajal saatis ta mitmeid e-maile oma omastele, milles kirjutas, kui hämmastavalt kaunis on Jumala looming kosmosesüstiku aknast vaadatuna.
Enne sellele viimasele missioonile minekut valmistas Rick 34 hommikupalvuse videot – oma 17-päevase lennu igaks päevaks oma mõlemale lapsele ühe video – et lapsed ei unustaks Jumalat ja hommikupalvusi oma isa äraolekul. Igal hommikul oli ta video kaudu oma mõlema lapsega palves. Ma usun, et need lapsed ei viska neid videosid ära, vaid need muutuvad neile iga päevaga kallimaks.
Õnnetus võib tabada meid kõiki – ja täiesti ootamatult. Columbia meeskond oli hästi õpetatud ja välja treenitud, kuid see ei päästnud neid. Kog.9,11.12 on kirjutatud: "Taas nägin ma päikese all, et jooks ei olene kärmeist ega sõda sangareist; samuti ei olene leib tarkadest, rikkus mõistlikest ega menu osavaist, vaid aeg ja saatus tabab neid kõiki! Sest inimene ju ei tea oma aega, nagu kaladki, keda püütakse kurja võrguga, või nagu paelaga püütavad linnud; nagu neid, nõnda püütakse inimlapsigi kurjal ajal, kui see äkitselt neid tabab!" Oled sa valmis, kui ootamatult saabub sinu aeg?
Keegi meist ei tea, mida meile veel toob tänane päev, rääkimata homsest päevast. Kuid see polegi nii kohutav – tegelikult pole see üldsegi kohutav, kui me teame ja tunneme Teda, kelle käes on nii meie tänane kui homne päev! Jah, kui me oleme usaldanud kõik oma päevad ja tunnid Tema kätte.
Jeesus ütles – Mat.24,44: "Sellepärast olge teiegi valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arva!" Peetrus kirjutab – 2.Pet.3,10-14: "Aga Issanda päev tuleb otsekui varas öösel, mil taevad raginal hukkuvad ja maailma algained tules laostuvad ja ilmamaad ja kõiki seal tehtud töid ei leidu enam. Kui see nüüd kõik nõnda laostub, missugused siis teie peate olema pühas elus ja jumalakartuses, oodates ja igatsedes Jumala päeva tulekut, mille pärast taevad süüdatult laostuvad ja maailma algained kuumuses ära sulavad? Aga meie ootame Tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus õigus elab! Sellepärast, armsad, seda oodates püüdke, et Ta teid leiaks veatuina ja laitmatuina rahus."
Me ootame Jeesuse tagasitulekut aus ja väes – Tema tõotuse järgi. See toimub tunnil, mida keegi meist ei tea ega oska arvatagi. Me valmistume selleks. Kuid kui palju enam peaksime mõtlema tunnile, mil Ta tuleb meile isiklikult – millal lõpeb meie elu õnnetuse, haiguse või lihtsalt vanaduses äraväsimise tagajärjel. Kas oleme valmis ka selleks? Kas oleme õiges vahekorras Jumalaga? Kas oleme õiges vahekorras oma kodakondsetega? Mõelge selle valguses, kui kohutav on elada vaenus või tülis kellegagi. Kas on oma ligimesega vaenus elav inimene õiges vahekorras Jumalaga? Kas ta julgeb astuda Jumala ette?
Kui me oleme Jumalaga ja ligimesega heas vahekorras, pole meil tarvis karta seda lahkumise tundi, tulgu see kas või ootamatult. Sest me teame, et see, mis meid ees ootab sealpool seda päeva, on parem sellest, mis meil praegu on.
Ühel naisel diagnoositi ravimatu haigus ja arstid ütlesid, et tal on jäänud elada veel vaid maksimaalselt kolm kuud. Nii hakkas ta seadma korda "oma elumaja asju", nagu soovitati kord teha kuningas Hiskijal (2.Kun.20,1). Ühel päeval kutsus ta enda juurde oma koguduse pastori, et edastada talle oma viimased soovid. Ta ütles, milliseid laule tuleks tema matusel laulda, milliseid Pühakirja tekste lugeda ja isegi millises riietuses ta sooviks puusärgis lamada. Pastor jättis surijaga hüvasti ja oli juba lahkumas, kui naisele tuli veel üks asi meelde ning ta ütles: "Ärge unustage üht ja see on eriti oluline: ma soovin saada maetud kahvel paremas käes."
Pastor oli hämmeldusest otsekui tummaks löödud. Naine selgitas: "Pidulikul söömaajal, kui pearoog on söödud, kogub kelner või teenindaja kasutatud lauanõud ja riistad. Kuid kui ma pakun kõiki, ütleb ta mulle: "Hoia kahvel alles! Ära seda ära anna!" See on vihje mulle, et tulemas on veel midagi – tulemas on midagi paremat! Ma soovin, et inimesed näeksid mind puusärgis kahvel käes, et nad imestaksid, mida see küll peaks tähendama. Oma matusekõnes sa siis selgitad minu usku ja Pühakirja sõnumit, et parim on alles ees, peale surma on Jumalal pakkuda oma lastele midagi tõeliselt head. Kirjutab ju Paulus – 1.Kor.2,9: "Mida silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja mis inimese südamesse ei ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes Teda armastavad!""
Pastor täitis rõõmuga naise soovi, saades sellega hea matusekõne teema ja ühtlasi ka kindla teadmise, et naine lahkub sellest elust kindlas usus Jumala tõotuste täitumisse.
Miks mitte näidata juba praegu oma elu ja tegudega kõigile, et me usume Jumala tõotusi ja oleme valmis Temaga kohtumiseks! See ei sega ju meie maist elu, kestku see kuitahes kaua. Tegelikult teeb selline valmisolek meie elu palju rõõmsamaks, toob meie südamesse rahu ja see omakorda lisab meile ilusaid elupäevi veel siingi pool surmajõge.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv