Kaartide avamine mäel
12.06.2010 - (1358)

Jätkame Piibli õppetundi Eelijast, meenutades kõigepealt pisut eelmist osa. Kas te mäletate, mida tähendas nimi Eelija? – "Minu Jumal on Jahve." Eelija nimi kirjeldas tabavalt tema missiooni demonstreerida, et Jahve oli mitte ainult tema Jumal, vaid ainus tõeline, elav Jumal!
Eelija astub sisse ajal, mil Iisraeli rahvas ei teeninud enam eranditult Jahvet. Tasapisi olid nad oma religiooni sisse toonud paganliku jumala Baali ja tema naissoost vaste Ashera (Astarte). Kuningas Ahab ja ta naine Iisebel olid tegemas Baalist Iisraeli esmast jumalat, mille peale Jahve otsustas tuua maale tõsise põua ning käskis Eelijal kuulutada selle peatsest saabumisest.
Kui Eelija oli sellest kohtuotsusest kuningale teatanud, käskis Jumal tal põgeneda inimtühja paika, kus teda pidid toitma kaarnad ja kus ta pidi saama oma joogi väikesest jõest. Eelija kuuletus ja läks ning kõik oli nii, nagu Jumal oli öelnud. Kui aga jõgi põua tõttu kuivas, käskis Jumal tal minna ühe lesknaise juurde Sareptasse ja jääda sinna. Elades selle vaese Foiniikia lese ja tema poja juures, varustas Jumal järjekordse ime läbi neid toiduga – "jahu ei lõppenud vakast ja õli ei vähenenud kruusist" (1.Kun.17,16), samal ajal kui kogu rahvas vaevles tõsise näljahäda käes.
Kogu pika põua kestel oli Eelija peidus, olles sellest ajast, mil ta teatas kuningale põua saabumisest, enim tagaotsitud mees Iisraelis. Põua ja näljahäda süvenedes oli Iisebel lasknud tappa kõik Jahve prohvetid, keda tal oli õnnestunud leida. Siiski oli prohvet, keda ta ihkas tabada kõige enam, otsekui õhku haihtunud. Juba üle kolme aasta ei olnud sadanud tilkagi vihma ning sama kaua olid Ahab ja Iisebel otsinud Eelijat.
Ja nii jõuame Jumala plaani – nõuda endale tagasi oma rahvas – "teise faasi" juurde. Sellest on kirjutatud 1. Kuningate raamatu 18. peatükis. Jumal annab siin Eelijale järjekordse korralduse – 1.Kun.18,1: "Mine näita ennast Ahabile, siis ma annan maale vihma!"
Eelija oli varjanud end Ahabi eest üle kolme aasta – ja mitte ilma põhjuseta: kuningas ja kuninganna ei soovinud midagi muud rohkem, kui tabada ja hukata see häda kuulutaja – mees, "kes saadab Iisraeli õnnetusse," nagu Ahab talle ütles (1.Kun.18,17). Nüüd saadab Jumal teda Ahabiga kohtuma! Kas Eelija kartis? Kas sina oleksid kartnud? Miks siis mitte Eelija, kes oli "samasugune nõder inimene nagu meiegi" (Jak.5,17). Järjekordselt saatis Jumal Eelija kuhugi, kuhu ta poleks hea meelega läinud. Ometi kuuletub Eelija ustavalt ning võideldes kõige tavalisema inimliku instinkti, enesealalhoiuga, seab sammud Samaaria poole.
Selleks ajaks on nälg muutunud nii tõsiseks, et isegi kuninga majapidamine on meeleheitel. Kuninglikud "hobused ja hobueeslid" ning "lojused" on ohus nälgida surnuks (1.Kun.18,5). Nii asuvad kuningas ise ja tema kõige enam usaldatud ametnik, kojaülem Obadja teele, et käia läbi maa, lootuses leida midagi loomadele hamba alla. Et jõuda rohkem, "jaotasid [nad] isekeskis läbikäidava maa," teatab aruanne (1.Kun.18,6).
Piibli aruanne ilmutab ka, et Obadja oli salaja Iisraeli Jumala Jahve pühendunud kummardaja. "Obadja kartis väga Jehoovat, ja kui Iisebel hävitas Jehoova prohveteid, siis oli Obadja võtnud sada prohvetit ja oli peitnud need viiekümne kaupa koobastesse ning oli neid toitnud leiva ja veega" (1.Kun.18,3.4). On ilmne, et kui Iisebel oleks selle reeturliku teo avastanud, oleks ta kohe tapnud ka tema.
Aga Jumal oli Obadjaga ja kui ta ühel päeval otsis parajasti seda illusoorset rohelist rohtu, ristus tema tee Eelija omaga, kes rühkis Samaaria poole. Mitte uskudes oma silmi, küsis Obadja: "Kas see oled sina, mu isand Eelija?" (1.Kun.18,7).
"Olen!" vastas Eelija, lisades: "Mine ütle oma isandale: vaata, Eelija on siin!" (1.Kun.18,8).
Obadja nägu, mis väljendas Jumala prohvetiga kohtudes rõõmu, muutus kiiresti murelikuks ning sellele laskus isegi hirmu vari, kui ta ütles: "Mis pattu ma olen teinud, et sa oma sulase tahad anda Ahabi kätte, selleks et ta mind surmaks? Nii tõesti kui Jehoova, sinu Jumal elab, ei ole rahvast ega kuningriiki, kuhu mu isand ei ole läkitanud sind otsima; ja kui nad ütlesid: teda ei ole siin! siis ta laskis seda kuningriiki või rahvast vanduda, et sind ei ole leitud, Ja nüüd sa ütled: mine ütle oma isandale: vaata, Eelija on siin! Kui ma lähen ära sinu juurest ja Jehoova vaim viib sind sinna, kuhu ma ei tea, mina aga tulen Ahabile teatama ja tema ei leia sind, siis ta tapab mind! Ometi kardab su sulane Jehoovat oma noorest põlvest peale! Kas pole mu isandale jutustatud, mis ma tegin, kui Iisebel tappis Jehoova prohveteid? Ma peitsin siis Jehoova prohvetitest sada meest viiekümne kaupa koobastesse ning toitsin neid leiva ja veega! Ja nüüd ütled sina: mine ütle oma isandale: vaata, Eelija on siin! Ta ju tapab mind!" (1.Kun.18,9-14).
Selle peale Eelija julgustas teda, öeldes: "Nii tõesti kui vägede Jehoova elab, kelle ees ma seisan, täna ma näitan ennast temale!" (1.Kun.18,15). Sellest Obadjale piisas ja ta kiirustas oma isanda kuninga juurde ning teatas talle Eelija tulekust.
Kolme-aastase otsimise järel seisab Ahab viimaks silmitsi oma suurima vaenlasega. Lugegem sellest 1.Kun.18,17: "Kui Ahab nägi Eelijat, siis küsis Ahab temalt: "Kas oled sina see, kes saadab Iisraeli õnnetusse?""
On huvitav näha, kuidas Ahabil, kes teadlikult juhtis Iisraeli elavast Jumalast taganemisse ja ebajumalateenistusse, on närvi süüdistada Eelijat oma patu tagajärjes! Aga nii on see olnud alates Lutsiferi langemisest kuni tänase päevani! Kurjus näitab alati näpuga õiglusele, ülekohtused õigetele. Seesama suure võitluse kirjutamata seadus kihutas juute lööma risti Õiguse Päikese enda! Ja isegi tänapäeval on jumalavallatud valmis näitama sõrmega neile, kes püüavad elada jumalakartuses. Saatan on alati olnud "meie vendade süüdistaja" (Ilm.12,10).
Eelija ei jäänud Ahabile vastust võlgu, öeldes – 1.Kun.18,18: "Mina ei saada Iisraeli õnnetusse, küll aga sina ja su isa sugu, sest te jätate maha Jehoova käsud ja sina käid baalide järel!"
Ma olen kindel, et Ahab oleks hea meelega tapnud Eelija sealsamas kohapeal, kuid kahjuks näis see prohvet olevat tema ainus lootus lõpetada see laastav põud. Oli ju Eelija öelnud enne põua saabumist: "Neil aastail ei ole kastet ega vihma muidu kui minu suusõna peale!" (1.Kun.17,1). Seepärast ei jäänud kuningal muud üle, kui kuulata prohveti korraldust: "Aga nüüd läkita käsk, et kogutaks minu juurde Karmeli mäele kogu Iisrael ja need nelisada viiskümmend Baali prohvetit ja nelisada Ashera prohvetit, kes söövad Iisebeli lauas!" (1.Kun.18,19).
Ning aruanne jätkub – 1.Kun.18,20: "Ja Ahab läkitas käsu kõigile Iisraeli lastele ning kogus prohvetid Karmeli mäele." Kindlasti Ahab mõistis, et see saab olema teatud "kaartide avamine" või vahekordade klaarimine jumalate vahel, kuid ta oli millegipärast kindel Baali võimsuses. Et asi oleks veelgi huvitavam, valiti nende kaartide avamise paigaks Karmeli mägi, mida foiniiklased pidasid Baali pühaks eluasemeks. Nii et, kui väljenduda spordivõistluste keeles, oli Baalil kindel koduväljaku eelis!
Ja nii kogus Ahab ühel varahommikul kogu rahva Karmeli mäele, nagu Eelija oli käskinud. Me võime ette kujutada inimeste mõtteid sellel ootusäreval hetkel. Ühed lootsid, et Eelija toob taevast alla vihma, teised ootasid igasuguseid teisi imesid mõlema jumala poolt. Rahvas nägi, kuidas 850 Baali ja Ashera prohvetit asusid oma aukohtadele mäel. Neid ületas oma hiilgusega vaid kuningas, kes asus oma kohale ja andis märku, et shõu alaku.
Üle ootava rahvahulga langes vaikus, mille katkestas Eelija helisev hääl: "Kui kaua te lonkate kahe karguga? Kui Jehoova on Jumal, siis käige Tema järel; aga kui Baal on see, siis käige tema järel!" (1.Kun.18,21). Pühakiri teatab, et "rahvas ei vastanud temale sõnagi" (samas). Ja mis oligi neil öelda? Eelija oli tulnud välja kõige mõistlikuma ettepanekuga. Valige üks Jumal, keda teenida. Paljud neist, kes seal seisid, teenisid igaks juhuks kõiki kolme jumalat – lootuses, et kui üks või isegi kaks nende ootusi petaks, tuleks kolmas ikkagi neile appi! Iisrael ei olnud enam ühe Jumala rahvas; nad olid nüüd mitme jumala rahvas. Ja kahjuks oli ainus tõeline elav Jumal neist kõige vähem austatud!
On nii kerge vaadata tagasi iisraellastele ja mõista neid hukka selle eest, et nad ei teeninud Jahvet kogu südamega. Me peame jäleduseks teenida ükskõik millist Jumalat peale Kõikväelise. Kuid ma kardan, et isegi nüüd vaatavad taevainglid ja miks mitte ka Eelija taevast alla inimeste peale pettumuse ja kurbusega, sest ka tänapäeva vaimulikust Iisraelist asetavad paljud nii mõnegi teise "jumala" ettepoole elavast Jumalast. Nii et Eelija üleskutse Karmeli mäel peaks panema ka meid mõtlema ja otsustama.
Sellel mäel oli kaks altarit: üks pühendatud Baalile ja teine Jahvele. Baali altarit oli rohkesti kasutatud ning see oli heas seisukorras, kuid Jehoova altari kohta ütleb Piibel, et see "oli maha kistud" (1.Kun.18,30). Seda polnud teab mis ajast kasutatud. Millest muust tunnistas see, kui et rahvas oli oma Jumala unustanud! Pole ime, et seda "maha kistud" altarit vaadates, ütles Eelija: "Mina olen ainus järelejäänud Jehoova prohvet, aga Baali prohveteid on nelisada viiskümmend" (1.Kun.18,22). Muidugi ta teadis juba Obadja jutust, et vähemalt 100 Jehoova prohvetit on peidetud kusagile koobastesse, kuid tõde oli ka see, et Jahve prohveteist seisis tema üksi seal ja julges esindada oma Jumalat.
Mis tunne tal oli seal seista? Proovi järele! Küll sulle antakse see võimalus, vähemalt miniatuuris, kui sa soovid seista kaljukindlalt oma Jumala eest!
Et tõestada kuivõrd mõttetu on teenida Baali, tuli ta välja ettepanekuga – 1.Kun.18,23.24: "Antagu meile kaks härjavärssi: valigu nemad [Baali prohvetid] enestele üks värss, raiugu tükkideks ja pangu puude peale, aga nad ärgu süüdaku tuld; mina valmistan teise värsi ja panen puude peale, ja minagi ei süüta tuld. Siis hüüdke teie oma jumala nime ja mina hüüan Jehoova nime. See jumal, kes siis vastab tulega, on Jumal!" See ettepanek oli nii lihtne ja aus, et rahvas oli kohe sellega nõus, öeldes: "See kõne on hea!" (samas).
Baali prohvetid valmistasid kiiresti ohvri ning hakkasid hüüdma oma jumala poole, et ta süütaks selle põlema. Nende uskumuse kohaselt pidi see olema kerge asi, sest Baali peeti ka loodusjõudude, kaasa arvatud välgu jumalaks. Nad hüüdsid "Baali nime hommikust lõunani, öeldes: "Baal, vasta meile!" Aga ei häält ega vastust! Ja nad karglesid ümber altari, mis oli tehtud," teatab aruanne (1.Kun.18,26).
Siis läks asi põnevamaks. Piibli aruanne jätkub – 1.Kun.18,27-29: "Aga lõunaajal Eelija pilkas neid ning ütles: "Hüüdke valjema häälega, sest ta on ju jumal! Vahest on ta mõtteis, on läinud kõrvale või viibib teekonnal? Vahest ta magab? Aga küllap ta ärkab!" Siis nad hüüdsid valjema häälega ja täkkisid endid mõõkadega ja piikidega oma viisi järgi, kuni neil veri hakkas voolama. Ja kui lõunaaeg oli möödunud, siis nad märatsesid kuni roaohvri toomise ajani; aga ei häält, ei vastust ega tähelepanu!"
Baali prohvetid "märatsesid," see pidi olema väga ekstaatiline jumalateenistus, nagu üks tänapäeva korralik rokk-kontsert! Andestage, rokkarid, aga mina teie jumalat ei teeni!
Eelija ka ei kaifinud tolle aja ebajumalateenijate kisa ja kära, vaid ootas, kuni nad olid lõpetanud, kuni neil oli tõeliselt võhm väljas. Siis asus ta tegutsema. Ta parandas Jehoova altari, asetas sellele puud ja ohvri, ja et kõrvaldada iga kahtluse, et see on Jumal, kes süütab ohvri, lasi uhtuda altarit, puid ja ohvrit kolm korda veega! Sellist veega küllastatud ohvrit suutis süüdata tõesti vaid Jumal! Ja siis, õhtuse ohvritoomise ajal, Eelija palvetas – 1.Kun.18,36.37: "Jehoova! Aabrahami, Iisaki ja Iisraeli Jumal! Saagu täna teatavaks, et Sina oled Jumal Iisraelis ja mina olen Sinu sulane ja et mina olen kõike seda teinud Sinu sõna peale! Vasta mulle, Jehoova! Vasta mulle, et see rahvas saaks teada, et Sina, Jehoova, oled Jumal ja et Sina pöörad tagasi nende südamed!"
Piibel teatab, et Eelija palve peale langes "Jehoova tuli ... alla ja sõi ära põletusohvri, puud, kivid ja põrmu ning lakkus ära vee, mis oli kraavis!" (1.Kun.18,38). Pole ime, et sellise võimsa jõudemonstratsiooni peale heitsid inimesed "silmili maha ja ütlesid: "Jehoova on Jumal! Jehoova on Jumal!"" (1.Kun.18,39).
Loota, et sellest hetkest hakkab kogu rahvas teenima kogu südamega Jehoovat, oleks liiga palju. Kuid Jumal oli end ilmutanud ja rahval pidi olema vähemalt selge, kes on kes. Kes on Jumal ja keda ainult peetakse jumalaks. Ning kahtlematult oli ka hulga neid, kes tõesti pöördusid tühiste ebajumalate juurest tagasi elava Jumala juurde. Ma ei tea, mida peaks Jumal tegema, et tänapäeva inimestele seda selgeks teha ja panna neid kogu südamest pöörduma!
Nii suur ja selge kaartide avamine mäel ning nii suur pöördumine elava Jumala poole vääris tähistamist ja selle tähistamiseks saabus kauaoodatud vihm. Mine tea, võib-olla saabub ka Hiline Vihm pärast sarnast südant muutvat kogemust? Igal juhul on alati kohane kutsuda inimesi üles otsustavalt valima, keda teenida – nagu seda tegi Eelija ja nagu seda tegi juba aastasadu varem Joosua, kes ütles oma lahkumiskõne lõpus – Jos.24,15: "Kui teie silmis on halb teenida Jehoovat, siis valige endile täna, keda te tahate teenida: kas neid jumalaid, keda teie vanemad teenisid teispool jõge, või emorlaste jumalaid, kelle maal te elate? Aga mina ja mu pere, meie teenime Jehoovat!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv