.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5993)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Kui me tõesti armastame oma lapsi
12.07.2014 - (691)

Pühakiri annab väärtuslikke nõuandeid õigeks pereeluks. Näiteks võime lugeda Tit.2,2-4: "Vanad mehed olgu karsked, ausad, mõistlikud, terved usus, armastuses, kannatlikkuses. Samuti käitugu elatanud naised nõnda, nagu on kohane pühadele; nad ärgu olgu keelekandjad ega suured viinavõtjad, vaid õpetagu head, et nad võiksid mõistlikult juhatada noori naisi armastama oma mehi ja lapsi."
See lõik lausa kubiseb headest mõtetest, kuid täna peatugem viimase juures, mis kutsub üles armastama oma lapsi.
Üks naine veetis kohvikus aega oma sõbrannaga, kes äkki ütles: "Ma olen mõelnud perekonna loomisele... Mis sa arvad, kas ma peaksin saama lapse?"
Hoolikalt sõnu valides, vastas naine: "See muudab su elu."
"Ma tean," ütles ta, "enam ei saa laupäeva hommikul kaua magada ega spontaanselt puhkusele sõita."
Naine mõtles iseeneses: "Ma ei pidanud silmas hoopiski mitte seda." Ning ta hakkas mõttes arutama, mida oma sõbrannale öelda; kuidas talle seletada, et lapsekandmise füüsilised haavad paranevad, kuid emaks saamine tekitab emotsionaalse haava, mis jääb tundlikuks elu lõpuni.
Vaadates sõbranna hoolitsetud sõrme- ja varbaküüsi, maitsekalt meigitud nägu ja stiilset riietust, mõtles naine, et hoolimata sellest, kui peen ta praegu on, alandab emaks saamine ta emakaru tasemele, kes kaitseb oma poega. Lapse appihüüd "Ema!" paneb teda hetkegi kõhklemata käest pillama ka kõige kallima kristalleseme ja jooksma lapse juurde.
"Kas ma peaksin teda hoiatama," mõtles naine, "et hoolimata sellest, kui palju aastaid on ta investeerinud oma karjääri, viib emadus ta paratamatult neist rööbastest välja? Ta võib ju palgata lapsehoidja, kuid ühel päeval tähtsale ärinõupidamisele minnes ei saa ta oma mõtteid lahti lapsest ning peab end kogu jõuga talitsema, et mitte joosta koju veendumaks, et lapsega on kõik korras."
"Ma soovin, et mu sõbranna teaks," jätkas naine mõtisklemist, "et tal tuleb jätkuvalt teha raskeid otsuseid ka kõige tavalisemais asjus. Näiteks võib saada talle suureks dilemmaks 5-aastase poisi keeldumine minna sööklas koos emaga naiste WC-sse ja soov minna meeste käimlasse. Kuidas sa lased lapse üksi sinna, kus teda võib varitseda laste ahistaja?"
Vaadates oma kütkestavat sõbrannat, mõtles naine, et ehkki ta tõenäoliselt vabaneb rasedusega kogutud kilodest, ei tunne ta end kunagi enam endiselt. Praegu on elu talle nii kallis, kuid selle väärtus kahaneb ta silmis lapse saamisega sedavõrd, et ta on valmis sellest loobuma iga hetk, kui nii on võimalik päästa oma laps.
Muutub ka tema suhe oma abikaasaga. Kuid seda viisil, mida ta ei suuda praegu ettegi kujutada. Kui palju enam armastab ta meest, kes hoolitseb õrnalt tema lapse eest ja tegeleb temaga? See võib kujuneda uueks armumiseks – kuid seda väga mitteromantilistel ajedel.
Ja kui palju rõõmu toob iga edusamm lapse arenemises, kasvamises ja õppimises. Sa naerad koos lapsega ja nutad koos lapsega...
Äkki märkas naine, et sõbranna vaatab teda kuidagi imelikult. Siis tajus ta, et kõigele sellele mõeldes on ta silmi valgunud pisarad. Sõbranna poole pöördudes ütles ta vaid: "Sa ei kahetse seda iial!" Seejärel oma sõbranna kätt pigistades esitas ta vaikse palve Taevaisa poole tema ja enda ja kõigi lihtsate surelike naiste eest, kes võtavad vastu selle kõige pühama kutse – saada emaks.
Kui ma ütlen, et lapsed on suurim õnnistus, mis võib tulla meie koju, siis enamus meist ilmselt nõustuvad sellega. Kui ma ütlen, et lapsed on suurim murekoorem, mis võib tulla abiellunud mehe ja naise ellu, siis nõustub sellegagi enamus meist. Isegi öeldakse: "Väikesed lapsed – väikesed mured; suured lapsed – suured mured." Ja ometi on lapse rinnal või käekõrval hoidmises midagi sellist, millest ei taha ükski abielupaar ilma jääda! Ja laste armastamine on see kõige loomulikum asi maailmas. Kui sa neid tõeliselt armastad, saad sa neilt rohkem vastuarmastust kui üheltki teiselt inimeselt maailmas! Ja see armastus on puhtam kui mistahes teine armastus.
Järgnevalt lubage anda mõned soovitused, kuidas armastada lapsi nii, et nad sellest õigesti aru saavad ja teid vastu armastavad.
1. KOHELGE OMA LAST KUI ÕNNISTUST, MITTE KUI KOORMAT!
Kui me oma lapsi armastame, siis kohelgem neid kui õnnistust ja mitte kui koormat! Kahjuks näevad mõned vanemad lapses koormat – eriti kui see on sündinud ootamatult mõnest juhuslikust suhtest või on vanemad lahutatud ja uuesti abiellunud.
Lugu räägib pisikesest poisist, kes istub maja ees trepil pea norgus käte vahel ja nägu morn. Töölt koju saabuv isa küsib, milles asi? Väike poiss vaatab üles ja ütleb: "Jäägu see meie vahele, issi, aga ka minul on raskusi läbisaamisega sinu naisega!"
Viimasel ajal on ebatraditsiooniliste ehk siis ebapiibellike perekondade arv järsult kasvanud. Möödunud aasta andmetel kasvas Eestis ühe lapsevanemaga kodus 13% alaealistest lastest (USA-s muuseas üle 25%, nii et me teame, millises suunas asjad arenevad; veel 70-ndail aastail oli neid seal 10%). Ma ei alahinda ühe vanema jõupingutusi oma lapse või laste kasvatamisel. Ma tunnustan neid siiralt. Kuid ühel lapsevanemal ei peaks lasuma nii ränka koormat. Vähesed tulevad sellises olukorras toime ilma tööl käimata. See aga piirab radikaalselt aega, mis ta saab veeta oma lastega. Sellised lapsed kannatavad tõsiselt armastuse defitsiidi all.
Kuid kahjuks valivad paljud emad tööl käia ka siis, kui neil on abikaasa ja lastel on isa, kes suudaks neid ilusti toita. Nad soovivad luksuslikumat elu ning karjäärigi peetakse olulisemaks kui laste heaolu. Ja nii valivad nad tööl käia. Selliselt aga ei kohtle nad last või lapsi kui õnnistust. Nad näitavad, et nende jaoks peitub õnnistus hoopis materiaalses rikkuses. Ja lapsed saavad sellest väga hästi aru.
Kui me oma lapsi tõesti armastame, siis oleme nende heaolu nimel valmis ohvriks tooma kõik, pidamata seda koormaks. Psalmide raamatus on kirjutatud – Ps.127,3-5: "Vaata, lapsed on pärand Jehoovalt, ihusugu on tasu Temalt! Otsekui nooled sangari käes, nõnda on noorpõlve pojad! Õnnis on mees, kes oma nooletupe nendega on täitnud!" Samamoodi on õnnis naine ehk ema, kes näeb igas oma lapses õnnistust ja kohtleb teda vastavalt. Ja lapsed ON õnnistus, selles pole kahtlust. Kohelgem siis neid vastavalt!
2. NÄIDAKE LAPSELE ARUSAADAVALT OMA ARMASTUST JA HOOLT!
Paljud vanemad, eriti isad, on kalduvad arvama, et kui nad varustavad oma lapsed toidu, riiete ja peavarjuga – pluss veel mõned vaba aja veetmiseks vajalikud asjad –, on nad oma vanemliku kohuse täitnud. Muidugi on needki asjad olulised. Kuid selleks, et õppida tundma oma lapsi ja saada nendega tõeliselt sõbraks – et lapsed saaksid aru, et me neid tõeliselt armastame ja neist hoolime –, peame veetma rohkesti aega koos nendega ning sukelduma nende maailma – nende rõõmudesse ja muredesse, unistustesse ja kartustesse.
Meil on vaja olla koos nendega ja tegutseda koos nendega, võib-olla isegi mängida koos nendega meie arvates mõttetuid ja tühiseid või isegi rumalaid mänge, mis aga nende jaoks on väga olulised ja tähendusrikkad. Meil on vaja nendega rääkida ja koos nendega töötada, näidates kätte esimesed eluks vajalikud oskused.
Armastuse väljendamisel sõnadega on oma koht, kuid teod räägivad sageli paremini kui tuhat sõna. Nii et ärme ole kitsid oma armastust ja hoolt näitama lastele arusaadavas keeles igal viisil – nii sõnas kui teos.
3. HOOLITSEGE, ET LAPS SAAKS VAIMULIKKU ÕPETUST!
Pühakiri manitseb – Õps.22,6: "Õpeta poisile teed, mida ta peab käima, siis ta ei lahku sellelt ka mitte vanas eas!" Andkem enestele aru, et lapsele on õppimine juba geenidesse sisse programmeeritud. Ja nüüd on suur küsimus: Kes teda õpetab ja mida õpetab? Ühe uurimuse kohaselt on 18-aastaseks saanud laps vaadanud televiisorit 17,000 tundi – keskmiselt ligi tuhat tundi iga eluaasta kohta. Selle aja jooksul on ta näinud või talle selle akna kaudu näidatud 150,000 vägivallategu ja 25,000 mõrva, rääkimata muudest inetutest, kõlvatutest ja pahadest tegudest. Iga päev kuuleb ta selle seadme kaudu, mida kutsutakse "aknaks maailma," maailmas kasutatavat kõnepruuki kõigi selle roppuste ja inetute väljenditega. Tänapäeval lisandub sellele veel interaktiivne internet ja arvutimängud, millest suur osa seisneb püssiga ringi käimises ja kõigi nähtavale ilmujate mahalaskmises!
Ma tahan sellega öelda, et lapsevanemaile on laste õpetamises tekkinud väga tugev konkurent – peale kooli, mis ka ei õpeta kõiki asju nii, nagu usklikud vanemad sooviksid, ja sõprade, kelle eeskuju pole ka alati parim. Sellepärast peaksid vanemad võtma väga tõsiselt oma lastele piibellike väärtuste õpetamist. Ja kui juba muinasaegadel kästi teha seda "kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes" (5.Ms.6,7) ning kinnitades igasuguseid Piibli õpetusi sisaldavaid tsitaate kodus igasse võimalikku kohta (5.Ms.6,8.9), siis kui palju enam peaksime me seda tegema tänapäev.
Püüdkem teha lastele juba varakult selgeks, et Piibli igaveste tõdede järgi elamine toob ainult kasu, nagu kirjutab Paulus 1.Tim.4,8: "Jumalakartusest on kasu kõigile asjadele ja sellel on käesoleva ja tulevase elu tõotus." Jumala käskude järgi elamine ja kurjast hoidumine rajab tugeva aluse juba õnnelikuks eluks siin maa peal. Kuid lisaks sellele kingib Jumal igavese elu kõigile neile, kes Teda armastavad. Hoolitsegem siis, et meie lapsed saaksid neis asjus hästi õpetatud.
4. KUTSUGE LAPSI KORRALE ARMASTUSES!
Lapsi õpetades tuleb neid ka distsiplineerida, s.t. korrale kutsuda, mis tähendab vajadusel ka karistamist. Ma tean, et see on tundlik teema, sest viimasel ajal räägitakse palju, et lapsi kehaliselt karistada on väär.
Oleks ju tore, kui kõik lapsed kasvaksid korralikeks inimesteks ilma kordagi nende suhtes füüsilist karistamist rakendamata. Kuid paraku polnud see nii Piibli aegadel ega ole see nii ka tänapäeval. Nõustun kohe, et ei kool ega loomulikult ka mitte kirik ole kellegi kehalise karistamise koht. Aga kuidas on lapsevanematega? Kas neil on õigus karistada lapsi vitsaga, kui laps ühelegi muule korralekutsumise meetodile ei allu. Kas on nii, et kui ei saa "präänikuga," siis võib "piitsaga"? Või tuleb jätta laps rahule ja lasta tal kasvada selliseks, nagu ta ise soovib?
Me millegipärast suuname oma aiapuude kasvu ega lase neid kasvada omapead, sest vastasel korral ei tule neist korralikke viljapuid. Miks me siis ei peaks suunama oma laste kasvu, et neist saaksid tublid ja korralikud inimesed?
Piibli õpetus selles asjas on selge: last tuleb vajadusel karistada, et suunata teda õigele teele. Loeme mõned kirjakohad. Õps.22,15: "Meeletus on seotud poisi südamesse, aga karistusvits saadab selle temast kaugele!" S.t. et inimesed on loomu poolest kalduvad kurjale, aga lapse-eas armastuses vitsa kasutades võib neid suunata õigele teele. Õps.23,13: "Ära hoidu poissi karistamast: kui sa teda vitsaga peksad, siis tal ei tule surra!" Last õigele teele juhtides päästad ta paljudest pahandustest või koguni enneaegsest surmast siin maa peal ja teisest surmast kui karistusest pattude eest. Sellest kõneleb ka Õps.23,14: "Sa peksad teda küll vitsaga, aga sa päästad tema hinge põrgust!" Õps.29,15 teatab: "Vits ja noomimine annavad tarkust, aga üleannetu poiss teeb häbi oma emale!" Seepärast lisab Õps.29,17: "Karista oma poega, siis on sul temast rahu ja ta rõõmustab su hinge!"
Muidugi ei meeldi karistamine ühelegi lapsele; ega see täiskasvanutelegi meeldi. Paulus kirjutab – Heb.12,11: "Aga mingi karistus, kui see on käes, ei näi olevat rõõmuks, vaid on kurbuseks; aga pärast toob see neile, kes sellega on õpetatud, õiguse rahuvilja." Siiski on võimalik karistada nii, et laps ei näeks selles oma vanema kapriisi, suva ega armastuse puudumist. S.t. laps peab alati mõistma, mille eest ta saab karistada. Kui me seda talle selgeks teha ei suuda või kui ta ei saa aru, et karistuse rangus vastab pahateo suurusele, teeb karistamine ainult kahju.
Nii et last karistades ei tohiks vanemad iial üle pakkuda. Aga ülepakkumine on kerge tulema, kui me karistame vihas. Seda ei peaks me iial tegema. Armastuses karistamine aga kiirustab armu andmisega ning tegema karistuse nii väikeseks kui võimalik.
Kokkuvõtteks võime öelda, et kui me tõesti armastame oma lapsi, siis kohelgem neid kui õnnistust, mitte kui koormat, näidakem neile arusaadavalt oma armastust ja hoolt, hoolitsegem, et lapsed saaksid piisavalt vaimulikku õpetust, ja kutsuge neid korrale armastuses. Kui me teeme kõike seda ustavalt, võime lõigata selle head vilja juba selles elus ja rõõmustada ükskord koos nendega Jumala riigis.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv