.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5991)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Ajades taga surnud koeri ja kirpe
12.08.2006 - (1145)

Flp.1,9-11: "Ja seda ma palun Jumalalt, et teie armastus veel rohkem ja rohkem kasvaks selges tunnetamises ja kõiges tajumises, et te võiksite kindlaks teha, mis on peaasi, ja oleksite puhtad ning laitmatud Kristuse päevaks, täis õiguse vilja, mis tuleb Jeesuse Kristuse läbi, Jumala austuseks ja kiituseks."
Kui me soovime olla elus – ka usuelus – edukad, peame oma prioriteedid ehk eelistused õigesti paika panema ja neid järgima. Üks ärimees, osutades sõbrale, kes pühendas enamuse oma ajast vähetähtsatele asjadele, ütles: "Ta meenutab mulle koera, kes ajab taga rongi; mida ta küll kavatseb teha, kui ta selle kätte saab?"
Kord ilmus lehes kuulutus: "Talupidaja 50 ha põllumaaga vajab abielluda soovivat naist, kel on traktor. Asjast huvitatu palun saatku pildi traktorist."
Oli kord mees, kellel olid prioriteedid paika pandud. Ma ei öelnud, et ÕIGESTI paika pandud! On hea, kui me aeg-ajalt vaatame üle oma prioriteedid, et näha, millises järjekorras need on!
Milaano Katedraalis on kolme ukse kohal vastavalt kolm teksti. Parempoolse ukse kohal on moto: KÕIK MEELELINE ON VAID HETKELINE. Vasakpoolse ukse kohal on moto: KÕIK HÄIRIV ON VAID HETKELINE. Kuid keskmise ukse kohal on moto: MISKI POLE OLULINE PEALE IGAVESE.
Sellest paikapandud prioriteetidega mehest loeme 1.Sam.24,2-23: "Ja kui Saul tuli viliste jälitamast, siis teatati temale ning öeldi: "Vaata, Taavet on Een-Gedi kõrbes!" Siis võttis Saul kolm tuhat meest, valitud kogu Iisraelist, ja läks otsima Taavetit ja tema mehi Kaljukitse kaljudelt. Ja kui ta jõudis tee ääres olevate pudulojuste tarade juurde, siis oli seal koobas; ja Saul läks sisse oma asjale. Aga Taavet ja tema mehed istusid koopa tagumises osas. Ja Taaveti mehed ütlesid temale: "Näe, see on päev, millest Jehoova sulle on kõnelnud: vaata, ma annan su vaenlase su kätte ja talita temaga, nagu su silmis hea on!" Ja Taavet tõusis ning lõikas salaja ära Sauli kuuehõlma. Aga pärast seda torkas Taavetit südametunnistus, et ta Sauli hõlma oli ära lõiganud, ja ta ütles oma meestele: "Jehoova pärast jäägu minust kaugele, et ma seda teeksin oma isandale, Jehoova võitule, et pistaksin oma käe tema külge! Sest tema on Jehoova võitu." Ja Taavet hoidis sõnadega tagasi oma mehed ega lubanud neid kippuda Sauli kallale; ja Saul tõusis koopast ning läks oma teed. Aga seejärel tõusis Taavet ja läks koopast välja ja hüüdis Saulile järele ning ütles: "Mu isand kuningas!" Kui Saul vaatas taha, siis heitis Taavet silmili maha ja kummardas. Ja Taavet ütles Saulile: "Mispärast sa kuulad inimeste jutte, kes ütlevad: vaata, Taavet otsib su õnnetust? Vaata, nüüd sa nägid ju oma silmaga, kuidas Jehoova andis sind täna koopas minu kätte! Mulle öeldi, et ma su tapaksin, aga ma halastasin su peale, sest ma ütlesin: mina ei pista kätt oma isanda külge, sest ta on Jehoova võitu! Ja mu isa, näe, vaata ka ise oma kuuehõlma mu käes! Sest kui ma lõikasin ära su kuuehõlma ega tapnud sind, siis pead sa mõistma ja nägema, et mul pole mõttes kurja ega üleastumist ja et ma pole pattu teinud sinu vastu, kuigi sa varitsed mu hinge, et seda võtta! Jehoova mõistku kohut minu ja sinu vahel, ja Jehoova maksku sulle kätte minu eest, aga minu käsi ei puutu sinusse, nagu ütleb muistse põlve vanasõna: "Õelaist väljub õelus, aga minu käsi ei puutu sinusse!" Kellele on Iisraeli kuningas läinud järele? Keda sa taga ajad? Surnud koera, üht kirpu! Jehoova olgu kohtumõistjaks ja mõistku kohut minu ja sinu vahel; Tema nähku ja seletagu mu riiuasja ning mõistku mind õigeks sinu käest!" Kui Taavet oli kõnelnud need sõnad Saulile, siis küsis Saul: "Kas see on sinu hääl, mu poeg Taavet?" Ja Saul tõstis häält ja nuttis. Ja ta ütles Taavetile: "Sina oled õiglasem minust, sest sa oled teinud mulle head, mina aga olen teinud sulle kurja! Sa oled täna jutustanud, kuidas sa tegid mulle head: ehk küll Jehoova andis mind su kätte, sa siiski ei tapnud mind! Sest kui keegi leiab oma vaenlase, kas ta laseb teda heaga ära minna? Jehoova tasugu sulle heaga selle eest, mis sa täna mulle tegid! Ja nüüd, vaata, ma tean, et sina saad tõesti kuningaks ja et Iisraeli kuningriik püsib sinu käes! Aga nüüd vannu mulle Jehoova juures, et sa ei hukka mu järeltulevat sugu ega kaota minu nime mu isakojast!" Ja Taavet vandus Saulile. Siis Saul läks koju, aga Taavet ja tema mehed läksid üles mäelinnusesse."
See on üks kild juba lapsepõlves selgeks saanud Taaveti lugudest. Valitsev kuningas Saul on osutunud Jumalale ustavusetuks ning sellepärast on Jumal ta ära põlanud. Saul vihkab Taavetit, sest Jumal on viimase võidnud tema asemel kuningaks. Korduvalt on ta püüdnud Taavetit tappa. Nüüd on ta Taaveti käe ulatuses, kelle kaaslased teevad ettepaneku ta tappa, öeldes, et Jumal ise on asja nii korraldanud. Kuid Taavet lõikab vaid ära tüki Sauli kuuest – ja sellepärastki torkab teda ta südametunnistus! Kui Saul on eemaldunud, hüüab Taavet teda kaugelt, heidab silmili maha ja palub tal loobuda tema jälitamisest, rõhutades, et ta ei kujuta endast kuningale mingit ohtu. Kuidas ta seda rõhutab? Jah, ühest küljest sellega, et ta ju ei teinud kuningale viga. Kuid eriliselt rõhutab ta seda sõnadega: "Kellele on Iisraeli kuningas läinud järele? Keda sa taga ajad? Surnud koera, üht kirpu!"
Suur kuningas jälitab surnud koera või kirpu! On selle kuninga prioriteedid alles kummaliselt paika pandud! Tolles kultuuris ei hinnatud elavat koeragi, saati siis surnud koera! Mis kasu tal sellest on, kui ta selle kätte saab? Ja kirp – raske püüda ja kätte saades täiesti kasutu. Ja kas kuningal pole targemat teha kui püüda koeri ja kirpe? Kas ta mitte ei peaks hoolitsema oma alamate eest? Kas ta ei peaks püüdma juhtida neid Jumalale lähemale?
Kummalisel kombel on maailmas alati olnud inimesi – sageli tähtsaid ja mõjukaid inimesi, kes on ajanud taga n.ö. surnud koeri ja kirpe! Neid on ka koguduses. Nende prioriteedid on valesti paika pandud. Nad raiskavad oma elu ja energiat tühistele, ebaolulistele, naeruväärsetele, meelelistele, sageli lausa kahjulikele asjadele. Kui ma ütlen "koguduses," siis ärgu keegi pahandagu, sest nii see on olnud juba alates Eevast! Ja kuidas me nimetaksime Taaveti afääri hetiit Uurija naise Batsebaga? Suurel ja rahva poolt armastatud ning Jumala poolt armastatud kuningal ei olnud sõja ajal targemat teha! Kui palju aega ja energiat kulutas ta selle patu kinnikatmiseks! Ja millised kohutavad tagajärjed sellel teol olid! Õnneks sai ta oma rumalusest aru ja kahetses kogu südamest.
Kuidas saab inimesest surnud koerte ja kirpude tagaajaja?
1. Liiga suure tähelepanu pühendamine eneserahuldamisele. Iial varem ei ole inimesed nii innukalt pühendunud enese meelelisele rahuldamisele. Tänapäeval ei konsulteerita enam palju mõistusega, taodeldakse seda, mis on mõnus! Proovitakse kõike, et leida veel midagi mõnusat! Niipea, kui ühe partneriga pole enam mõnus, proovitakse teist ja kolmandat ja neljandat... ja teistsugust... peaasi, et oleks mõnus! Ja suhu pannakse kõike, mis loob mõnusa tunde. Ja silmadega vaadatakse ning kõrvadega kuulatakse vaid seda, mis on mõnus! Ostetakse mõnusaid asju. Tähelepanu keskmes on vaid mõnusad asjad.
Meil tuleb aga meeles pidada, et sedalaadi asjade taotlemine viib vaimulikku surma. Jeesus küsib – Mat.16,26: "Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, kuid oma hingele kahju teeks?" Paulus manitseb meid – Rom.13,14: "Varustuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge muutke liha eest hoolitsemist himude ärritamiseks!" Piibel teatab, et paturõõmud kestavad üürikest aega (Heb.11,25). Ükskord tuleb kõige selle eest maksta (Kog.11,9).
Lugu räägib ühest vargast, kes haaras turuletilt vorsti ja pistis sellega jooksu. Kuid ta ei jõudnud kaugele, sest selle vorsti küljes oli teine vorst ja selle küljes teine vorst – kokku üle nelja meetri – ning ta takerdus neisse ja kukkus. Politsei leidis ta kammitsetuna vorstiahelega! Nõnda kammitseb inimest tema enda patt. Eneserahuldamise ahel on pikk ja ohtlik ning hukutab inimese.
2. Liiga suure tähelepanu pühendamine rahale ja varale. Mõned on nii hõivatud ELATISE hankimisega, et unustavad ELU enese! Nad on unustanud vanasõna: "Surnuriietel ei ole taske!" Maised asjad pole igavesed ja me ei saa siit midagi igavikku kaasa viia. Vastupidi, raha ja vara võivad meilt röövida igaviku, kui me neile liiga palju tähelepanu pühendame!
Palju aastaid tagasi saadeti pakk Inglismaalt ühte Lõuna-Aafrika linna. Mees, kellele see pakk oli saadetud, keeldus aga selle eest teatud maksu maksmisest ja nii vedeles see seal 14 aastat. Lõpuks adressaat suri ja pakk pandi välja oksjonil koos teiste äraviimata pakkidega. Lihtsast uudishimust tegi üks mees oma pakkumise ja sai selle paki väga väikese raha eest. Kui ta selle avas, oli ta suuresti üllatunud, kui ta asjade vahelt leidis mitu tuhat naela raha. Mõelge, millest jäi ilma mees, kes koonerdas oma rahaga niivõrd, et keeldus maksmast väikest maksu!
Need, kes keelduvad täitmast Jeesuse poolt jüngrile esitatud nõudeid, toimivad veelgi lühinägelikumalt! See, mida Issand meilt nõuab täielikuks pühendumiseks, võib näida mõnele liiga kõrge hinnana, kuid need, kes selle ära maksavad, saavad lõpuks tasu, mis ületab mõõtmatult selle toodud ohvri.
3. Liiga suure tähelepanu pühendamine maisele aule ja kiitusele. Ka au ja kiituse tagaajamine on nagu surnud koerte ja kirpude püüdmine! See on nagu tuul, mis puhub kord ühes kord teises suunas, muutes alatasa kuulsuste nimesid. Kuulus poksija Mike Tyson on teeninud tublisti üle 100 miljoni dollari, alates sellest ajast, mil ta vabanes vanglast, kuid ta pole ikka rahul!
Ühe tähtsa golfimatshi ajal Dallases 1981. aastal murdus lahti suure puu oks (mõned pealtvaatajad olid puu otsas) ja tappis silmapilkselt ühe pealtvaataja. Kui üht mängijat peale matshi intervjueeriti, ütles ta: "Kui ma olin näinud seda õnnetust, ei olnud mul enam isu mängida. Mängu võitmine ei tundunud mulle enam tähtsana!"
Jah, surnud koerte ja kirpude tagaajamine ei tasu ennast ära! Miks mitte taodelda asju, "mis on ülal" (Kol.3,1) – igavesi väärtusi, mida "koi ega rooste ei riku ja kus vargad sisse ei murra ega varasta" (Mat.6,20). Miks mitte otsida "esiti Jumala riiki ja Tema õigust" (Mat.6,33). Neil asjadel on igavene väärtus.
Ühe uputuse ajal 1978. aastal Texases kaotas üks naine asjatult oma elu. Tema tütar jutustas: "Mu ema ei roninud koos meiega puu otsa. Ta jäi meist maha, korjates kaasa igasuguseid pabereid. Me sirutasime talle oma käe, kuid tal olid käed täis kindlustusdokumente, milledest ta polnud nõus loobuma – ja nii ei saanud ta väljasirutatud käest kinni haarata ning vesi viis ta minema."
Me peame seadma oma prioriteedid õigesse järjekorda – esimesele kohale kõige tähtsamad asjad, igavese väärtusega asjad. Jeesuse jaoks oli esmatähtsaks asjaks Isa tahte täitmine – inimeste lunastamine. See oli ja on Tema prioriteediks nr. 1 kuni tänapäevani. Olgu meie esimeseks prioriteediks selle lunastuse vastuvõtmine ja selle kohaselt elamine – Jumala ja üksteise armastamine ning teenimine!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv