Jumala armastus
12.12.2009 - (1407)

1.Joh.4,7-12: "Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast, ja igaüks, kes armastab, on Jumalast sündinud ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, ei ole Jumalat ära tundnud; sest Jumal on armastus. Selles on Jumala armastus meie vastu avalikuks saanud, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me Tema läbi elaksime. Selles on armastus — ei mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid selles, et Tema meid on armastanud ja on läkitanud oma Poja lepituseks meie pattude eest. Armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis peame ka meie üksteist armastama. Jumalat ei ole iialgi ükski näinud. Kui me üksteist armastame, siis jääb Jumal meisse ja Tema armastus on saanud täiuslikuks meie sees."
See lõik Pühakirjast räägib suurimast jõust universumis – armastusest. Milline peab küll olema Jumala armastus, et Ta jagab seda oma suurimat jõudu – armastust – inimlastega! Kuid kui võimas ka on inimeste armastus, eriti vanemate armastus oma laste vastu – see ehtsaim omakasupüüdmatu armastus –, on Jumala armastus kõigist suurim! Tema armastab oma lapsi veelgi enam, veelgi omakasupüüdmatumalt, veelgi erapooletumalt, tingimusteta. Kui põikpäised on inimlapsed! Mida Jumal kõik on talunud – kannatlikult, ikka armastades ja lootes, et Tema juurest ära läinud lapsed saavad paremad mõtted ja tulevad Ta juurde tagasi.
Üks väike tüdruk küsis tihti oma isalt, kas Jumal ikka veel armastab teda, kui ta oli vihastanud väikese õe peale või polnud kuulanud ema sõna. See kõlab lapse (lapsiku) küsimusena, kuid kas meie, täiskasvanud, ei maadle oma sisimas tihti sama küsimusega? Kas Jumal ikka veel armastab meid, kui me vahel teeme seda, millest teame, et see pole õige; kui oleme vihased ja pahased kõigi, isegi Jumala peale? Kas Ta tõesti armastab meid ikka veel?
Rom.5,8 ütleb, et "Jumal osutab oma armastust meie vastu sellega, et Kristus on surnud meie eest, kui me alles patused olime!" Jeesus suri patuste eest, Jumala juurest ära läinud inimlaste eest, rajades oma surmaga neile tagasitee Jumala kui Isa juurde! Kas me mõistame seda? Kas me mõistame, et Jumal armastab kõiki inimesi?
Ühes linnas organiseeris kohaliku kiriku pastor oma koguduseliikmetega homoseksualismi-vastase meeleavalduse. Ta oli haaranud sellesse isegi lapsed ja andnud neile kätte loosungid, nagu näiteks: "Jumal vihkab homosid!" ja "Jumal põletab lesbisid põrgus igavesti!"
Küsime: Kas homoseksuaalsed suhted on patt? Kindlasti! Kas Jumal vihkab pattu? Kindlasti! Kas Jumal vihkab patust? Mitte iialgi! Jumal armastab patust! Jumal vihkab pattu, kuid armastab patust, oma eksinud last. Kui Jumal vihkaks patust, siis vihkaks Ta ka sind ja mind – iga inimest, sest kõik inimesed on patused! Ja kui Ta vihkaks patuseid inimesi, siis poleks Ta nende eest surnud; Ta oleks patustanud inimesed lihtsalt hävitanud!
Mida ütles Jeesus abielurikkumiselt (patult) tabatud naisele, kes heideti Ta jalge ette? "Ma vihkan sind, sa, patune!"? Sugugi mitte! Kõigepealt tuletas Ta naise süüdistajatele meelde, et ka nemad on patused, öeldes – Joh.8,7: "Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema peale kivi viskama!" Kui ühtegi kiviga viskajat ei leidunud, ütles Ta lõpuks naisele: "Ega minagi sind hukka mõista; mine ja ära tee enam pattu!" (Joh.8,11).
Jeesus tuli otsima ja päästma kadunuid. Iga oma sõna ja teoga näitas Ta, et Ta neid armastab. Jer.31,3 ütleb Jumal: "Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga!"
Kahjuks on siin ilmas palju inimesi, kes tunnevad, et keegi neid ei armasta – et keegi ei kuule nende nuttu ega hooli, kui nad saavad haiget. Nad on "vale-evangeeliumi" ohvrid, mis ütleb, et kui sa tahad anda oma südame Jumalale, pead sa kõigepealt saama lahti igast patust oma elus. Alles siis võid sa end pidada kristlaseks. See on niisama absurdne, kui öelda alkohoolikule, et alles peale joomisest lahtisaamist võib ta ühineda AA rühmaga! (Anonüümsed Alkohoolikud, kes üksteist julgustades püüavad sellest pahest vabaneda.)
Ilm.3,20 ütleb Jeesus: "Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga!" Näete, Jeesus ei saa siseneda enne, kui inimene Talle ukse avab. Kuid paljud ei julge avada, sest neile on sisendatud, et enne Jeesuse sisselaskmist peab nende "maja", nende elu olema puhas ja korras. Kuna nad aga ei suuda oma elu pattudest puhastada, tunnevad nad end olevat väljapääsmatus olukorras, määratud elama pimeduses.
Kuid see pole nii. Olenemata sinu pattude suurusest, on olemas tee neist vabanemiseks. Joh.14,6 ütleb Jeesus: "Mina olen tee ja tõde ja elu!" See, keda sa ei julge sisse lasta oma patususe pärast, ongi see Ainus, kes võib sind su pattudest vabastada. Ja Ta teeb seda, kui sa Ta oma ellu lased. Ta kutsub – Mat.11,28-30: "Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise! Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingele. Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!"
Selline on tõeline evangeelium. Jumal armastab meid nii palju, et Ta tegi lunastusplaani juba enne inimese loomist. Ta tegi seda sellepärast, et ei suutnud taluda mõtet, et Ta peaks kaotama ühegi oma lastest patu tõttu, mis oli Saatana kaudu sündinud universumi. See oli omamoodi turvasüsteem. Jeesus kandis ristil meie pattude karistuse, et me – hoolimata sellest, mis meiega juhtub – võiksime Jumala tingimusteta armastusele toetudes ikkagi jõuda õnnelikult Paradiisi.
See on mõte, mida ei suuda aduda paljud inimesed teistest religioonidest. Neile lihtsalt ei mahu pähe, et lunastus on saavutatav "nii kergesti."
Lugu räägib ühest Ameerika misjonärist, nimega David Morse. Ta saadeti Indiasse, et viia seal läbi evangeelsete koosolekute seeria. Teda saatis nii suur edu, et ta otsustas rajada väikese koguduse, et jõuda evangeeliumi rõõmusõnumiga veelgi rohkemate inimesteni.
Selles India piirkonnas, kus David töötas, oli meeste üheks peamiseks sissetuleku allikaks sukeldumine kultuurpärlite kogumiseks. Ta sai heaks sõbraks ühe vana sukeldujaga, kelle nimi oli Rambhau. Rambhau tuli juba esimesele koosolekule ja jätkas käimist peaaegu igal Davidi peetud evangeelsel koosolekul. Misjonär käis tihti Rambhau kodus ja luges talle Piiblist Jumala armastusest oma laste vastu. Vana sukelduja valmistas isegi oma evangelistist sõbrale ilusa tooli, kus ta sai istuda ja lugeda Jumala imelistest asjadest.
Ehkki Rambhau täielikult uskus Jumalat, Tema tohutut väge ja armastust inimeste vastu, lükkas ta alati tagasi Davidi ettepaneku lasta end ristida kristlikku usku. Ühel õhtul, olles jälle lugenud Piiblist, ütles misjonär: "Rambhau, sa oled nii ustavalt käinud kirikus juba kaks aastat ja sulle meeldib kuulata Jumala Sõna, ütle mulle, miks sa ei soovi saada ristitud ja võtta vastu Jeesust oma Issandaks ja Päästjaks."
Vana mees vastas: "Sinu tee taevasse on liiga kerge minu jaoks! Kui ma saaksin taevasse sel viisil, tunneksin end seal kerjusena, kes on sisse lastud kaastundest. Kogu oma elu olen ma olnud uhke mees, nii et sa peaksid mõistma: ma pean tegema midagi, et seda ära teenida!"
Kuidas misjonär ka püüdis, ei suutnud ta panna Rambhaud mõistma, et Jeesus on välja teeninud meie koha taevas ja ainus viis sinna saada on vaid tunnistada Tema tegu meie eest.
Järgmisel päeval tuli vana pärlipüüdja Davidi koju, kaasas väike laegas. Misjonär kutsus mehe sisse ja küsis, mis on laekas. Mees vastas kindlal häälel: "Pastor, ma olen otsustanud, et alustan oma teekonda teie taevasse."
"See on tore, Rambhau!" vastas misjonär. "Ma ristin sind homme."
"Sa ei saa aru, pastor," ütles vana mees, "ma alustan oma teekonda, et ära teenida kohta taevas. Ma olen otsustanud minna Dehlisse oma põlvedel."
David oli shokeeritud. "Rambhau, Dehlisse on üle 900 miili! Sinu põlved lähevad katki ja sa saad veremürgituse või pidalitõve, enne kui jõuad sihtkohale!"
"Ei, ma pean minema Dehlisse. Surematud on rahul minu teoga ja nii ma saavutan taeva," vastas mees.
Misjonär luges jälle Piiblist, et Jeesus on juba maksnud taevasse pääsemise hinna, kuid vana pärlipüüdjat see ei liigutanud. Ta oli oma otsuse teinud. Ta ütles: "Pastor Morse, sa oled olnud viimased paar aastat mu parim sõber. Sa oled olnud minuga nii rõõmudes kui muredes, keelamata mulle midagi, mis on olnud sinu võimuses mulle anda. Ja kõige tähtsam, sa oled teinud mind tuttavaks oma Jumalaga, keda ma nüüd teenin. Ma lahkun homme, et tõenäoliselt mitte kunagi enam tagasi pöörduda. Seepärast soovin ma anda oma kõige kallima varanduse sulle."
Vaadates mõtlikult laekakese poole, jätkas ta: "Mul oli kord poeg. Ka tema oli pärlisukelduja. Kuidas ma sooviksin, et sa oleksid teda näinud, ta oli parim sukelduja kogu India rannikul! Me mõlemad unistasime täiusliku pärli leidmisest, mis oleks hea suurusega ja ühegi veata. Meil oli nii palju ühist. Oh, kuidas ma teda armastasin!"
Vana mehe silmi tulid pisarad, kui ta jätkas: "Oli päev enne minu 60 sünnipäeva ja mu poeg soovis nii väga leida üht imeilusat pärlit, et seda mulle kinkida. Pärlit, mis meenutaks mulle ta armastust minu vastu ja mida ma võiksin igavesti imetleda.
Jah, pastor, ta leidiski selle pärli oma viimase sukeldumise ajal. Kuid ta oli olnud vee all liiga kaua. Ma nägin kohkunult, kuidas ta elutu keha aeglaselt vee peale kerkis. Tema peost leidsin ma selle – tema kingi minule."
David avas laeka ja nägi selles üht suurimat ja ilusaimat pärlit, mida ta eales oli näinud.
"See pärl on täiuslik, pastor," ütles vana mees. "See on nüüd sinu oma – tänutäheks sinu armastuse eest ja minu armastuse väljenduseks."
Misjonär oli hetke sõnatu. Siis ta ütles: "Ma võtan selle pärli... kuid ma pean sulle selle eest maksma... kuidas oleks 10 tuhat dollarit?"
Rambhau vaatas misjonäri pilguga, mis väljendas segadust: "Pastor Morse, sa ei saa aru... mu poeg andis oma elu selle pärli eest! Kellelgi siin maailmas pole nii palju raha, et seda minult OSTA! Kuid ma soovin KINKIDA selle sulle. Palun, ära solva mind sellega, et püüad mulle selle eest tasuda!"
Misjonär võttis vana mehe käest kinni ja ütles: "Vend, kas sa ei mõista? Juba mitu aastat oled sa püüdnud osta Jumalalt midagi, mille eest Tema poeg andis oma elu ja mida Ta tahab sulle kinkida. On tõsi, et ühelgi inimesel pole nii palju raha, et osta sinult seda imeilusat pärlit – ja ometi oled sa valmis seda mulle kinkima, armastusest minu vastu. Rambhau, sa võid roomata oma põlvedel ümber kogu maailma, kuid sellega ei suuda sa ära teenida kübetki taevast. Taevas on sulle juba ostetud Jeesuse verega ja Jumal kingib selle sulle armastusest sinu vastu! Ära solva Teda sellega, et püüad selle eest talle tasuda! Võta see kink vastu!
Kaks meest nutsid koos rõõmust, kui Rambhau sai lõpuks aru, kui suur on Jumala armastus tema vastu. Samal õhtul ta ristiti ning ta teenis Jumalat ustavalt oma elu lõpuni.
Paulus kirjutab Rom.6,23: "Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas!" "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!" (Joh.3,16).
Me ei saa Jumala armastust "osta". See juba on meil! Isegi neil, kes Teda kunagi vastu ei võta! Jumal armastab kõiki ja soovib, et me tuleksime Tema juurde sellistena, nagu oleme. Kui võtame Jeesuse oma Päästjaks ja elu Issandaks, hakkab Ta meid puhastama ja poleerima, sest Ta näeb meis hindamatut pärlit, ning tagasi tulles kogub Ta kõik säravad pärlid oma varaaita – enda juurde taevasse!
Seda teeb Jumala armastus, mis ikka veel otsib vastuarmastust paljude südames.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv