Kuhu tuli Jeesus!
12.12.2015 - (1115)

Tänase piibliuurimise teema on Kuhu tuli Jeesus! Loomulikult räägime me Kristuse esimesest tulekust, mida me varsti meenutame. Kui me võtame seda teemat küsimusena – Kuhu Ta tuli? – on vastus üsna lihtne ja lühike: Ta tuli sellele mässavale planeedile, sündis väikeses Petlemma linnas Juudamaal, mille üle valitses suur Rooma maailmariik. Ta tuli inimeste juurde, nagu kõneleb ka Temale pandud nimi Immaanuel – Jumal meiega.
Kui me aga võtame meie tänase teema pealkirja hüüdlausena – Kuhu Ta tuli! – siis ei ole meie imestusel piire. Tõepoolest, kuhu Ta tuli! Milline oli see kodu, kuhu sündis Jumal, kes elab suures valguses! Prohvet Jesaja kuulutas – Jes.9,1.5: "Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust; kes elavad surmavarju maal, neile paistab valgus! ... Sest meile sünnib Laps, meile antakse Poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks: Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst!"
Tema, kelles on elu iseeneses, kes on kõige Looja, tuli surmavarju orgu, kus surm järgib iga inimest varjuna. Ta tuli valgusemaalt rahva hulka, kes käis pimeduses. Loomulikult tekib küsimus: miks käis pimeduses rahvas, kelle Looja elab valguses? Oli see Tema tahe – hoida madalat inimest pimeduses? Kõigepealt tuleb öelda, et inimene ei loodudki nii madalaks. Ta loodi Jumala näo järgi, Jumala sarnaseks, kes elab valguses. Teiseks – Jumal ei jätnud inimest pimedusse ka siis, kui viimane oli ise valinud lahkuda valguse seest. Jumal ise kuulutas esimese prohvetina inimesele Lunastaja tulekust. Ja kui sageli tuletas Ta hiljemgi inimesele seda meelde. Ta andis inimesele ka valguse riigi seadused – pühad, õiged ja head käsud.
Valguse Jumal ei soovinud, et rahvas oleks pimeduses. Seda, mida Aabraham oli Kaananis, Joosep Egiptuses ja Taaniel Babüloonias, pidi olema Tema rahvas, Iisrael, kogu maailmas. Neid kutsuti valgustama maailma; neid kutsuti ilmutama maailmale Jumalat – Maailma Valgust. Kuid kahjuks ei seisnud nad oma kutsumise kõrgusel. Selle rahva ajalugu iseloomustas pidev pulseeruv langus – langemiste vahel olid aeg-ajalt väikesed tõusud. Jumal saatis nende juurde prohveteid. Jeesus tunnistas – Mat.23,34.37: "Seepärast, vaata, ma läkitan teie juurde prohveteid ja tarku ja kirjatundjaid! Ja muist neist te tapate ja lööte risti, ja muist neist te piitsutate oma kogudusekodades ja kiusate neid taga ühest linnast teise... Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes tapad prohvetid ja viskad kividega surnuks need, kes sinu juurde on läkitatud! Kui mitu korda ma olen tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pojakesi tiibade alla, ja teie ei ole tahtnud!"
Miks nad põlgasid valgust? Jeesus selgitab – Joh.3,19-21: "Aga see on kohus, et valgus on tulnud maailma ja inimesed armastasid pimedust rohkem kui valgust, sest nende teod olid kurjad. Sest igaüks, kes teeb kurja, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei laidetaks. Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on Jumalas tehtud!" Neile ei meeldinud Jumala seadused – koos kõigi inimeste poolt lisatud käskude ja keeldudega oli neid võimatu pidada. Muidugi oli see Saatana töö, mida ta jätkab tänapäevani.
Paganlik õpetus on, et inimene päästab end ise oma tegudega, ja see kandus tasapisi üle ka Jumala rahvale. Käske seati üles nii palju, et inimestelt võeti igasugune vabadus. Eriti kurb oli see, et nende paljude inimlike käskudega tehti tihti tühjaks Jumala käsk. Üks selline näide on ära toodud Markuse evangeeliumis (Mrk.7,8-13).
Kord Jumala käsul sisse seatud tseremooniatest kadus vaimulik elu ning riputi vaid surnud vormi küljes. Uuriti prohvetikuulutusi, kuid ilma vaimuliku valgustuseta; neid tõlgendati kooskõlas oma isekate vaadetega. Oodati Messiat, selle pärast palvetati, sellest lauldi ja räägiti. Kuid mida nad Temalt ootasid? Et Ta vabastaks nad Rooma ülemvõimu alt – mitte patust, mis oli selle ikke neile toonud. Ja ei mingit armu paganaile ega patustele! Lõpuks kujunes välja olukord, kus Rooma võimud määrasid kohale ülempreestreid, ning see püha ametikoht täideti sageli pettuse, vale või isegi mõrva läbi, rääkimata äraostmisest.
Tõe esindaja rahvas oli muutunud rohkem Saatana esindajaks, valguse kandjad pimeduse levitajaiks. Jumal ei saanud teha inimesele enam midagi selle süsteemi läbi. Selle aeg oli täis ning see pidi ära pühitama.
Rahvas liikus kindlalt surma poole, milles ei ole lootust, öö poole, millele ei saabu hommikut. Inimene, kes oli valmistatud Jumala templiks, oli muutunud Saatana kujuks. Kõikjal oli hulganisti kurjast vaimust vaevatuid. Maad kattis kohutav pimedus, pilkane pimedus, nagu enne veeuputust. Universumi ees oli veenvalt demonstreeritud, et lahus Jumalast ei ole võimalik inimsugu üles tõsta.
Mida teeb Jumal nüüd? Kas Ta pühib ära selle maa elanikud, nagu kord veeuputuse läbi. Ei, "kui aeg täis sai, läkitas Jumal oma Poja" (Gal.4,4). Jumal saatis oma ainusündinud Poja päästma inimesi sellest pimedusest ja surmast. Just siis, kui kriis oli kõige sügavam, kui Saatan näis juba võitvat, astus Jumal vahele, valades välja oma päästva armu, mis ei pidanud iial ära võetama kuni ajastute lõpuni.
Tuli see, keda nii väga oodati – kuid Teda ei tuntud ära! Kõigist selgetest tõenditest hoolimata nad ei tundnud Teda ära. Nii suur oli pimedus! Vaadake, sõbrad, kuhu Ta tuli – kuhu saatis Jumal oma Poja! Ja sinna pilkasesse pimedusse lubas Ta oma Pojal sündida väikese lapsena! Peagi Tema kodulinnaks saanud Naatsareti kohta ei olnud kellelgi öelda midagi head. Jah, Valgusevürst saabus selle kõige pimedama planeedi ajaloo kõige pimedamal päeval kõige pimedamasse linna, et teha lõpp pimedusele ning kogu maailm näeks suurt valgust.
Ta tuleb jälle. Varsti. Aga kuhu Ta tuleb! Ta tuleb planeedile, kus Ta leiab ühe kolmandiku inimestest kristlastena – siis vägagi valgele planeedile!? Kas nii? Ei. Veelkord täitub prohveti sõna – Jes.60,2: "Sest vaata, pimedus katab maad ja pilkane pimedus rahvaid." Jeesus ütles oma teise tuleku aja kohta – Luk.18,8: "Kui Inimese Poeg tuleb, kas Ta leiab usku maa pealt?" On küll palju usklikke, kuid vähe tõelist Jeesuse usku. Paljud inimesed, kes kord valmistati Jumala templiks, on saanud kurjade vaimude eluasemeks. Kui palju me seda näeme ja kui palju on veel meie eest varjatud.
Kuhu Ta küll tuleb! Aga Ta ei tule enam väikese lapsena, maise ihuga, et kannatada ja surra. Ta tuleb kuningate Kuningana. Ta tuleb, et võtta vastu need, kellel on pühade kannatlikkus, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku (Ilm.14,12). Ja kuigi neid pole palju, on Jeesus rõõmus, et planeedil, kuhu Ta tuleb, neid ikkagi on! Sina, sõber, võid olla üks neist.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv