.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5992)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Kes lasi koerakesed sisse?
13.03.2010 - (1209)

Mat.15,21-28: "Ja Jeesus tuli sealt ära ning läks Tüürose ja Siidoni rajadesse. Ja vaata, neist paigust väljus Kaananea naine; see kisendas ning ütles talle: "Issand, Taaveti poeg, halasta mu peale! Mu tütart vaevab kuri vaim hirmsasti."
Aga Ta ei vastanud temale sõnagi. Siis Tema jüngrid astusid Ta juurde, palusid Teda ning ütlesid: "Saada ta ära, sest ta kisendab meie taga!"
Ent Tema kostis ning ütles: "Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde!"
Kuid naine tuli, kummardas Teda ning ütles: "Issand, aita mind!"
Aga Tema kostis ning ütles: "Ei ole ilus võtta laste leib ja heita koerakeste ette!"
Siis ütles naine: "Jah, Issand, ometigi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt langevad!"
Siis kostis Jeesus ning ütles temale: "Oh naine, su usk on suur! Sulle sündigu nõnda, kuidas sa tahad!" Ja tema tütar sai terveks sestsamast tunnist."
Selles piiblitekstis kohtame me meeleheitel ema, kelle tütart "vaevas kuri vaim hirmsasti." Pole öeldud, miks või kuidas see oli juhtunud, või kelle süü see oli. Ja kas ongi õnnetuses või hädas oluline välja selgitada kõik põhjused ja süüdlased? Jeesus ei tegelnud sellise asjaga kunagi! Ta nägi, et inimene on hädas ja Ta aitas! Kas meie ei peaks toimima samamoodi! Õnnetuse põhjustes urgitsemisega me ainult suurendame inimese häda!
Püüdkem seada end selle naise kohale. Te olete kandnud seda last oma üsas üheksa kuud ja seejärel sünnitanud ta läbi tohutute valude siia maailma. Olete hellitanud, imetanud ja toitnud teda ning vahetanud ta mähkmeid ja riideid. Olete jälginud tema kasvamist, rõõmustanud ta esimeste sõnade ja sammude üle. Olete laulnud talle lugematuid kordi unelaulu ning mänginud koos temaga. Ta on teie armas laps. Te mäletate ikka veel tema esimest koolipäeva, kui kena ta välja nägi! Mäletate, kuidas te aitasite teda ta õpingutes ning kuidas ta muutus päev päevalt ikka targemaks.
Teie armas tütar. Ilmselt oli ta olnud varemgi haige – nohu, gripp, leetrid, sarlakid, tuulerõuged – kuid midagi nii hullu polnud tal varem kunagi olnud. Päise päeva ajal ta kisendab ja teeb kohutavaid grimasse. Te ei saa panna talle selga ilusat kleiti, sest ta kisub selle puruks. Te ei saa teha talle ilusat patsi või hobusesaba, sest ta on oma juuksed praktiliselt kõik juurteni välja kiskunud. Tema suust kostuvad võõrad hääled. Ta ei saa normaalselt süüa, mängida, magada. Tema vaim on haige, sest teda vaevab kuri vaim. See paistab eriti välja tema silmadest, tema pilgust, mis ütleb, et tegemist pole tavalise haigusega.
Suudate te ette kujutada selle ema abituse tunnet? Ma kaotan oma väikese tüdruku! Ma ei imesta, kui mõni siin-olijaist on tundnud sedasama ja mõistab, millest ma räägin. Kui kohutav on näha oma väikest raskesti haigena ja sa ei oska teha muud kui palvetada ja loota, et ehk Jumal aitab!
Kuid te teate ema armastust; see mitte ainult ootab ja loodab, vaid läheb kasvõi maailma otsa, otsides abi oma lapsele. Ta läheb öösel, ta läheb vihmas ja rajus, kas või jalgsi ja paljajalu! Ma olen kindel, et see ema oli pöördunud parimate arstide poole, kuid need ei suutnud aidata. Ta oli pöördunud oma preestri poole, kuid ka see ei suutnud aidata. Võib-olla oli ta meeleheites pöördunud isegi nõid-arsti poole ja seegi polnud suutnud aidata.
Ja nii, lõpuks, kui kõik raha oli kulutatud ja kõik ravivõimalused ära proovitud, oli ta kaotamas lootust. Võib-olla on see tema tütre osa siin elus, tema saatus? Ehk on naabritel õigus, et tüdruk on hull ja tuleb saata selliste jaoks mõeldud kolooniasse!
Siis aga jõudis külasse uudis, et nende poole tuleb üks mitte just tavaline Mees. Naine oli kuulnud sellest Mehest, Jeesusest, kes tegutses Juudamaal ja Galileas ning aitas hädasolijaid. Pidalitõbised olid saanud puhtaks, halvatud terveks. Levisid jutud isegi sellest, et see mees suudab lausa surnuid ellu äratada! Aga kõige enam erutas teda see, mis oli juhtunud Gadara seestunutega, kuidas need olid saanud terveks.
See Jeesus oli tulnud tema kodukanti. Pühakiri teatab, et naine ei raisanud aega, vaid ruttas Jeesusega kohtuma, KISENDADES juba kaugelt: "Issand, Taaveti poeg, halasta mu peale! Mu tütart vaevab kuri vaim hirmsasti." Evangeeliumi originaali tekst osutab, et ta tegi seda pidevalt, korduvalt, et püüda Jeesuse tähelepanu. Oli ju Jeesus nüüd veel tema ainus lootus! Jeesus pidi kuulma tema appihüüdu!
Ja nii ta jätkas kisendamist: "Issand, Taaveti poeg, halasta mu peale!" Kuid naise üllatuseks ei reageerinud Jeesus tema appikarjele tema lootuste kohaselt. Ta ei rutanud naisele appi. Ta ei läinud naise koju tema tütart parandama. Ta isegi ei lausunud naisele ühtegi julgustavat sõna! Piibel ütleb, et "Ta ei vastanud temale sõnagi."
Enamus piiblikommentaatoreist nõustub, et Jeesus püüdis siin anda oma jüngritele näitliku õppetunni. Ta soovis, et nad mõistaksid, kui südametult ja kaasatundmatult, kui halastamatult ja ükskõikselt kohtlesid juudid paganaid ehk mitte-juute. Naine anub abi, aga juudist Jeesus ei vasta talle sõnagi.
Kuid siit võime õppida veel midagi. Kuidas käituda, kui Jumal vaikib, või vähemalt näib vaikivat? Me soovime minna läbi elu, kuuldes Jumalat müristamas meile iga päev: "See on tee, käige seda!" (Jes.30,21). Me soovime, et kõik meie palved saaksid kohe vastatud. Me soovime, et Jumal annaks meile kohe kõik, mida oleme palunud. Oh, kuidas me soovime, et Jumal ei paneks meid kunagi ootama ja lootma!
Kuid tõde on, ka tänapäeval, et vahel ütleb Jumal meie palve peale JAH, vahel ütleb Ta EI ning vahel ei ütle Ta kohe midagi! Mida teha, kui Jumal vaikib? Loobuda oma palvest? Loobuda palvetamast oma haige või kadunud lapse pärast? Mitte raisata oma aega ja kõndida minema? Mida teha, kui Jumal vaikib ega vasta?
Küsi Iiobilt. Ta kaotas kogu varanduse, lisaks sellele ka lapsed, ning kisendas seejärel Jumala poole abi järele, kuid taevas vaikis ja kõnelesid vaid sõbrad, kes oskasid teda ainult hukka mõista! Kas ta loobus palumast?
Vahel sa kisendad Jumala poole päevad ja ööd, paastud ja palvetad, kuid ei saa vastust. Kas sa lakkad palvetamast? Kaananea naine meie loos jätkas Jeesuse appihüüdmist. Ta teadis, et kui üldse keegi suudab veel aidata, siis on see Jeesus ja ei keegi teine. Jeesus oli tema ainus lootus ja ta hoidis kõvasti kinni sellest ankrust.
Ka meie peame õppima püsivust palves. Me peame õppima palvetama: "Jumal, ma tean, et vaid Sina võid aidata; ma ei jäta palumist, kuni Sa oled mulle vastanud!"
Õnnetu naine jätkas palumist, anumist, kuid ei kuulnud vastust Jeesuselt. Selle asemel kuulis ta, kuidas keegi teine ütles Jeesusele: "Saada ta ära, sest ta kisendab meie taga!" Need olid Jeesus jüngrid, kes üksmeelselt soovisid selle naise lahkumist Jeesuse juurest! Mis ta kisendab, mis ta segab, jätku ta Jeesus rahule! Tegelikult, jätku ta neid rahule! Ma ei imesta, kui nad olid ise juba üritanud teda ära ajada, kuid naine ei läinud ja nii nad palusid Jeesusel ta ära saata.
Kas selleks on jüngrid kutsutud, et takistada abivajajate jõudmist Jeesuse juurde või nad Jeesuse juurest ära ajada? Ma kardan, et meiegi ei ole päris vabad sellest patust! Meiegi oleme oma sõnade või käitumisega nii mõnegi Jeesuse otsija ära peletanud! Anugem andestust ja parandagem meelt!
On lausa ime, et naine suutis selle kibeda piruka alla neelata ja jätkata Jeesuse tähelepanu võitmist. Ta hüüdis edasi, kuni kuulis Jeesuse häält. Lõpuks ometi Jeesus vastas! Kuid mida Ta ütles? "Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde!"
Esmalt Jeesus ignoreeris naist. Siis tuli naisel taluda tõrjumist jüngrite poolt. Ja lõpuks, kui Jeesus tegi suu lahti, tulid sealt välja mitte just julgustavad sõnad: "Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde!" Ma ei ole siin selleks, et aidata sinusarnaseid paganaid!
Naine pidi tundma sel päeval, et Jumal on ta hüljanud! Kuid kas oli? Teadku igaüks, et Jumal ei hülga inimest (Heb.13,5); see on inimene, kes hülgab Jumala (Heb.12,25). Kuid õnneks mitte see naine. Ta sai julgust sellest, et Jeesus oli talle vastanud. Mis sest, et sõnad polnud kuigi julgustavad, aga Ta oli teda vähemalt tähele pannud. Side oli loodud ja naine tegutses kiiresti. Aruanne teatab: "Kuid naine tuli, kummardas Teda ning ütles: "Issand, aita mind!"
Pärast kõige selle tõrjuva kogemist naine kummardas Jeesust! Ta oleks võinud lahkuda pahameeles, kuid ta astus hoopis Jeesusele lähemale ja kummardas Teda! Kas sina suudad kummardada siis, kui kõik näib minevat halvasti? Aga seda tasub teha! Mida muud sa saadki teha? Kummarda, palveta, anu abi! Jeesus vastab sulle.
Jeesus vastas ka naisele, kes nüüd oli otse Ta jalge ees, kuid mida? Pühakirja aruanne teatab: "Aga Tema kostis ning ütles: "Ei ole ilus võtta laste leib ja heita koerakeste ette!"" Naine ei uskunud oma kõrvu, meie ei suuda uskuda oma silmi, kui sellest loeme. Jeesus kutsub juute lasteks ja mitte-juute koerteks! Kuid mitte päriselt. Jah, juudid tõesti võrdlesid paganaid koertega ja suhtusid neisse kui räpastesse tänavakoertesse, kuid Jeesus kasutab siin sõna, mis osutab väikesele toakoerale, lemmikkoerale, armsale koerale, inimese sõbrale – ja see muudab pilti. Sellest sõnast haaras kinni ka abi otsima tulnud naine.
Nähes selles lootuskiirt, ütles naine: "Jah, Issand, ometigi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt langevad!"
Kuulake nüüd hoolega! Nagu öeldud, kutsusid juudid paganaid koerteks, kuid mitte sellisteks koerteks. Nad olid nende arvates kui hulkuvad tänavakoerad, mitte kodukoerad, lemmikoerad, koerakesed. Kuidas said koerad majja, inimeste koju? Kes lasi koerad sisse?
Naine ütles sisuliselt: "Sa kutsud mind lemmikoeraks ja mul pole midagi selle vastu. See pole minu jaoks probleem. Kuid kui ma olen toakoer, siis on mul ka peremees. Tänavakoerad peavad ise enda eest hoolitsema, kuid toakoeral on peremees, kes ta eest hoolitseb. Sina, Jeesus, oled mu peremees. Ma usaldan Sind ja loodan sinu peale. Minu silmad vaatavad Sinu peale ja ma ootan abi. Palun, aita mind!"
Kes toidab inimlapsi? Nende Isand – Issand Jeesus Kristus. Me kõik elame ja toitume raasukestest, mis langevad meie Issanda laualt! Ja raasukesed Issanda laualt on paremad, kui selle maailma parimad maiuspalad! Või mis maiuspalu saavad selle maailma tänavakoerad! Tänapäeval valmistatakse ka lemmikkoertele spetsiaalset head toitu, kuid parimad palad meie koerukestele on ikka need, mis langevad nende isandate laualt! Vähemalt koerukesed usuvad seda!
Ja nii ütleb ka see naine: "Issand, raasukestest Sinu laualt saab mulle küll! Sinu sõna raasukestest piisab, et mu hing saab rahuldatud ja mu tütar saab terveks."
Mida kostis selle peale Jeesus? Pühakiri teatab: "Siis kostis Jeesus ning ütles temale: "Oh naine, su usk on suur! Sulle sündigu nõnda, kuidas sa tahad!" Ja tema tütar sai terveks sestsamast tunnist."
Me võime ette kujutada rõõmu selles kodus, kui naine sinna jõudis! Tema tütar oli täiesti terve – tänu raasukestele, mis langesid nende Isanda laualt. Tänu sellele, et Jeesus lasi koerakesed sisse!
Hea sõnum on, et Jeesus tuli taevast alla ja avas päästeukse koerukestele, nagu sina ja mina. Ta lasi meid sisse ning peab meid oma lemmikuiks! Me pole enam õnnetud kodutud hulkuvad tänavakoerad, vaid Jumala pojad ja tütred, Tema pärijad koos Jeesusega. Ning me sööme alati oma Issanda laualt!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv