.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6075)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Abivajajatest hoolimine
13.04.2013 - (755)

Möödunud hingamispäeval oli meie teemaks ristikoguduse peamine eesmärk – kadunute otsimine ja nende vaimulik toitmine, et nad kasvaksid usus, saades tugevaks "Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda" (Ef.4,13). Kuid sellega koguduse töö ei piirdu. Kristlastena on meie kohus abistada ka puudustkannatajaid, aidata abivajajaid, nagu seda tegi Kristus. Siiski ei tohi me segi ajada prioriteete. "Jeesus käis läbi kõik linnad ja külad, õpetas nende kogudusekodades ja kuulutas Jumala riigi evangeeliumi, parandas kõike tõbe ja kõike viga" (Mat.9,35) ning "läkitas [apostlid] välja kuulutama Jumala riiki ja tegema haigeid terveks" (Luk.9,2). Kas panite tähele meie tegevuse õiget tähtsuse järjekorda? Esimesel kohal on evangeeliumi kuulutamine ja Piibli tõe õpetamine; teisel kohal inimeste füüsiliste vajaduste rahuldamine. Viimase juures on meil kiusatus mõelda, et küll inimese omaksed – sugulased ja sõbrad – aitavad neid; samuti on tänapäeval olemas riiklik sotsiaalabi ja igasugused abistamisega tegelevad organisatsioonid. Milleks peab kogudus veel sellega tegelema ja sinna oma vahendeid kulutama. Kuid Piibel õpetab, et sellega peab evangeeliumitöö kõrvalt tegelema mitte ainult kogudus, vaid iga selle liige individuaalselt. Igalt koguduseliikmelt päritakse aru.
Kuulge, mida ütles selles küsimuses Jeesus – Mat.25,31-46: "Aga kui Inimese Poeg tuleb oma auhiilguses ja kõik inglid Temaga, siis Ta istub oma aujärjele; ja siis kogutakse Tema ette kõik rahvad, ja Ta eraldab nad üksteisest, nagu karjane eraldab lambad sikkudest. Ja Ta asetab lambad oma paremale käele, aga sikud vasakule käele. Siis Kuningas ütleb neile, kes on Ta paremal käel: "Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma asutamisest! Sest mul oli nälg, ja te andsite mulle süüa; mul oli janu, ja te jootsite mind; ma olin võõras, ja te võtsite mind vastu; ma olin alasti, ja te riietasite mind; ma olin haige, ja te tulite mind vaatama; ma olin vangis, ja te tulite mu juurde."
Siis vastavad õiged Temale: "Issand, millal me nägime Sind näljasena ja söötsime Sind, või millal janusena ja jootsime Sind? Millal me nägime Sind võõrana ja võtsime Sind vastu, või alasti ja riietasime Sind? Millal me nägime Sind haigena või vangis ja tulime Su juurde?"
Siis vastab Kuningas ja ütleb neile: "Tõesti ma ütlen teile, et mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!"
Siis Ta ütleb ka neile, kes on vasakul käel: "Minge ära minu juurest, te neetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele! Sest mul oli nälg, ja te ei andnud mulle süüa; mul oli janu, ja te ei jootnud mind; ma olin võõras, ja te ei võtnud mind vastu; ma olin alasti, ja te ei riietanud mind; ma olin haige ja vang, ja te ei tulnud mind vaatama."
Siis vastavad ka need Temale: "Issand, millal me nägime Sind näljas või janus või võõrana või alasti või haigena või vangis, ja ei ole Sind teeninud?"
Siis Ta vastab neile nõnda: "Tõesti ma ütlen teile, et mida te iganes ei ole teinud ühele nende vähemate seast, seda te ei ole minulegi teinud." Ja need lähevad igavesse karistusse, aga õiged igavesse elusse!"
Kumba me soovime: kas minna "igavesse karistusse" või "igavesse elusse"? Kui me soovime igavest elu armastuse riigis, siis peame näitama seda oma armastava ja hooliva suhtumisega oma kaasinimestesse, nagu seda tegid algristikoguduse kristlased! Me ikka võtame nelipühal loodud koguduse endale eeskujuks; me tahaksime elada ja kasvada nagu see. Õpime siis neilt, kuidas nemad suhtusid abivajajatesse.
1. ALGRISTIKOGUDUS ABISTAS INIMESI MATERIAALSELT.
Apt.4,32-35: "Ja usklike hulk oli üks süda ja üks hing; ja ükski ei öelnud oma varanduse kohta, et see on tema oma, vaid kõik oli neil ühine. Ja apostlid tunnistasid suure väega Issanda Jeesuse ülestõusmist, ja suur arm oli nende kõikide juures. Ei olnud ka ühtki vaest nende seas; sest kellel olid põllud või majad, need müüsid need ära ning tõid müüdud asjade hinna ja panid selle apostlite jalgade ette. Igaühele jagati siis sedamööda, kuidas ta vajas."
Karikatuur kujutab kaht meest väljumas kirikust peale teenistust aluspükste väel. Üks ütleb teisele: "See oli kõige vägevam jutlus annetamisest, mida ma olen eales kuulnud!" Algristikoguduses oli see sama hea kui reaalsus, tänapäeval veel vaid karikatuur! Kui esimesed kristlased mõistsid, mida kõik Jumal nende heaks teinud on ja kuidas kõik, mis neil on, kuulub tegelikult Jumalale, muutusid nad väga heldeks ja isetuks. Nad jagasid omavahel kõike – täiesti vabatahtlikult ja rõõmuga! Anni toomiseks piisas sellest, et vend või õde seda vajas.
Siiski ei kasutanud kogudus kõiki kirikusse toodud vahendeid vaid üksteise abistamiseks; nad ei unustanud kõige tähtsamat, milleks Jumal oli selle koguduse loonud – evangeeliumi kuulutamist ja hingede päästmist.
Lugu räägib kogudusest, kes leidis oma kiriku maadelt naftat. Otsekohe kutsuti kokku täiskogu, mis võttis vastu kolm otsust: (1) Nad pumpavad nii palju naftat kui võimalik. (2) Nad jagavad nafta müügist saadava raha omavahel võrdselt. (3) Nad ei võta kogudusse vastu uusi liikmeid.
Jumal ei keela koguduse vahenditest abistada ka vaeseid, kuid koguduse esmaseks prioriteediks jääb ikkagi inimeste Kristuse juurde juhtimine. Puudustkannatajate aitamine on eelkõige iga koguduseliikme kohustus. Johannes kirjutab – 1.Joh.3,17.18: "Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna puuduses olevat ja suleb oma südame tema eest, kuidas saab Jumala armastus jääda temasse? Lapsukesed, ärgem armastagem sõnaga ega keelega, vaid teoga ja tõega!"
See ei tähenda, et meil tuleb jagada pidevalt oma vahendeid, nii et ühiskonnas oleks kõigil kõike täpselt ühepalju. Mõnel inimesel, näiteks joodikul või narkomaanil, on alati puudus käes, ükskõik kui palju me talle ka annaksime. Anna talle raha, ta joob selle kohe maha; anna talle maja, ta põletab selle maha! Ma ei usu, et Piibel propageeriks utoopilist sotsialismi või kommunismi! Jeesus ise ütles, et "vaeseid on alati teie juures" (Mat.26,11).
Vaadake Sakkeust; kui Jeesus oli tulnud tema kotta ja ta pöördus kogu südamega, ütles ta – Luk.19,8: "Vaata, Issand, poole oma varandusest ma annan vaestele; ja kui ma kellelegi olen ülekohut teinud, annan ma neljakordselt tagasi!" Jeesus ei öelnud selle peale: "Seda on liiga palju! Anna kümnis – 10 protsenti – ja sellest piisab." Ka ei öelnud Jeesus: "Seda on liiga vähe! Sa jääd ikka rikkamaks kui enamus teisi inimesi." Ta ei öelnud seda ega teist! Aga midagi Ta siiski ütles. Nimelt: "Täna on sellele kojale õnnistus tulnud, sest ka tema on Aabrahami poeg" (Luk.19,9).
Kui sinu ligimene on puuduses, peaksid sa talle kaasa tundma ja teda aitama. See on iga kristlase püha kohus. Ja seda tegid esimesed kristlased algristikoguduses. Kuid koguduse kasvades selgus, et spontaansest aitamisest ei piisa. Apt.6,1 on öeldud: "Aga neil päevil kui jüngrite arv suurenes, tõusis nurin kreekakeelsete juutide seas heebrealaste vastu, et igapäevases abiandmises õieti ei hoolitud nende leskedest." See töö tuli organiseerida nii, et kõik koguduse orbiidis olevad abivajajad said aidatud.
Pühakiri jätkab sealt, kust äsja lugesime – Apt.6,2-7: "Siis kutsusid need kaksteist eneste juurde jüngrite hulga ning ütlesid: "See ei sobi, et me kõrvale jätame Jumala sõna ja hoolt kanname toidulaudade eest. Sellepärast, vennad, vaadake endi seast seitse meest, kellel on hea tunnistus ja kes on täis Vaimu ja tarkust, kelle me seaksime sellesse ametisse. Meie aga tahame pidevalt olla palvetamises ja sõna teenistuses!" See kõne oli kogu rahvahulga meelt mööda. Ja nad valisid Stefanose, mehe täis usku ja Püha Vaimu, ja Filippuse ja Prokorose ja Nikaanori ja Timoni ja Parmena ja Nikolaose, juudiusku pöördunud antiohlase. Need nad seadsid apostlite ette ja palvetasid ning panid oma käed nende peale. Ja Jumala sõna kasvas; ja jüngrite arv sai väga suureks Jeruusalemmas."
Abivajajate eest hoolitsemine on midagi käegakatsutavat, mida näeb ka maailm. Üks asi on istuda kirikus ja rääkida, kui suurepärane usk meil on; teine asi on teha midagi reaalset, millest saab aru ka maailm, et meie usk on tõesti midagi väärt. Ja see saab nii mõnelegi tõukeks tulla Kristuse juurde.
Siiski tuleb meil hädalisi aidates olla ka ettevaatlik, et me ei "pühitseks" inimeste laiskust. Paulus kirjutab 2.Tes.3,10-12: "Sest ka siis, kui olime teie juures, seadsime nii, et kes ei taha tööd teha, ärgu ka söögu. Me kuuleme ju, et mõned teie seast elavad korratut elu ega tee tööd, vaid janditavad. Ent niisuguseid me käsime ja manitseme Issandas Jeesuses Kristuses, et nad vaikselt tööd tehes sööksid omaenese leiba!" Kes on võimeline ise töötama ja endale leiba teenima, see tehku seda! Meie kohus pole laisku aidata!
Ja teine asi, mida me ei peaks ka unustama, on see, et maailm on suur ja me ei suuda aidata kõiki abivajajaid. Sellepärast ütleb Pühakiri Gal.6,10: "Seepärast nüüd, et meil veel on aega, tehkem head kõikidele, aga kõige enam usukaaslastele!" Kui tõmmata ringi veel enam koomale, siis 1.Tim.5,8 ütleb: "Aga kui keegi enese omaste ja iseäranis kodakondsete eest ei kanna hoolt, see on usu ära salanud ja on pahem kui uskmatu." Kuid inimesed vajavad mitte ainult materiaalset abi...
2. ALGRISTIKOGUDUS ABISTAS INIMESI KA EMOTSIONAALSELT.
Paulus kirjutab 2.Kor.1,3.4: "Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, halastuse Isa ja kõige troosti Jumal, kes meid trööstib kõigis meie viletsusis, et meie võime trööstida neid, kes on kõiksuguses viletsuses, troostiga, millega Jumal meid endid trööstib."
Inimesed vajavad ka moraalset tuge – troosti, julgustust. Kui mu lapsed olid veel väiksemad ja kodus, tuli vahel mõni neist minuga kaasa vanadekodusse, kus meil on koguduseliikmeid. Kui juba minu külaskäik tähendab neile vanureile nii palju, kui palju enam laste nägemine ja nende laulu kuulmine. On tore, et meil on koguduses inimesi, kes teevad oma parima, et rahuldada meie üksildaste kodus või hooldekodus elavate vendade-õdede emotsionaalseid vajadusi. See on väga tänuväärne töö. Kuid ka kirikus käivad inimesed vajavad emotsionaalset tuge. Olgem alati valmis seda üksteisele andma ja sedasi kandma üksteise koormaid.
Üks pastor sai telefonikõne oma emalt, kes ütles, et üks tuttav mees nende kodutänavast on surnud, ja palus, et ta kindlasti läheks matusele. Nii sõitis pastor määratud päeval kohale ja läks surnuaeda ning sisenes mõneminutilise hilinemisega kabelisse, kus käis juba teenistus. Oma hämmastuseks märkas ta, et peale tema oli veel vaid üks ärasaatja! Seejärel, löönud pilgu lahkunule, ehmatas ta avastusest, et see polnudki tema tuttav mees! Ta oli vales kabelis!
Ta mõtles just tõusta, et lahkuda, kui tema ees istuv väike naine pöördus, puudutas teda käest ja küsis: "Kas te tundsite teda?" Pastor ei vastanud, kuid mõistis, et nüüd ära minna mitte kuidagi ei sobi. Nii jäi ta kabelis matusetalituse lõpuni ja läks ka hauale, et seista koos lahkunu lesega kirstu veeres.
Kui kõik sai läbi ja nad lahkusid haua juurest, ütles pastor lesele: "Ma soovin olla teie sõber, kuid ma pean ausalt tunnistama, et ma ei tundnud teie abikaasat."
Naine haaras pastori käest ja hoidis seda tugevasti ning ütles: "Sest pole midagi. Te ei tea iial, mida teie viibimine sel matusel mulle tähendas!"
Kõikjal meie ümber on kannatavaid inimesi. Kuidas nad küll ootavad, et keegi tuleks ja neid trööstiks!
Keegi on kirjutanud kiriku kohta: Kui see pole koht, kus pisaraid mõistetakse, kuhu ma peaksin siis minema? Kui see pole koht, kus mu vaim saab tiivad, kuhu ma peaksin siis lendama? Kui see pole koht, kus mu küsimustele vastatakse, kust peaksin ma seda otsima? Kui see pole koht, kus mu tundeid tähele pannakse, kus ma peaksin siis kõnelema? Kui see pole koht, kus mind vastu võetakse sellisena, nagu ma olen, kus ma peaksin siis tundma end vabana? Kui see pole koht, kus ma võiksin proovida ja kasvada ning armastada, kus ma siis saaksin olla mina ise?
Koguduse esmane töö on muidugi kadunute otsimine ja nende vaimulik toitmine, kasvatamine, kuid vähetähtis pole ka nende materiaalne ja emotsionaalne toetamine. Kogudus peab hoolitsema selle eest et inimese kõik vajadused saaksid rahuldatud. Püüame meie Jumala abiga olla selline kogudus.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv