Kadunute otsimine
13.07.2013 - (1532)

Täna räägime kristliku koguduse eksisteerimise ühest peamisest eesmärgist. Jeesus sõnastas selle nii: "Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud" (Mat.28,19). Me kutsume seda suureks misjonikäsuks. Selle kohaselt on meie kui koguduse esmaseks ülesandeks tutvustada Jeesust neile, kes Teda veel ei tunne – juhtida inimesi Jeesuse kui Päästja juurde, Jumala kui Taevase Isa juurde.
Me nimetame seda kadunute otsimiseks. Inimesed on eksinud selles maailmas ega tunne oma Loojat ja Lunastajat; nad on Jumalale kadunud ja kannatavad sellepärast. Meie tunneme Teda ja nii on meie kohus aidata inimestel Teda leida.
Luuka evangeeliumi 15. peatükis on kolm tähendamissõna, mis illustreerivad seda tööd ja selle tähtsust. Need on tähendamissõnad kadunud lambast, kadunud drahmirahast ja kadunud pojast. Jeesus jutustas need vastuseks ägedale kriitikale juudi kirjatundjate ja variseride poolt, et Ta sõbrustab nendega, kellega usklikud ei peaks tegemist tegema – patustega, kes on Jumalast kaugel. "Kui Sa oled Püha Jumala Poeg, kelleks Sa end nimetad, siis ei sobi Sul võtta vastu patuseid ja süüa ühes nendega," ütlesid nad. "Sa peaksid valima endale sõpru ja lävima meiesuguste pühadega!"
Soovides näidata, kui vale on selline mõtteviis, jutustas Jeesus kolm tähendamissõna. Esimeses ütles Ta – Luk.15,4-7: "Kes teie seast, kui tal on sada lammast ja ühe neist kaotab, ei jäta need üheksakümmend üheksa kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? Ja kui ta on leidnud, võtab ta rõõmuga tema oma õlgadele, ja kui ta koju tuleb, ta kutsub kokku sõbrad ja naabrid ning ütleb neile: rõõmutsege ühes minuga, sest ma leidsin oma lamba, kes oli kadunud! Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühest patusest, kes meelt parandab, rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksast õigest, kes meeleparandust ei vaja!"
Selle sõnum on selge: Jumal soovib, et me otsiksime kadunuid – õnnetuid kadunuid, kes ei tea ise teed koju – ja kogu taevas rõõmustab, kui meil õnnestub juhtida kas või ühe neist Päästja juurde.
Seejärel jutustas Jeesuse teise tähendamissõna – Luk.15,8-10: "Või kui ühel naisel on kümme drahmiraha ja ta kaotab ühe drahmi, eks ta süüta küünla ja pühi koda ja otsi hoolega, kuni ta selle leiab? Ja kui ta selle on leidnud, siis ta kutsub kokku sõbrad ja naabrid ja ütleb: rõõmutsege ühes minuga, sest ma olen leidnud drahmiraha, mille ma kaotasin! Nõnda, ütlen ma teile, tõuseb rõõm Jumala inglite keskel ühest patusest, kes meelt parandab!"
Ka selle sõnum on selge: Jumal ootab, et me tooksime Tema juurde ka need, kes ise ei teagi, et on kadunud. Neil on Jumala silmis suur väärtus ja kogu taevas rõõmustab nende leidmise üle.
Seejärel jutustas Jeesus veel kolmandagi tähendamissõna – seekord kadunud pojast, keda ei mindud otsima, kuid keda tõmbas isa armastus ja kes leidis ise tee tagasi koju. Muidu nii ilusa ja südamliku loo määrib tema venna käitumine. Vend ei rõõmustanud kadunud venna tagasipöördumise üle, nagu kirjatundjad ja variserid ei rõõmustanud selle üle, et patused tulid Jeesuse juurde. Ja Jeesus ütles selle tähendamissõnaga, et selline käitumine on väär!
Veel ütles Jeesus selle tähendamissõnaga, et meie vend on mitte ainult see, kes on meiega kodus – ustavalt koguduses –, vaid ka see, kes on sellest kaugel, eksinuna maailmas, sest me kõik oleme ühe Isa lapsed! Algab ju see tähendamissõna tähendusrikkalt: "Ühel inimesel [Isal] oli kaks poega" (Luk.15,11). Ja meie kohus on mitte ainult see koju tulnud vend südamlikult vastu võtta, vaid vajadusel minna ka välja seda venda otsima ja koju kutsuma, sest kõik ei leia ise tee koju!
Nende kolme tähendamissõna jutustamisega rõhutas Jeesus seda, mis Ta ütles otse välja ühe päästetud patuse [Sakkeuse] kodus: "Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma, mis on kadunud" (Luk.19,10). Sellest tulenevalt esitagem täna endale kolm küsimust. Esiteks: Miks me otsime kadunuid? Teiseks: Kuidas me otsime kadunuid? Ja kolmandaks: Milline on tasu kadunute otsimise eest?
1. MIKS ME OTSIME KADUNUID?
See küsimus polegi nii kohatu, nagu see võib näida, sest alati on võimalik, et me teeme õiget asja valedel motiividel. Kui me näiteks otsime kadunuid ainult sellepärast, et Kristus on käskinud seda teha, või teeme seda eesmärgil suurendada oma koguduse liikmeskonda või soovist hiilata hingedevõitjana ja saada taevas oma krooni rohkem tähti, siis on kindlasti tegemist vale motiiviga.
Miks me siis otsime kadunuid? Sellepärast, et nad on kadunud ja surnud oma pattudes, nagu meiegi kunagi. Nii sunnib Kristuse armastus meid (2.Kor.5,14) neid otsima ning jagama nendega rõõmusõnumit Jumala armastusest. Me ei saa jätta neile rääkimata Jeesuse soovist andestada nende patud, puhastada nad ülekohtust ja teha neist Jumala perekonna liikmed.
Kas te olete kunagi kaotanud midagi väärtuslikku ja otsinud seda innukalt? Kas te olete kunagi tõeliselt otsinud kedagi? Üks vanaisa otsis. Tema avarasse maakodusse toodi mõneks päevaks tema hoida kaks lapselast ja ta tundis sellest suurt rõõmu... kuni ühel hetkel avastas ta, et majas on kuidagi liiga vaikne.
8-kuused Kristofer ja Mihkel olid kaksikud, kuid väga erinevad. Kristofer oli vaikne laps, kes võis mängida omaette tundide viisi, ilma et ta oleks teinud häält. Mihkel seevastu oli kiire väljendama oma tundeid ja tegi seda alati valjuhäälselt. Harva sai vanaisa temast rahu.
Kuid ükskord tundus vanaisale, et majas on juba pikemat aega tavatult vaikne. Ja kui majas, kus on Mihkel, valitseb vaikus, siis peab midagi olema korrast ära! Esialgu vanaisa veel ei muretsenud. Ta lihtsalt kõndis toast tuppa ja hüüdis: "Mihkel, kus sa oled?" Ta nägi Kristoferi vaikselt omaette mängimas, kuid Mihklit polnud kusagil.
Tema hinge puges rahutus, kui ta jätkas toast tuppa kõndimist ja hüüdmist: "Mihkel, Mihkel, kus sa ole?" ega saanud mingit vastust. Järsku ründasid tema pead igasugused kohutavad mõtted. "Mis siis, kui ta torkas oma sõrme elektri pistikupessa? Äkki läks ta meie kuivkäimlasse ja kukkus sealt alla? Äkki leidis ta kusagilt veenõu? Siis meenus talle, et oli mõni aeg tagasi viinud prügi välja, ning ta mõtles: "Äkki ma unustasin ukse lahti ja nüüd ta roomab õues?" Ta läks kiiresti välja, kuid ei leidnud ka sealt Mihklit.
Nüüd, juba päris paanikas, tormas ta majja ja laskus käpukile, peaaegu kõhuli, et otsida maja läbi n.ö. lapse perspektiivist. Ta roomas kõik kohad läbi, vaatas iga asja alla, kuhu laps võiks mahtuda, ja aina hüüdis, nüüd juba nutuse häälega: "Mihkel, Mihkel, kus sa ometi oled?" Kuid ei kippu ega kõppu!
Viimaks leidis ta Mihkli köögist laua alt, vaikselt nosimas leivatükki, mis oli sinna kukkunud eelmisel päeval! See oli kuivanud pisut krõbedaks ja Mihkli arvates oli see palju parem kui talle mõni aeg tagasi pakutud pehme suutäis. Vanaisa ehmunud nägu nähes, väikemees vaid naeratas!
Vaat, see oli kadunu otsimine! Kas sina oled kunagi kedagi nii otsinud – kedagi, kes on eksinud kaugele Jumalast? Jeesus tuli otsima, mis on kadunud. Mat.9,36 on kirjutatud: "Aga kui Ta rahvahulki nägi, oli Tal hale meel nende pärast, sest nad olid piinatud ja vintsutatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast." Samasugune kaastunne peaks ajendama ka meid otsima kadunuid ja juhatama Jeesuse juurde.
2. KUIDAS ME OTSIME KADUNUID?
Millistest kadunute otsimise viisidest räägivad need kolm tähendamissõna? Karjane läks välja ja otsis kadunud lammast oma kodukandi maadelt. Naine ei läinud välja, aga ta otsis oma kadunud drahmi oma kodust. Mõlemad nad otsisid hoolega, kuni leidsid kadunud.
Meidki kutsutakse üles otsima hoolega – nii oma kodust, näiteks oma lapsi, kui ka väljastpoolt kodu, näiteks oma sugulasi, sõpru, naabreid, töökaaslasi – ning tooma neid Kristuse juurde. Olenemata sellest, kas nad saavad ise aru, et on kadunud, või mitte, peame me neid aktiivselt otsima, minnes nende juurde ja tuues nad otsekui süles või peopesal Jeesuse juurde.
Just sellepärast võttis Jeesus aega rääkida Samaaria naisega Jaakobi kaevul (Joh.4,1-42). Just sellepärast kutsus Ta Sakkeuse alla puu otsast (Luk.19,1-10). Just sellepärast veetis Ta suure osa ööst vesteldes Nikodeemusega (Joh.3,1-21). Just sellepärast kogus Ta veel ristil rippudes viimase jõu, et rääkida oma pattu kahetseva röövliga.
Üks vana naine läks kirikusse ja võttis vanemate loal sinna kaasa oma väikese sõbra – 5-aastase naabripoisi. Kui poiss oli mõnda aega kirikus käinud ja talle seal väga meeldis, kutsus ta ühel päeval kaasa oma isa, kes polnud kristlane. Isa tuli kaasa ikka ja jälle, kuni sai kristlaseks ja lõpuks jutlustajaks. Ka väikemehest kasvas jutlustaja. Kõik see sai alguse sellest, et vana naine sai sõbraks 5-aastase naabripoisiga ja kutsus ta endaga kaasa kirikusse.
See on üleskutseks ka meile otsida kadunuid ja tuua neid lausa oma kätel või käekõrval Kristuse juurde. Sellest kõnelevad Jeesuse tähendamissõnad kadunud lambast ja kadunud drahmirahast. Kuid tähendamissõna kadunud pojast räägib veidi teist keelt. See räägib veel ühest võimalusest, kuidas otsida ja leida kadunuid.
Kadunud poja isa jäi koju. Ta ei läinud oma poja järele võõrale maale. Ta ei läinud teda otsima. Tundes oma poega, ei pidanud ta heaks mõtteks minna pojale järele ja tirida ta tagasi koju. Ta pidi tulema koju ise! Kuid kas isa tõesti ei teinud mitte midagi? Ta tegi kodu nii kütkestavaks ja meeldivaks, et poeg tahtis tulla ise koju!
Ma arvan, et me peaksime tegema mõlemat. Me peaksime otsima ja kutsuma ning vajadusel lausa "kandma süles" kadunuid. Kuid me peaksime ka tegema kiriku ja koguduse nii meeldivaks ja soojaks, et ka need Jumala kadunud pojad ja tütred, keda me pole otsinud ja leidnud, sooviksid tulla siia. Kurb on, kui meil õnnestub tuua mõni kadunud hing kogudusse, kuid varsti ta põgeneb sealt, kuna ei leidnud tõelist armastust, vastuvõtmist, mõistmist ja oodatud abi. Kurb on, kui ta saab ära peletatud "vanema venna" poolt! Jumal hoidku meid selle eest!
3. MILLINE ON TASU KADUNUTE OTSIMISE EEST?
Kõik kolm tähendamissõna räägivad selles küsimuses üht keelt. Kadunute otsimise tasuks on rõõm. Rõõmustas kadunud lamba leidja; rõõmustas kadunud drahmi leidja. Mõlemad nad kutsusid oma sõbrad ja naabrid rõõmustama ühes nendega! Sama mõttega kulmineerub ka tähendamissõna kadunud pojast. Luk.15,22-24: "Ent isa ütles oma sulastele: tooge kõige kallim rüü ja pange temale selga ja andke temale sõrmus sõrme ja kingad jalga, ja tooge, veristage nuumvasikas ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud ja on ellu virgunud, ta oli kadunud ja on leitud! Ja nemad hakkasid rõõmutsema." Ühtlasi rõõmustab ka taevas (Luk.15,7.10). Rõõmustab Jumal, rõõmustavad inglid.
Ps.126,6 on kirjutatud: "Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes vihke!" "Mine oma Issanda rõõmusse!" ütleb Jumal ustavale sulasele (Mat.25,21.23). "Ja Jehoova lunastatud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates! Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõmustus ja rõõm valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära!" (Jes.35,10).
Kadunute otsimine ja leidmine valmistab kõige ehtsamat rõõmu juba selles maailmas ja ma ei soovi, et keegi sellest rõõmust ilma jääks. Võib-olla just sellepärast on mõne uskliku elus nii vähe rõõmu, et ta ei osale aktiivselt selles rõõmutoovas töös! Aga isegi kui seda rõõmu varjutab siin tihti kurbus, siis ükskord Jumala riigis saab see rõõm täielikuks! Ja see tasub ära kõik – iga jõupingutuse, iga pisara, iga ohvri! Kingiks Jumal meile kõigile osa sellest "Issanda rõõmust"!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv