.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6029)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Täna
13.08.2005 - (1335)

Sissejuhatuseks loeme Jeesuse sõnad – Luk.9,23: "Kui keegi tahab minu järele tulla, see salaku end ja võtku oma rist iga päev enese peale ja järgigu mind."
Jeesus on öelnud palju julgustavaid sõnu, kuid need siin on ajanud paljudele lausa hirmu peale! Salga ennast ära ja võta oma rist iga päev enese peale ja nõnda käi Jeesuse järel! Kes tahab sellistel tingimustel saada Jeesuse järelkäijaks? Kes küll seda suudaks? Paljud siirad inimesed on sellele mõeldes loobunud usust.
See küsimus on tõsine. See näitab, et kristlaseks olemine tõepoolest seab meile ranged tingimused. Johannes, armastuse apostelgi kirjutab – 1.Joh.2,6: "Kes ütleb enese Tema sisse jäävat, see on ka kohustatud elama niisugust elu nagu Tema elas." Armastust ei saa asendada ühegi teoga, kuid ka armastus ise ei saa asendada ühtegi tegu! Meil on tarvis armastada ja tegutseda nagu armastas ja tegutses Jeesus!
Sama tõsiselt läheneb sellele küsimusele ka apostel Paulus, kes kirjutab – Flp.1,27: "Ainult käituge Kristuse evangeeliumi vääriliselt, et ma, olgu tulles ja teid nähes või tulemata jäädes, kuuleksin teist, et te püsite ühes vaimus ja ühel meelel minuga võitlete evangeeliumi usu eest." Ja see kristlik elu käib mitte ainult meie tegude kohta, mis olgu evangeeliumi väärilised – sellised nagu Jeesusel ja Paulusel – see puudutab ka meie motiive, meelsust. Samas kirjas jätkab Paulus – Flp.2,5: "Olgu teil samasugune meel, mis oli ka Kristusel Jeesusel."
Kristlase elu – evangeeliumi vääriline elu – on igapäevane enesesalgamise elu, see on igapäevane ristitee! Lihalikule inimesele on see jõledus. Lihalikule inimesele on igasugune "liha" piiramine jõledus. Talle valmistab rõõmu teha "liha" tahtmise järgi. Aga kui Jumal oma Vaimu läbi elustab meie vaimu, siis hakkab see nägema "liha" soovides halba – algul vähem, seejärel järjest enam, kui lõpuks ta tunnistab koos Paulusega – Rom.7,18: "Ma tean, et minus, see on minu lihas, ei ela head." Ja nüüd ei valmista talle "liha" tahtmise järgi elamine enam rõõmu. Ta näeb selles orjust ning ihkab sellest vabaneda, hüüdes koos Paulusega – Rom.7,24: "Oh mind viletsat inimest! Kes päästab mind sellest surma ihust?"
Pääste tuleb, kuid mitte kõik ei võta selle vastu, sest selleks on rist! Jah, Jeesus Kristus pakub meile risti, kus meie "vana inimene" ehk "lihalik inimene" koos kõigi oma himudega on ühes Temaga risti löödud. Seda võime nimetada eluks Jeesuses või ka eluks Vaimus, mis on teravaks kontrastiks "elule lihas." "Liha" sees on kõik patt ja surm; Jeesuses ehk Vaimus on kõik õigus ja elu!
Aga miks jõuavad sinna nii vähesed – isegi kristlastest vaid väike osa? See ei ole saladus. Paljudele saab komistuseks rist. Jah, need, kes tahavad teha oma "liha" tahtmise järgi, ei astu ristiteele! Muidugi, ristitee ei ole lilleaed; ja kui seal ongi kauneid roose, siis on neil ikkagi okkad. Kuid me ei peaks vaatama okastele – raskustele ja probleemidele, mis Jeesuse järel käimine endaga kaasa toob. Meie algtekstis on sõnad, mis näivad tegevat Jeesuse järel käimise eriti raskeks, kuid kui hästi järele mõelda, võib-olla peitub neis sõnus just julgustus? Need on "iga päev." Kuulge – "Kui keegi tahab minu järele tulla, see salaku end ja võtku oma rist iga päev enese peale ja järgigu mind."
Mõned on püüdnud kergendada selle salmi rasket koormat sellega, et nad rõhutavad sõna "oma." Tõesti, selle sõna väärtust ei saa alahinnata – meie peale ei panda midagi võõrast. Igaüht kutsutakse ustavalt kanda oma risti! Ja see on kindlasti palju kergem kui Jeesuse rist – pealegi kandis Jeesus seda üksi, meid ei jäeta aga iial üksi!
Kuid sõnad "iga päev," mis näivad esimesel pilgul kogu julguse ära võtvat, annavad teisest küljest vaadatuna just julgust. Kui pikk on "iga päev?" Ainult kakskümmend neli tundi! Üks raskeis valudes haige küsis oma arstilt: "Kui kaua veel tuleb mul seda kannatada?" "Ikka ühe päeva kaupa," vastas arst kaastundes.
Jeesus ütles julgustavalt – Mat.6,34: "Ärge siis olge mures homse pärast, sest küll homne päev muretseb enese eest. Igale päevale saab küllalt omast vaevast!" Jah, Jumal jaotas aja meelega lühikesteks perioodideks – päevadeks. Ja miks me kaotame nii sageli kristlikus elus? Me unustame ajaühiku – päeva – ning arvestame aega aastate ja aastakümnetega. Ja see röövib meilt julguse.
Paljud saavad aru, et "liha" järgi elamine ei ole hea, ja nad ütlevad, et kui seda tuleks teha mõne päeva, siis ei oleks see üldsegi mingi probleem, aga ma pean seda tegema aastaid ja aastakümneid – kogu oma pika eluea! Sest muidu ei oleks sellest kasu! Õige! Pole kasu jah! Elada mõne päeva kristlase moodi ja siis jälle maailma moodi – tõesti sellest pole kasu! Aga sellest oleks küll kasu, kui see inimene usuks Jeesuse sõnu: "Ärge siis olge mures homse pärast, sest küll homne päev muretseb enese eest. Igale päevale saab küllalt omast vaevast!"
Sellest oleks küll kasu, kui see inimene mõistaks, et tal kästakse olla ustav vaid "täna" – s.o. üks päev korraga. Sellest oleks suur kasu, kui inimene mõistaks, et tal tuleb elada päevast päeva, mitte aastast aastasse. Võta elu päevakaupa, nagu Looja seda sulle annab! Mõtle selle algusele, sisule ja lõpule – see on sinu käes praegu olev armuaeg! Ega sa ei tea, kas sa rohkem saadki!
Alusta sellest, et sa mõtled tänasele päevale kui ainsale elupäevale. Sisusta see mõttekalt – palveta südamest, tee kõik oma tööd korralikult, "otsekui Issandale," armastades ligimest kui iseennast, kaalu iga oma mõtet, sõna ja tegu... ja õhtul ära uinu enne, kui kõik vahekorrad on õiged – nii kaasinimestega kui Jumalaga. Kui sa mõtled, et see võib olla sinu viimane elupäev, siis ei ole kõike seda sugugi raske teha! Aga kui Jumal kingib sulle uue päeva, siis pea seda oma ainsaks ja viimaseks päevaks ning sa leiad, et sellel päeval oma risti kanda pole sugugi raske! Ja nii päevast päeva. Peagi leiad, et kristlasena on hea elada! Mitte ainult, et sellist elu on võimalik elada, vaid et selline elu pakub tõelist rõõmu. See muutub sinu loomulikuks usueluks – ikka päevast päeva – ja sa kasvad Kristuse sarnaduses.
Jeesuse viimased sõnad enne lahkumist siit maa pealt olid: "Vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!" (Mat.28,20). See Jeesuse igapäevane juuresolek Püha Vaimu läbi annab meile aluse igapäevaseks võiduks kurja üle, millest kujuneb välja võiduelu. Elada aga üks päeva hooletult – kogu selle taevase väe kättesaadavuse juures – võib saada katkiseks lüliks meie eluahelas, üheks vigaseks lüliks, millest edasi pole enam võimalik korralikku ketti valmistada.
Mõelgem siis tänasele päevale, nagu me palume ka Meie Isa palves "Meie igapäevane leib anna meile tänapäev" (Mat.6,11). See on meie käes. Kasutagem seda õigesti, võidelgem selle võitlemised, säilitagem usu. Meenutagem Jumala sõnu Pauluse kaudu – 2.Kor.6,2: "Ma olen sind kuulnud soodsal ajal ja aidanud päästepäeval!" Näe, nüüd on hästi soodus aeg, vaata, nüüd on päästepäev!" Ning lõpetagem julgustavate sõnadega prohvet Jesaja läbi – Jes.27,2.3: "Selsamal päeval öeldakse: "Tore viinamägi, laulge sellest vastastikku! Mina, Jehoova, olen selle valvur, ma kastan seda üha, ma valvan öösel ja päeval, et sellega ei juhtuks midagi!"
Võttes elu päev-päevalt on see meile just paras ja jõukohane rist kanda. Aga risti järel tuleb kroon! Elukrooni tahame kanda? Kandkem siis ka oma risti rõõmuga!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv