Patt on häbiplekiks igaühele
13.08.2011 - (1133)

Õps.14,34: "Õiglus ülendab rahvast, aga patt on puuduseks rahvahõimudele!"
Mõned pastorid peavad vanamoeliseks jutlustada patust ja Saatanast ning Jumala kohtust. Nii räägivad nad inimestele vastuvõetavamatel teemadel nagu armastus ja vendlus ning Taevariik. Nad ütlevad: "Inimesed soovivad olla rõõmsad ja minna kirikust koju hea tundega, mõeldes endast positiivseid mõtteid. Milleks häirida neid mõttega sellest, et nad on patused?"
Siiski ei nõustu paljud pastorid sellega ja püüavad igal võimalusel rääkida kogu tõde meie tegelikust patusest olukorrast ning kutsuda inimesi meeleparandusele. Üks selline mees oli Joe Wright, üks USA Kansase osariigi pastor, kellele avanes võimalus pidada palve Kansase Seadusandliku Kogu ees 23. jaanuaril, 1996. aastal. Ta palvetas:
"Taevane Isa, me tuleme täna Su ette, et paluda Sinult andestust ning otsida Sinu juhtimist. Me teame, et Su Sõna ütleb: "Häda neile, kes hüüavad kurja heaks" (Jes.5,20), kuid just seda oleme me teinud. Me oleme kaotanud vaimuliku tasakaalu ja leiutanud oma väärtused.
Me tunnistame kahetsusega, et oleme naernud Sinu Sõna absoluutse tõe üle ja nimetanud seda moraalseks pluralismiks. Me oleme kummardanud teisi jumalaid ja kutsunud seda kultuuride paljususeks. Me oleme heaks kiitnud loomuvastased käitumised ja nimetanud seda alternatiivseks elustiiliks. Me oleme ekspluateerinud vaeseid ja kutsunud seda loteriiks. Me oleme ignoreerinud abivajajaid ja nimetanud seda enesealalhoiuks. Me oleme soosinud laiskust ja kutsunud seda heaoluks. Me oleme tapnud oma sündimata lapsi ja nimetanud seda valikuks. Me pole distsiplineerinud oma lapsi, nimetades seda lugupidamise kasvatamiseks. Me oleme kuritarvitanud võimu ja kutsunud seda poliitiliseks tarkuseks. Me oleme himustanud oma ligimese vara ja kutsunud seda edasipüüdlikkuseks. Me oleme saastanud meedia labasuse ja pornograafiaga ning nimetanud seda väljendusvabaduseks. Me oleme naernud oma esiisade põliste väärtushinnangute üle ja kutsunud seda valgustatuseks.
Uuri meid, oh, Jumal ja tunne ära me süda täna; proovi meid ja vaata, kas meis on midagi kurja; puhasta meid kõigest patust ja tee meid vabaks! Juhi ja õnnista neid mehi ja naisi, keda on siia saatnud Kansase rahvas ja kes on Sinu poolt seatud valitsema seda suurt osariiki. Anna neile oma tarkust valitsemiseks ja juhtigu nende otsused meid täitma Sinu tehet! Ma palun seda Sinu Poja, elava Päästja, Jeesuse Kristuse nimel. Aamen."
See, mida see pastor oma palves ütles, ei meeldi paljudele, kuid sellegipoolest peavad kõik teadma – ka meie rahva juhid –, et patt ei ole naeruasi! Õps.14,34 ütleb otseses tõlkes: "Õiglus ülendab rahvast, aga patt on häbiks igale rahvale!" See kehtis 3000 aastat tagasi ja kehtib ka täna!
Apostel Pauluse kirju lugedes leiame, et ta räägib päris selgelt patust ja inimkonna olukorrast. Loeme näiteks Ef.2:1-2, tõlgituna ühest selge väljendusviisiga Piiblist, The Living Bible: "Kord olite te Jumala needuse all, hukka mõistetud oma pattude pärast. Te läksite kaasa rahvamassiga ja olite täpselt samasugused kui teised, täis pattu ja kuuletudes Saatanale — õhuvalla vägevale vürstile, kes töötab praegugi nende südameis, kes panevad Issandale vastu." Teises kohas kirjutab ta ühemõtteliselt: "Kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma" (Rom.3,23).
Keegi meist pole elanud 100% Jumala ootuste kohaselt. Kõik me oleme patused. See mõjutab meie suhteid nii Jumala kui inimestega. See mõjutab meie ihu ja tervist. See mõjutab meie tahet ja emotsioone. See mõjutab meie mõtteid ja kujutlusi, meie lootusi ja unistusi. Ja kusagil pole patt paljastanud kogu oma häbiväärset olemust selgemini kui Kolgatal, kus inimesed naelutasid Jumala ainsa Poja ristile, käitudes kui mõistmatud loomad, karjudes: "Löödagu Ta risti! Löödagu Ta risti!" (Mat.27,22.23).
1. PATT VANAS TESTAMENDIS.
Kuid inimese patt sai alguse tuhandeid aastaid enne risti. See sündis juba Eedeni aias. Jumal valmistas selle aia imeilusaks koduks esimestele inimestele – Aadamale ja Eevale, kes elasid täiuslikus kooskõlas Jumalaga – ja kõik näis minevat hästi.
Siis aga hiilis sellesse õnnelikku paika Saatan, kes mao vahendusel sisistas naisele: "Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?" (1.Ms.3,1).
Naine vastas kiiresti: "Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!" (1.Ms.3,2.3).
"Te ei sure, kindlasti mitte," rahustas teda Saatan (1.Ms.3,4 NKJV).
See Saatana vastus Eevale on esimene Piiblisse kirja pandud vale, kuid kahjuks võttis Eeva seda tõena ja sõi keelatud puu viljast ning andis ka oma mehele Aadamale ja see sõi samuti. Nõnda tuli patt siia maailma. Saatanal õnnestus inimest petta ja ta ei ole muutnud oma taktikat – ta ikka veel valetab ja petab, et rikkuda meie elu, et meid hävitada.
Saatan jätkas oma hävitustööd, kuni saabus olukord, millest võime lugeda 1.Ms.6,5.6: "Kui Jehoova nägi, et inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad, siis Jehoova kahetses, et Ta inimese oli teinud maa peale, ja Ta süda valutas."
Järgnes kohutav häving veeuputuse läbi, millest pääses vaid 8 inimest! Seejärel alustas Jumal uuesti – esmalt Noa perest. Ja kui ka see katse hoida inimesi pattudesse langemast ebaõnnestus, valis Ta Aabrahami ja tema järeltulijad. Ta ütles neile: "Teie olete minu tunnistajad, ... kelle ma olen valinud" (Jes.43,10). Ma soovin, et te räägiksite ja näitaksite kõigile inimestele maailmas, kui väga ma neid armastan.
Kuid vaevalt olid nad oma missiooniga alustanud, kui me näeme, kuidas kümme neist müüvad oma venna orjusesse! Pole ime, et mitte kaua pärast seda sattus kogu see rahvas orjusesse! Ja isegi pärast seda, kui Jumal oli äratanud Moosese, kes nad orjusest päästis ja kelle läbi Ta andis neile oma käsu, et juhtida neid hoiduma patust, pimestas Saatan neid ikkagi sedavõrd, et nad langesid kiiresti kohutavasse ebajumalateenistusse. Nii möödus Vana Testamendi aeg Jumala rahvale vaheldumisi tõusude ja langustega! Rohkem ikka langustega, mis tegi Jumala väga kurvaks.
2. PATT UUES TESTAMENDIS.
Uues testamendis algab jälle kõik nii ilusti, nii paljutõotavalt. Ingel teatab Maarjale imelapse sünnist ning Maarja on nii õnnelik ja tänulik, et võib olla oodatud Messia emaks. Saabub unustamatu öö Petlemmas ja inglite laul Petlemma väljade kohal. Me loeme karjastest, kes kiirustavad sõime äärde, ja hommikumaa tarkadest, kes toovad Jeesusele oma kallid kingitused. Milline rõõm, et on sündinud kaua-oodatud Messias!
Kuid siis loeme Heroodese mõõgast, mis nõretab vastsündinute verest, kuna ta kardab ja vihkab sündinud Kuningat. Lapsed nutavad ja surevad, emad ahastavad – kõik Saatana töö, kes on mässinud inimesed ülepea kurjusesse ja pattu!
Me näeme seda kõikjal Jeesuse maise teenistuse ajal. Korruptsioon, vandenõud, kadedus. See tungis isegi väikesesse apostlite ringi, mille Jeesus lõi. Sähvatavad kired, üks reedab, teine salgab. Lõpuks kulmineerub see kõik paigas, mida kutsutakse Kolgataks, kuhu kogunevad nii juudid kui paganad, et vabaneda lõplikult sellest Petlemma Lapsest – Jumala Pojast, kes tuli ilmutama Jumala armastust ja inimesi surmast päästma.
3. PATT KRISTLIKUS KOGUDUSES.
See aga ei peatanud Jumalat. Ta äratas Jeesuse kolmandal päeval üles, kes enne taevaminekut ütles oma jüngritele – Apt.1,8: "Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie peale, ja peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kõigel Juuda- ja Samaariamaal ja maailma otsani!"
Vaid kümme päeva hiljem, nelipühapäeval, täitus see tõotus. Püha Vaim tuli ja Peetrus pidas oma esimese jutluse, mille tulemusena sai Kristusele võidetud 3000 inimest, kes parandasid meelt ja ristiti. Nii rajati kristlik kogudus, millele "Issand lisas iga päev ... juurde neid, kes päästeti" (Apt.2,47).
Näis, et kõik läheb ülihästi. Inimesed võtsid vastu Kristuse tuhandete kaupa. Sündisid suured imeteod. Patuga täidetud maailma võideti kiiresti ristiusule.
Kuid siis tulid tagakiusamised ja nurisemised ja rahulolematused ja valeõpetused ja lahkarvamused ja lõhed ning ajapikku triivis suur osa kogudusest eemale Kristuse puhtast õpetusest, ajades taga maist võimu, rikkust ja au. Jumal saatis reformaatorid, et juhtida inimesi tagasi puhta piibliõpetuse juurde, kuid see on olnud väga raske ja keeruline töö, tuues endaga kaasa vaid kristliku maailma jagunemine sadadeks kogudusteks ja sektideks, millest igaüks tõelgendab ja esitab Jumala Sõna omamoodi. Selle tulemusena on maailm järjest suuremas segaduses ja järjest rohkemates pattudes.
4. JUMALA VASTUS INIMESE PATULE.
Kuid Jumal ei ole hüljanud inimest. Jah, Saatan elab ja tegutseb agaralt, juhtides inimesi üha enam patustama, kuid ka Jumal elab ja tegutseb ning oma armastuses on Ta kuulutanud sõja patule ja selle ka Kolgatal võitnud. Jeesus sai Jumala Talleks, kes võttis ära maailma patu (Joh.1,29). Ta kandis karistuse meie mineviku, oleviku ja isegi tuleviku pattude eest. Kõik need on lepitatud. Meile on andestatud, meid on õigeks mõistetud "täiesti muidu, Tema armust, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses," nagu kirjutab Paulus (Rom.3,24). Jumal on meid "iseenesega lepitanud Kristuse läbi," kirjutab ta 2.Kor.5,18. Kõik näib olevat parimas korras, kuid miks elab maailm siis ikka veel pattudes? Ehk aitab üks lugu seda selgitada.
Inglise poeet Elisabeth Barrett kirjutas luuletusi juba varases nooruses, kusjuures mitmed luulekogud ka kirjastati. 15-aastasena vigastas ta oma selga ja teda peeti lootusetuks invaliidiks, kes saadab kogu oma ülejäänud elu mööda voodis. Ka seal jätkas ta oma luuletuste kirjutamist. Nii ilmus veel mitu luulekogu. Kui ta lähenes juba oma 40. eluaastale, veetes ikka enamuse ajast oma toas voodis, sattus üks ta luulekogudest ühe teise poeedi, Robert Browningu kätte, kes astus temaga kirjavahetusse ja seejärel tuli külla. Nad armusid ja kui naise vanemad ei lubanud tal mingil juhul abielluda, põgenes ta kodust ja abiellus salaja. Kohe kolisid nad Itaaliasse ja sealses palju paremas kliimas naine paranes.
Vanemad aga ütlesid tütrest lahti. Ja ehkki tütar kirjutas neile peaaegu iga nädal, öeldes, et armastab neid ja igatseb lepitust, ei saanud ta vastu ühtegi kirja. Peale 10 aastat kirjutamist sai tütar suure postipaki, milles olid kõik kirjad, mis ta vanematele oli kirjutanud. Ühtki neist polnud avatud!
Kuigi need "armastuskirjad" on nüüdseks leidnud väärilise koha inglise kirjanduses, on kurb tõdeda, et neid ei lugenud kunagi tema vanemad, kellele need olid adresseeritud. Kui nad oleksid lugenud neist kasvõi üht, oleks purunenud suhe võinud saada parandatud. Aga ei, nad ei soovinud ja nad ei lugenud.
Me kuuleme sellist lugu ja mõtleme: "Kui kurb lugu! Kui kahju, et vanemad käitusid nii rumalalt!" Kuid kas pole paljud inimesed, väga paljud inimesed käitunud just samamoodi, kui küsimuse all on meie vahekord Jumalaga? Jumal on saatnud meile palju armastuskirju – Piiblis, looduses, meie kogemustes. Ta on ilmutanud ja avaldanud meile oma armastust ikka ja jälle. Kui kalli kingituse Ta meile tegi, et me teaksime, kui väga Ta meid armastab?! Kuid me ei ava Tema kirju. Me ei vasta Tema kutsele. Me ignoreerime Teda. Me ei hooli Tema armastusest.
Nagu näete, on Saatan elus ja töötab agaralt ikka veel, ahvatledes inimesi patustama. Jumal pakub Kolgatal väljavõidetud andestust ja vabastust pattudest. Ta pakub meile uut elu, mis on kooskõlas Tema tahtega ja mis kestab igavesti. Miks kasutab nii vähe inimlapsi seda võimalust?
Vaadates Kolgatal avaldunud Jumala armastusele on patt tõepoolest häbiplekiks igaühele, kes seda veel armastab! Aidaku Jumal, et me seda mõistaksime ja Jeesuse Kristuse väes sellest vabaneksime!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv