.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6089)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Kus on vili?
13.10.2007 - (1058)

Mrk.11,1-24: "Ja kui nad Jeruusalemma ligi said, Betfage ja Betaania poole Õlimäe juurde, läkitab Tema kaks oma jüngreist ja ütleb neile: "Minge alevisse, mis teie ees on, ja kohe, kui te sinna saate, leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ükski inimene pole istunud; päästke see lahti ja tooge siia! Ja kui keegi teile ütleb: miks te seda teete? siis öelge: Issandal on teda tarvis! Siis ta lähetab selle sedamaid siia."
Ja nad läksid ja leidsid sälu ukse äärde kinniseotuna väljas teeharul ja päästsid ta lahti. Ja mõned neist, kes seal seisid, ütlesid neile: "Mis te teete, et te sälu lahti päästate?" Aga nemad ütlesid neile nõnda, kuidas Jeesus oli käskinud. Siis lasti nad tulema.
Ja nad tõid sälu Jeesuse juurde ja panid oma riided selle peale, ja Tema istus ta selga. Ja paljud laotasid oma riided tee peale, aga teised oksi, mida nad raiusid väljadelt. Ja need, kes käisid ees ja taga, hüüdsid: "Hoosianna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Õnnistatud olgu meie isa Taaveti kuningriik! Hoosianna kõrges!"
Ja Ta tuli Jeruusalemma pühakotta. Ja kui Ta kõike oli vaadelnud ja hiline aeg juba käes oli, läks Ta välja Betaaniasse nende kaheteistkümnega.
Ja kui nad teisel päeval Betaaniast väljusid, oli Tal nälg. Ja nähes kaugelt viigipuud lehis, läks Ta vaatama, kas Ta sellelt midagi leiab. Aga sinna juurde jõudes ei leidnud Ta midagi muud kui lehti; sest ei olnud veel viigimarja-aeg. Ja Jeesus hakkas kõnelema ning ütles: "Ärgu iialgi enam sinust ükski vilja söögu!" Ja Tema jüngrid kuulsid seda.
Ja nad tulid Jeruusalemma. Ja kui Jeesus oli pühakotta sisse läinud, hakkas Ta välja ajama neid, kes müüsid ja ostsid pühakojas; ja rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate istmed Ta lükkas kummuli ega sallinud, et keegi kandis astjaid pühakojast läbi. Ja Ta õpetas ja ütles neile: "Eks ole kirjutatud: minu koda peab hüütama palvekojaks kõigile rahvaile? Kuid teie olete selle teinud röövliauguks!" Ja kirjatundjad ja ülempreestrid kuulsid seda ja otsisid nõu, kuidas Teda hukata. Kuid nad kartsid Teda, sest kõik rahvas oli hämmastuses Tema õpetuse pärast.
Ja kui õhtu tuli, läks Ta linnast välja. Ja vara hommikul nägid nad mööda minnes viigipuu juureni ära kuivanud olevat. Siis Peetrusele tuli meelde Issanda sõna ning ta ütles Temale: "Rabi, vaata, viigipuu, mille Sa needsid, on ära kuivanud!" Ja Jeesus vastas ning ütles neile: "Olgu teil usku Jumalasse! Tõesti, ma ütlen teile, kui keegi ütleb sellele mäele: tõuse paigast ja lange merre! ja ei mõtle kaksipidi oma südames, vaid usub, et see, mis ta ütleb, sünnib, siis see saab temale! Sellepärast ma ütlen teile: kõik, mida te palute ja anute, uskuge, et te seda saate, siis see saab teile!"
Kunagi oli televisioonis reklaam, kus üks vanem naine läks sööklasse ja tellis endale burgeri. Kui ta oli selle kätte saanud, avas ta pooled ja vaatas sisse ning hüüdis seejärel pettunult: "Aga kus on liha?"
Miks küsis naine seda? Sest tal olid teatud ootused. Ta lootis näha seal burgeri poolte vahel teatud lihakogust ja kui ta seda seal ei näinud, polnud ta rahul ning küsis: "Kus see on?"
Ka Jumalal on meie kui kristlaste suhtes teatud ootused ja on tähtis, et kui Ta tuleb ja vaatab, Ta leiaks oodatu või loodetu. Jumal loodab leida meie elust vilja. "Kus on vili?" küsib Ta meid uurides, meie sisse vaadates.
Üks aeg näidata vilja on siis, kui Jeesus palub meil midagi teha. Jeesus palus oma jüngritel minna linna ja tuua Talle üks emaeesli sälg. Jüngritel polnud mingit garantiid, et kõik läheb just nii, nagu Jeesus oli öelnud. Kuid nad läksid sõnakuulelikult ja tegid, mida Jeesus oli käskinud. Ja see õnnestus. Sellist usku vajame ka meie kui kristlased täna – usku, mis ei esita küsimusi, vaid teeb Jumala tahtmist, usaldades Jumalat, et Tema teab kõike paremini.
Kaks poissi jäid omapead koju, kui ema läks terveks päevaks tööle. Kaks poissi omapead kodus terve päeva – teadagi, mis siis juhtub! Toad olid segamini ja köögis terve virn musti nõusid. Kuid pärastlõunal leppisid poisid kokku, et valmistavad emale rõõmu ja teevad kodu korda, enne kui ema koju tuleb. Üks teeb korda toad ja teine peseb nõud. Kokku lepitud. See, kelle hooleks jäi tubade kordategemine, asus kohe oma töö kallale, usaldades oma venda, et see peseb nõud. Saanud toad korda, läks ta kööki. Seal oli ema, kes oli töölt koju tagasi jõudnud, ja – virn pesemata nõusid! See polnud küll maailma lõpp, kuid poiss oli pettunud oma vennas, kes oli lubanud nõud ära pesta. Tal oli nii halb tunne, et vend oli teda alt vedanud.
Ka Jeesusel on väga halb tunne, kui oleme Teda alt vedanud, kui Ta on palunud meil midagi teha ja me oleme sellega nõustunud ja lubanud või isegi tõotanud seda taha – ja ikkagi pole teinud. Jeesus on teinud meile ülesandeks kuulutada evangeeliumi kõigile rahvastele, kaasa arvatud meie kodakondsetele (Mat.29,19), kelle läheduses me elame, töötame, õpime. Kas me oleme seda teinud? Ega Ta pole meis pettunud? Ta on palunud meil teha "head kõikidele, aga kõige enam usukaaslastele" (Gal.6,10). Jeesus on palunud, et me armastaksime üksteist, millest tunnevad kõik inimesed, et me oleme kristlased (Joh.13,35). Kas me oleme seda teinud?
Üks teine aeg kanda vilja on siis, kui Jumal ootab meilt midagi. Sissejuhatuses me lugesime viigipuust Jeesuse teel, kust Jeesus otsis vilja, aga ei leidnud. Jeesus oli nii pettunud, et needis selle puu ära, öeldes: "Ärgu iialgi enam sinust ükski vilja söögu!" (Mrk.11,14).
Kujutage ette olukorda, kus teil tekib kodus palavas toas istudes kange jäätise isu. Te teate, et tavaliselt on sügavkülmas alati mõned jäätised varuks. Nii te avate külmiku ja – seal ta on: ilus karp jäätise pildiga peal. Rõõmustate. Siis aga võtate kaane pealt ja – oh, pettumust, karp on tühi, pole ühtegi jäätist! Kes viimase jäätise võttis, oleks võinud ka tühja karbi ära visata!
Seda koges ka Jeesus, kui Ta nägi eemal viigipuud. Ta läks selle juurde lootuses leida vilja, kuid lähedale jõudes leidis, et seda polegi! Kui pettunud Ta oli!
Kuid evangelist on selle viigipuu needmise ja needuse täitumise vahele, nagu burgeri kahe poole vahele, asetanud ilusasti ühe teise loo – ja mitte juhuslikult. Selline see sündmuste järjekord tegelikult oligi. Mäletate, kuidas Jeesus külastas templit eelmise päeva õhtul, kui Ta ratsutas emaeesli sälu seljas pidulikult Hoosianna-hüüete saatel Jeruusalemma? "Ja Ta tuli Jeruusalemma pühakotta. Ja kui Ta kõike oli vaadelnud ja hiline aeg juba käes oli, läks Ta välja Betaaniasse nende kaheteistkümnega" (Mrk.11,11).
Ta vaatas hoolega pühakojas kõike – Ta otsis midagi, Ta soovis leida midagi, aga ei leidnud. Ta oli pettunud. Ja kuna aeg oli juba hiline ja Ta oli väsinud ning rahvas oli väsinud ja ilmselt oli seda rahvast pühakotta vähe jäänud, läks Ta välja Betaaniasse. Seal Ta ööbis ja hommikul tagasiteel templisse – sest see pettumus eelmisel õhtul templis jäi Talle kõvasti südamele kripeldama – Ta kohtaski viigipuud, lootes selle viljaga oma nälga kustutada. Jälle pettumus. Nii Ta selle otsuse tegigi: "Ärgu iialgi enam sinust ükski vilja söögu!"
Seejärel jätkas Ta oma teed Jeruusalemma templisse. Vaatepilt oli veelgi kohutavam kui eelmise päeva õhtul. Pühakojas valitses tõeline lärmakas laat! Ja nii "hakkas Ta välja ajama neid, kes müüsid ja ostsid pühakojas; ja rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate istmed Ta lükkas kummuli ega sallinud, et keegi kandis astjaid pühakojast läbi. Ja Ta õpetas ja ütles neile: "Eks ole kirjutatud: minu koda peab hüütama palvekojaks kõigile rahvaile? Kuid teie olete selle teinud röövliauguks!"" (Mrk.11,15-17).
Kogu selle tegevuse ja kära pärast oli seal võimatu Jumalat kummardada. Jeesus tegi sellele lõpu. Kuid ühtlasi saatis Ta juutidele ka sõnumi, et nüüdsest peale võtab Ta evangeeliumi neilt ära ja annab paganaile, s.t. kõigile rahvastele, nagu oli ennustatud Jeremija poolt – Jer.8,13: "Ma nopin nad ära sootuks, ütleb Jehoova! Ei jää viinamarju viinapuule ega viigimarju viigipuule ja lehed närtsivad! Ja mis ma neile olen andnud, läheb neist mööda!"
Nagu viigipuu ei kandnud vilja, nii ka juudid. Jeesus ootas ja lootis, et nad võtavad Ta vastu, kuid nemad toimisid otse vastupidi. Nii me näeme, kui tähtis on, et me kannaksime vilja, kui Jeesus seda meilt otsib. Me peame laskma Jeesuse oma ellu, oma südamesse ja laskma Tal meid täielikult muuta. Ainult nii valmib Vaimu vili – "armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus, kasinus" (Gal.5,22.23).
Ja veel üks kord, mil meil tuleb kanda vilja, on kohtus. Sellest räägib pilt, mida jüngrid nägid järgmisel hommikul. "Ja vara hommikul nägid nad mööda minnes viigipuu juureni ära kuivanud olevat" (Mrk.11,20). Vaid üks ööpäev oli möödunud – ja Jeesuse kohtuotsus oli juba täitunud! Viljatu puu oli kuivanud!
Viigipuu, nagu viinapuu ja õlipuugi, on Piiblis üks Iisraeli rahva sümboleid. Selle kuivamine juurteni võis tähendada vaid üht: Jumal on selles rahvas täielikult pettunud ja sellepärast ta hüljanud. Kuid seda hülgamist ei maksa ka valesti mõista. Et seda õigesti mõista, loen ma veelkord sissejuhatuseks loetud teksti viimase osa – Mrk.11,20-24: "Ja vara hommikul nägid nad mööda minnes viigipuu juureni ära kuivanud olevat. Siis Peetrusele tuli meelde Issanda sõna ning ta ütles Temale: "Rabi, vaata, viigipuu, mille Sa needsid, on ära kuivanud!" Ja Jeesus vastas ning ütles neile: "Olgu teil usku Jumalasse! Tõesti, ma ütlen teile, kui keegi ütleb sellele mäele: tõuse paigast ja lange merre! ja ei mõtle kaksipidi oma südames, vaid usub, et see, mis ta ütleb, sünnib, siis see saab temale! Sellepärast ma ütlen teile: kõik, mida te palute ja anute, uskuge, et te seda saate, siis see saab teile!"
Mida võis Jeesus mõelda "selle mäe" ja "mere" all kontekstis: "kui keegi ütleb sellele mäele: tõuse paigast ja lange merre!"? "See mägi", millele oli ehitatud Jeruusalemm, sümboliseeris kahtlemata Iisraeli rahvast. Meri kujutab Piibli sümboolikas rahvaid. "Selle mäe" tõusmine paigast ja langemine "merre" võis sümboliseerida vaid Jumala poolt Iisraeli rahva äraheitmist kõigi teiste rahvaste "merre", ehk sellele kõigi teiste rahvastega ühesuguse staatuse andmist. Aga millised eesõigused olid tal varem, millest ta kõigest ilma jäi! Miks? Uskmatuse pärast!
Uskmatuse pärast ei kandnud nad Jumala poolt oodatud vilja. Jumal käis seda korduvalt vaatamas ning ikka ja jälle pikendas nende armuaega, lootes, et nad hakkavad vilja kandma. Kuid Jumal ei jäägi ootama ja lootma. Ükskord saabub kohus ja kui siis oodatud vilja pole, kuivab puu ja ta raiutakse maha.
Kui sa soovid osa võtta suurima kõrvitsa konkursist, ei piisa, kui sa ärkad võistluspäeva hommikul ja külvad kõrvitsaseemne. Kõrvitsa kasvamine võtab aega, energiat ja palju hoolt. Sama lugu on ka meie vahekorraga Jumalaga. Me ei saa ärgata kohtupäeva hommikul ja otsustada, et soovime õiget vahekorda Jumalaga. See on midagi, mis peale meie otsust lasta Jumal oma südamesse ja ellu, võtab aega, energiat ja hoolt. See vajab juurdumist Jeesusesse, see vajab usus kasvamist.
Sellepärast tuleb meil juba täna vaadata oma elu ja küsida iseendalt, ausalt: "Kus on vili? Milline on vili?", et kui Jumal tuleb head vilja otsima, Ta leiaks selle.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv