.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6070)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Esimene suur käsusõna
13.11.2004 - (1542)

Jumal on armastus. Ja sellepärast on ka Jumala käsk armastuse käsk. See ei käsi midagi muud kui armastada! Seda kinnitas Jeesus ise. Kui Temalt küsiti: "Missugune käsk on kõige esimene?" (Mrk.12,28) ehk "missugune käsk on suur käsuõpetuses?" (Mat.22,36), vastas Ta – Mrk.12,29.30: "Esimene on see: kuule Iisrael, Issand sinu Jumal, on ainus Issand! Ja sina armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest ja kõigest oma väest."

Sellega ei öelnud Jeesus välja midagi uut. Ta vaid tsiteeris 5.Ms.6,4.5, kus on kirjutatud: "Kuule, Iisrael! Jehoova, meie Jumal Jehoova, on ainus! Armasta Jehoovat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!"

See on käsk, kõige esimene, suurim ehk ülim käsk: Armasta Jumalat! On seda käsku raske täita? On see käsk koormav? Kas see ahistab meie vabadust? Kas tuleks püüda sellest vabaneda? Kas on raske armastada Jumalat? Äkki on see Jumala poolt inimesele esitatud nõue ülekohtune?

Kuid püüame vaadata selle käsu teist külge. On ju armastus vastastikune side ja sellepärast on see käsuks niisama palju Jumalale kui meile. Oskate te ette kujutada käsku Jumalale: Armasta inimest või Sa pead armastama inimest!? Kas mitte Jumal ei tee seda ilma käsutagi! Miks? Sest Talle meeldib armastada. Ta ei saa elada ilma armastuseta! See kõlab veidralt, sest Jumal pole surelik, kuid just nii see on: Ta ei saa elada ilma armastuseta. Ta elab igavesti, sest Ta armastab igavesti! Ta armastab alati ja muutumatult.

Kes on armastanud, see teab, kui hea see on – muidugi, kui armastus on vastastikune! Armunud noormehele kõlab üsna absurdsena käsk: Sa pead armastama oma unelmate neidu! Aga kui talle öeldakse: Armasta teda kogu oma südamest, siis näeb ta selles võimalust ehk luba teha seda, mida ta hing ihaldab! Ta näeb selles võimalust joobuda õnnest! Kui magus on see sõna: Armasta teda!

Armastavale inimesele on oma armastuse väljendamine kõike muud kui raske, vastumeelne toiming. See on õndsus! Hoopis armastamise keeld on talle raske! Kujutage ette, et armastate kedagi kogu südamest ja teid kästakse: Sa ei tohi teda armastada! Mina oskan seda küll ette kujutada, sest ma olen seda ise kogenud! Küll see oli raske! Mu süda oli lõhkemas valust!

Ehk mõistame selle taustal ka armastava Jumala tundeid, kui patt röövis Temalt armastatu, kui patt tegi lahutuse Jumala ja inimese vahele. Seni olid nad käinud koos, käsikäes – kõik taevad laulsid ja Jumala ning inimese süda samuti. Kuid pärast inimese pattulangemist ei olnud Jumalal enam juriidilist õigust armastatud inimesega kohtuda, temaga koos käia. "Sa ei tohi seda teha," ütles Saatan, "sest Sina oled püha ja tema on patune! Prints ja tuhkatriinu ei tohi enam kunagi kohtuda!"

Kuidas küll Jumala süda valutas; kui palju pisaraid Ta valas! Sest Ta ju armastas inimest endiselt kogu südamest, kuid ei tohtinud enam koos temaga välja minna.

Kuid armastus ei jäänud tegevusetult nutma. Ja armastus on nii suur jõud, et seda lihtsalt ei saa aheldada! Just armastusest sündis plaan – lunastusplaan. Jumala südames püstus rist. See oli kui valusa armastuse sümbol. Jumal kandis seda kaua ja püsivalt oma südames. Lahutus ei saanud hävitada armastust. Lahusoleku-aastad vaid suurendasid seda! Jumal oli vahel inimesega karm, Ta manitses, tõreles ja riidles, kuid Ta armastas ikka – veelgi enam! Eks meenuta see ustava Tunnistaja sõnu – Ilm.3,19: "Ma noomin ja karistan kõiki, keda ma armastan. Ole siis väga hoolas ja paranda meelt!"

Rist võttis järjest selgemad piirjooned, kuni see materialiseerus Kolgatal. Ehk mõtleb keegi, et Jumal kartis seda päeva, mil aeg täis saab, ja Tal oli kiusatus ümber mõelda? – Ei, tuhat korda ei! Ta hoopis ootas igatsusega seda päeva, mil Ta saab taasühendatud oma armastatud inimesega. Ta mõistis ohvri suurust, kuid armastus ei lubanud selle toomises hetkegi kahelda. Ta ootas suure igatsusega seda päeva, mil Ta saab juriidilise õiguse armastada inimest "kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest ja kõigest oma väest" ning võib seda ka täiuslikult väljendada. Ta ootas, millal kõrvaldatakse käsk: Sa ei tohi... ja antakse uus: Sa tohid, Sa pead, Sa võid armastada!

See päev saabus, kui aeg täis sai (Gal.4,4). Ta lasi end risti lüüa! Ei, Ta ei surnud kui märter, ülekohtuste kätega eksikombel mõrvatud, et me peaksime Teda haletsema. Kui siin oleks olnud tegemist vaid märtriga, tähendanuks see igavest lõppu Jumala armastusele inimese vastu. Ta suri kui ohver, Jumala toodud ohver, et purustada lahutav vahesein ja anda armastusele vaba vool!

Selles peitubki kristluse ja kõigi paganlike religioonide põhimõtteline erinevus. Siin inimene ei ohverda Jumalale, vaid Jumal toob lõpmatu ohvri inimesele! Ja kuidas see ohver Jumala meeldis! Paulus kirjutab – Ef.5,2: "Käige armastuses, nõnda nagu ka Kristus meid on armastanud ja on iseenese andnud meie eest anniks ja ohvriks, Jumalale magusaks lõhnaks."

Muidugi, see tähendas ju Jumala armastusele vaba voolu andmist. Tamm, mis oli seni armastuse vooli takistanud, langes. Selleks tuli tuua ohver? Jah. Kuid tõelisele armastusele ei ole ükski ohver liiga suur!

Toimus lepitus isiku ja Isiku vahel ning juriidiliselt nõutud lahutuse likvideerimine. Sellepärast kirjutabki Paulus, et evangeelium on "lepitussõna" (2.Kor.5,19) ja Jeesus "lepitusvahend" (Rom.3,25).

Jumal ei vajanud lepitust meele muutmiseks inimese suhtes. Jumal vajas lepitust õigluse pärast, et Ta võiks oma armastust täiuslikult ja vabalt väljendada. Jumal ei armasta meid mitte suure lepituse pärast, vaid Ta valmistas lepituse oma suure armastuse pärast!

Inimene oli vaja viia seaduslikku kooskõlla Jumalaga. Ja selleks püstus Kolgatal rist, kus peeti kohus Kohtuniku üle kohtualuse asemel! Seda kõik tegi Armastus, mis igatses osaduse järele armastatud inimesega.

Nii tegutses Jumal. See on "Jah" Jumala poolt. Kuid ka abielu sõlmimisel, kui ei ole enam ühtegi juriidilist takistust, et ole selles veel küllalt. Jumal ootab inimeselt, kes on näinud seda armastust ja kes on võimeline vastu armastama, tema soovi, tema tahet – loomulikku, vaba vastuarmastust. See on "aamen" meie poolt, mis kinnitab uue lepingu. Paulus kirjutab – 2.Kor.1,20: "Sest Jumala tõotused puha on Tema sees "jah" ja sellepärast ka Tema läbi "aamen" Jumala auks meie läbi."

Kõik armastava Jumala tõotused on tingimuslikud, nõudes Jumala "jahile" lisaks ka inimese "aamenit."

Kui me vaatleme ja mõistame kõike seda, mida see üks pool on teinud, kui me tunneme, et me ilma Temata oleme nii abitud, õnnetud ja rahutud ning meis on süttinud vastuarmastus, kas me vajame siis veel käsku: Sa pead Jumalat armastama!? Kas ülim käsk "Armasta Jumalat!" on üldse käsk? Kas ei paku see meile pigem võimalust armastada Teda, kes meid nii väga armastab, ja olla õnnelik?

Andes ülima käsu "Armasta Jumalat," ütleb Jumal tegelikult: Ma olen maksnud ülisuure hinna, et kõrvaldada kõik tõkked sinu armastuse teelt. Armasta nüüd oma Jumalat vabalt, "kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest ja kõigest oma väest." Armasta ja ole õnnelik!

Siiski läheb veel pisut sega, enne kui meie süda võib joobuda õnnest, "sest nüüd me näeme nagu peeglis tuhmi kujutist, aga siis palgest palgesse; nüüd ma tunnetan poolikult, aga siis ma tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud." Nii kirjutab Paulus, jätkates samas: "Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus!" (1.Kor.13,12.13).

Saabub päev, mil avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad ning ühtegi haiget ega vanadusest väetit ei ole enam. Me näeme siis Jumalat, keda me oleme uskunud ja armastanud, ja kui me Teda näeme, nagu Tema on, armume me Temasse tõeliselt. Ja just see sügav vastastikune armastus on garantiiks, et pattu ei tule enam iial Jumala maailma.

Kas on täna meie vaimulik pilk veel nii tuhm, et me vajame käsku "Sa pead Jumalat armastama?" Kas on keegi meist veel käsu all? Kui palju parem on olla armu all ja lasta Jumala armastusel voolata oma südamesse ja oma armastusel Jumala südamesse! See on õndsus.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv