.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6022)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Kadunud poja vend
14.01.2006 - (1273)

Jätkame mõtisklemist Jeesuse jutustatud kadunud poja loo üle ja loeme selle jutustuse teise poole – Luk.15,25-32: "Aga tema vanem poeg oli väljal; ja kui ta sealt tulles jõudis maja ligi, kuulis ta pilli ja ringmängu. Siis ta kutsus ühe teenijaist enda juurde ja kuulas, mis see peaks olema. See ütles temale: su vend on tulnud ja su isa on veristanud nuumvasika, et ta on saanud tema tervisega tagasi! Aga ta vihastus ega tahtnud sisse minna.
Siis tuli ta isa välja ja palus teda. Kuid tema vastas ning ütles isale: vaata, nii mitu aastat orjan mina sind ja ei ole iialgi astunud üle sinu käsu, ja sina ei ole mulle elades andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmus olla oma sõpradega. Aga kui tuli see sinu poeg, kes su vara on ära raisanud hooradega, veristasid sina temale nuumvasika!
Tema ütles temale: laps, sina oled ikka minu juures ja kõik, mis on minu, on sinu! Nüüd oli tarvis pidu teha ja rõõmutseda, et see sinu vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ja et ta oli kadunud ja on leitud!"
Jumal armastab kõiki inimesi. Kõik on Talle kallid: nii need, kes on "ikka Tema juures" kui ka teised, kes oma isekaid soove järgides on läinud Temast kaugele – "kaugele maale," nagu on kirjutatud kadunud pojast (Luk.15,13). Õnneks see kadunud poeg, kui ta oli küllalt oma valitud "vabadust" nautinud, "keskenes endasse" (s.17), sai paremad mõtte ning naases alandlikult oma isa juurde. Piibel teatab, et isa võttis ta vastu nii, nagu poeg poleks kunagi osanud arvata. Jah, meie taevane Isa on täis meeldivaid üllatusi, kui me vaid naaseme Tema juurde!
Kuid kahjuks ei lõpe tähendamissõna siin – suure rõõmupeoga, mille isa korraldas kadunud poja naasemise puhul. Sellel eksinud ja tagasitulnud noormehel oli vanem vend: väliselt korralik ja kohusetundlik. Ta ei olnud mitte kusagil omatahtsi hulkumas, vaid "väljal," tegemas isa poolt kätte antud tööd. Jutustus teatab, et "kui ta sealt tulles jõudis maja ligi, kuulis ta pilli ja ringmängu. Siis ta kutsus ühe teenijaist enda juurde ja kuulas, mis see peaks olema. See ütles temale: su vend on tulnud ja su isa on veristanud nuumvasika, et ta on saanud tema tervisega tagasi!"
Teenija edastas enda arvates rõõmusõnumi, olles veendunud, et mehel on hea meel oma noorema venna tagasituleku üle ning ta ühineb peolistega nii ruttu kui saab. Kuid aruanne teatab midagi muud: "Aga ta vihastus ega tahtnud sisse minna."
Midagi oli väga halvasti. Vanem vend ei jaganud isa muret oma venna kodunt äramineku ja äraoleku pärast; sellepärast ei osanud ta ka jagada isa rõõmu eksija tagasituleku üle. Rõõmuhelid ei soojendanud tema südant, vaid hoopis pahandasid teda, äratades temas kadeduse. Ta otsustas mitte sisse minna oma kadunud ja tagasipöördunud venda tervitama.
Eksinule osutatud heasoovlikkust pidas ta enda solvamiseks. Kui isa tuli välja temaga rääkima, paljastus ta olemuse uhkus ja pahelisus. Ta räägib oma elust isamajas kui teenistusest, mille eest pole talle tasutud, kõrvutades seda tagasipöördunud vennale osutatud heasoovlikkusega. Tegelikult teeb ta selgeks, et ta on töötanud pigem teenija kui pojana. Selle asemel, et kodus isa lähedusest rõõmu tunda, on ta kogu aeg mõelnud palgale, mille ta on ära teeninud oma korraliku eluga. Tema sõnadest nähtub, et just sel eesmärgil on ta loobunud paturõõmudest. Kui nüüd noorem poeg saab ikkagi osa isa andidest, teeb vanem poeg järelduse, et ta on teinud eksiarvestuse. Ilmaaegu on ta end pingutanud ja korralikult elanud! Ta paneb pahaks, et vennale on osutatud sellist heasoovlikkust. Selgesti annab ta mõista, et kui tema oleks isa asemel, ei võtaks ta kadunut vastu! Ta ei kutsu teda isegi oma vennaks, vaid ütleb külmalt tema kohta "see sinu poeg." Ja millised sõnad tulevad nüüd välja selle korraliku poja suust! "Kui tuli see sinu poeg, kes su vara on ära raisanud hooradega, veristasid sina temale nuumvasika!"
Siiski tegeleb isa temaga õrnalt. "Laps," ütleb ta, "sina oled ikka minu juures ja kõik, mis on minu, on sinu!" Kas sul pole mitte kõigi su venna õnnetute aastate jooksul olnud õnn olla koos minuga külluses ja elada väärikat elu? Kõik, mis võis teenida sinu õnne kasuks, oli sinu päralt. Sul poleks olnud tarvis isegi mitte küsida, sa oleksid võinud vaid võtta – ja olla rõõmus! Sinu vend lahutas end neist eesõigustest ja kui õnnetu oli ta elu! Aga nüüd on ta tagasi pöördunud ja me peaksime kõik olema rõõmsad koos temaga. "Nüüd oli tarvis pidu teha ja rõõmutseda," sest "see sinu vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ja et ta oli kadunud ja on leitud!"
Kas vanem vend hakkas mõistma, et oli talitanud valesti, ilmutades tänamatut vaimu ning käitudes alatult eksijaga? Kas ta tuli tundmisele, et kuigi ta vend oli talitanud väga halvasti, oli ta siiski tema vend? Kas ta kahetses oma kadedust ja südametust? Sellest Kristus vaikis, jättes kuulajad end läbi katsuma ja lõpptulemust ise välja mõtlema.
Vanem poeg kujutas meelt mitte parandanud juute Kristuse ajal, aga samuti ka kõigi aegade varisere, kes vaatavad põlgusega neile, keda nad peavad patusteks. Kuna nad ise ei ole silma paistnud suurte avalike lihapattudega, on nad kõrvuni täis eneseõigust.
Kristus kohtas neid norijaid ja vigade otsijaid nende omal pinnal. Tähendamissõna vanema poja sarnaselt olid nad nautinud Jumalast antud erilisi eesõigusi. Nad pidasid end poegadeks Jumala kojas, kuid neil oli palgatöölise vaim. Nad töötasid mitte armastusest vaid kasu lootuses. Nende silmis oli Jumal üks karm töölesundija. Nad nägid, kuidas Kristus kutsus tölnereid ja patuseid oma armu vabalt vastu võtma – ja olid solvunud, sest nende arvates võis selle ära teenida vaid raske tööga, igasuguste pühade toimingute täitmise kaudu. Kadunud poja tagasipöördumine, mis täitis isa südame rõõmuga, äratas neis vaid kadedust.
Tähendamissõnas isa manitsus vanemale pojale kujutab endast Jumala õrna koputust variseride südametunnistusele. "Kõik, mis on minu, on sinu" – mitte kui palk, vaid kui and! Kadunud poja sarnaselt võid sa selle saada kui Isa armastuse väljateenimatu anni! Eneseõigus juhib inimesi mitte ainult esitama Jumalalt valesti, vaid see teeb nad ka kõvasüdamelisteks ja kriitilisteks oma vendade vastu.
Vanem poeg oma isekuses ja kadeduses jälgis oma venda, olles valmis kritiseerima iga tegu ning süüdistama iga väiksemagi eksimuse puhul. Selliselt püüdis ta õigustada oma enda andeksandmatut meelsust. Tänapäevalgi on selliseid inimesi. Sama ajal, kui üks inimene peab oma esimesi meeleheitlikke lahinguid kiusatuste meres, seisavad nad kõrval, teevad etteheiteid, torgivad ja süüdistavad. Nad võivad pidada end Jumala lasteks, kuid nende käitumine näitab, kelle vaim neid juhib. Ja Jumalal on nende pärast suurem mure kui oma kiusatustega võitleva patuse lapse pärast. Patust saab Ta aidata, kuid enese meelest õiget mitte.
Paljud küsivad – Mik.6,6-8: "Millega pean ma tulema Jehoova ette, kummardama kõrge Jumala ette? Kas pean tulema Ta ette põletusohvritega, aastaste mullikatega? Ons Jehooval hea meel tuhandeist jääradest, kümneist tuhandeist õlijõgedest? Kas pean andma oma esmasündinu üleastumise eest, ihuvilja oma hinge patu eest?" Kuid "Tema on andnud sulle teada, inimene, mis hea on! Ja mida nõuab Jehoova sinult muud kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid osadust ja käiksid hoolsasti ühes oma Jumalaga?"
Jumalale meelepärased teod on – Jes.58,6.7: "päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke jutad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked, ... murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest."
Kui sa elad oma Isa armastuses, on sul õrn kaastunne nende vastu, kes kannatavad oma pattudes. Sa ei vaata neid karmi kohtumõistja pilguga. Koos Jumalaga püüad sa juhtida neid koju ning tunned rõõmu iga patuse päästmisest.
Sa pead end Jumala lapseks; näita siis seda sellega, et pead oma vennaks teda, kes "oli surnud ja on jälle saanud elavaks," kes "oli kadunud ja on leitud!" Isegi kadunud olles on ta ikkagi sinu vend! Mida sa teed tema leidmiseks ja koju toomiseks? Kui ei midagi, siis tea, et sa käitud mitte kui vend vaid kui palgaline – aga mis palka sa ootad Isalt?
Ja pea meeles: kui sa ka ei hooli oma vennast ja võibolla isegi ei nimeta teda oma vennaks, võtab Isa ta ikkagi vastu ja rõõmupidu ei jää olemata. Koju tagasipöördunud kadunud poeg leiab koha isamajas, Isa kõrval ja Isa töös. Kuna talle on palju andestatud, armastab ta palju. Aga sina jääd välja pimedusse, sest "kes ei armasta, ei ole Jumalat ära tundnud; sest Jumal on armastus" (1.Joh.4,8).
Kui sa aga oled valmis langema Kaljule ja murduma (Mat.21,44), tõstab Issand Jeesus su üles ja teeb ka sinust uue loodu! Ja nii saad ka sina osa lunastatute rõõmupeost!
Pea meeles: rõõmupidu ei jää pidamata – ja sina ise valid, kas koos sinuga või ilma sinuta!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv