Täiuslik kodu
14.02.2004 - (1812)

Hiljuti ma mõtlesin hästi järele, mitmes kohas ma olen elanud — mitte mitmes linnas või külas, vaid mitmes erinevas kodus — ja sain kokku 15! Mitu korda olen ma ümber asunud ehk kolinud? 19 korda; nii et mõnes kohas olen elanud mitu korda. Sellest ajast, kui sain jutlustajaks, olen kolinud 10 korda!

Kus on mu kodu? Mida kodu all mõista? Sündinud olen ühes kohas, koolis olen käinud neljast erinevast kodust kolmes koolis, lapsed on sündinud kolmes erinevas kohas... Mu kodu on olnud nii erinevates kohtades. Ja milliseid paiku kõik inimesed nimetavad koduks! Mõnede jaoks on kodu savitellistest muldpõrandaga onn ja 8-12 last; teiste jaoks on kodu kõrbetelk, mida ümbristsevad lambad, kitsed, eeslid ja kaamelid ja mitu põlvkonda sugulasi; kolmandate jaoks on koduks väike korter paneelelamus, kus isale ja emale lisaks on keskmiselt 1,75 last; neljandate jaoks on koduks oma maja — maal või linnas —, kus elab sees mitu põlvkonda; viiendad peavad oma koduks luksusvillat, kus on tenniseväljak ja ujumisbassein ning garaazis 2 kuni 6 autot.

Mina olen elanud mitmes lihtsas maakodus, kus polnud elektritki, rääkimata raadiost või televiisorist. Kuid igav seal polnud; tööd oli alati palju. Hiljem olen elanud mitmes linnakodus, kus pole ka igav olnud — tegevust on olnud palju. Ja suur osa sellest tegevusest on olnud kirikus. Kirik ehk kogudus ongi olnud selleks erinevaid elukohti ühendavaks teguriks, mis on lubanud mul end igal pool kodusena tunda. Nii võin ma öelda, et koduks on mul adventkogudus ja paik, kus ma oma perega parasjagu elan.

Milline on üks täiuslik kodu? Vaevalt et üht maist kodu ja kogudustki täiuslikuks koduks pidada saab. Me kõik teame, kuidas maises kodus käivad käsikäes osadus ja üksindus, kindlustunne ja kartus, armastus ja vihkamine, puhkus ja raske töö, hea tervis ja haigus, uus elu ja surm — seda nii igas üksikus kodus kui ka koguduses kui meie ühises kodus. Me kaotasime oma täiusliku kodu ja see ongi põhjuseks, miks me nii igatsevalt ootame, millal me saame uude koju — taevakoju.

Luues selle maailma, valmistas Jumal meie esivanemaile täiusliku kodu. Mis iseloomustas seda kodu, mis tegi selle täiuslikuks? Poeetilises keeles esitatud loomisaruanne Piibli esimeses kahes peatükis annab meile vähemalt seitse aspekti, mis iseloomustavad seda kodu.

1. Selles kodus oli Jumal. Selles kodus kõneles Jumal. Kümme korda esineb neis kahes peatükis väljend "Ja Jumal ütles;" tõsi, ükskord ka: "Ja Jumal keelas." Kuid Jumal ei müristanud kusagilt kaugelt. Ta oli lähedal — liikumas, vaatamas, valmistamas, õnnistamas. Eriliselt on ära märgitud inimese loomine — 1.Ms.2,7: "Ja Jehoova Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse elavat õhku: nõnda sai inimene elavaks hingeks." See on pilt Jumalast, kes sai oma käed mustaks, seejärel aga kummardus suudlema vormitud mulda, et anda elu enda sarnaseks loodud olevusele. Selles kodus oli, kõneles ja tegutses Jumal.

2. Selles kodus valitsesid tugevad osadussuhted, mis lähtusid Jumala enda olemusest. Aruanne teatab — 1.Ms.1,26.27: "Ja Jumal ütles: "Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad!" Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi Ta tema, Ta lõi tema meheks ja naiseks!" Kuigi loomislugu ilmutab selgelt mehe ja naise individuaalsust, näitab see ka, et üks ilma teiseta või teise vastu või võistluses teisega ei sobi sellesse pilti.

Jumala kuju ehk sarnasus ilmneb abielulises üksolemises, võrdsuses, teine-teise toetamises, kõige jagamises, seksuaalsuses ja loovuses. Jumal lõi kõige lähedasema ja intiimsema sideme. 1.Ms.2,24: "Seepärast mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!"

3. Seda kodu täitsid värvid ja mitmekesisus. Meie esivanemate kodu täitis valgus, seda ümbritsesid kaunid jõed, järved, mered ja mäed ning selle kohal kõrgus helesinine taevas. Nende kodu ja selle ümbrus kihas teistest elusolevustest. Viis korda teatab Mooses: "Ja Jumal nägi, et see hea oli." Jumal seisis oma loodu keskel ja tunnistas, et see kõik on ilus ja hea.

4. Selles kodus ilmus uus elu ja toimus kasvamine ehk pidev muutus. 1.Ms.1,22: "Ja Jumal õnnistas neid ja ütles: "Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke mere vesi, ja lindusid saagu palju maa peale!" 1.Ms.1,28: "Ja Jumal õnnistas neid [inimesi], ja Jumal ütles neile: "Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!"" Lakkamatult sündis uus elu ja toimusid muutused.

5. Selles kodus polnud pattu, polnud häbenemist, polnud surma. Meie esivanemaist on öeldud — 1.Ms.2,25: "Ja nad olid mõlemad alasti, Aadam ja tema naine, ega häbenenud mitte."

Kuid sellise olukorra jätkumine olenes neist enestest. Aruanne teatab — 1.Ms.2,9: "Ja Jehoova Jumal laskis maast tõusta kõiksugu puid, mis armsad olid pealtnäha ja millest hea oli süüa, ja elupuu keset aeda, ning hea ja kurja tundmise puu." 1.Ms.2,16.17: "Ja Jehoova Jumal keelas inimest ja ütles: "Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!""

Meie esivanemaile anti vaba valik. Nad polnud robotid. Jumal lõi nad enda sarnaseks. Nad võisid valida vahetu läbikäimise Jumalaga, nad võisid valida elu ja kindlustunde; kuid nad võisid valida ka mässu, patu, häbi ja surma. Jumala valmistatud algses kodus polnud pattu, häbi ega surma.

6. Selles kodus oli külluslikult parimat toitu, kuid seal tuli ka teha tööd. Loomisaruanne teatab, et inimene pandi valitsema "kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad" (1.Ms.1,28). Kusjuures söögiks anti inimesele "kõik seemet kandvad taimed kogu maal, ja kõik puud, mis kannavad vilja, milles nende seeme on" (1.Ms.1,29). Kuid lisaks looduse hoidmisele ja valitsemisele tuli ka inimesel sõrmed mulda pista — 1.Ms.2,15: "Ja Jehoova Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma." Aga see töö tasuti rikkalikult heade asjadega.

7. Selles kodus saadi osa hingamispäeva õnnistustest. Aruanne teatab — 1.Ms.1,31-2.3: "Ja Jumal vaatas kõike, mis Ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea! ... Nõnda on taevas ja maa ning kõik nende väed valmis saanud. Ja Jumal lõpetas seitsmendal päeval oma töö, mis Ta tegi, ja hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis Ta oli teinud. Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest Ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud."

Kolm korda leiame Jumalat õnnistamas. Ta õnnistas loodolevusi meres, maal ja õhus (1.Ms.1,22), Ta õnnistas Aadamat ja Eevat (1.Ms.1,28) ning Ta õnnistas seitsmendat päeva (1.Ms.2,3). Loomisnädala lõpul Jumal lõpetas oma loomise, valmistamise ja istutamise töö, et veeta koos meie vastloodud esivanematega nende esimese täispikkusega elupäeva. See oli tõeline loomise lõpupidu! Kõik ettevalmistused selleks päevaks tehti hästi ja lõpetati õigeaegselt ja sellepärast saadi maksimaalselt osa ka selle päeva õnnistustest.

Sellise kauni ja õnnistatud kodu valmistas meile Jumal, kuid Piibli aruanne teatab selle traagilisest kaotamisest. Inglite mässule taevas järgnes inimeste mäss Eedenis. Aadam ja Eeva peitsid end Jumala eest. Lähedase osaduse ja usalduse asemele tuli võõristamine ja süüdistamine. Jumala kuju inimeses oli rikutud ja rikutud sai ka kogu maa inimese pärast tabanud needuse läbi. See kaotas oma erilise viljakuse ning täitus umbrohtudega, kibuvitste ja ohakatega. Inimese osaks sai palehigi, mure, valu, haigus ja surm.

Isegi hingamispäev — antud pühaks puhkepäevaks, Jumala ja perekonnaga erilises osaduses olemise päevaks — muutus koormaks, selle pidamine vormitäitmiseks, sest hingamispäev polnud iial mõeldud lahusolevaks hingamispäeva Issandast. Siiski tuletas hingamispäev läbi aastatuhandete meelde täiuslikku Eedeni kodu ning Jumala loovat armastust ja armu. Ning hingamispäev jääb tõotuseks meie ees seisvast hingamisest — lunastusest ja uuest kodust.

Loomisnädala lõpul Jumal hingas; neli tuhat aastat hiljem ütles Jeesus paasanädala lõpul: "See on lõpetatud." Ta oli elanud täiuslikku elu. Püha ja õige Ohvritallena suri Ta meie eest. Nii viis Ta lõpule töö, mis oli vajalik selleks, et meie saaksime valida uue kodu. Ja jälle puhkas Ta hingamispäeval — hauas, mis asus aias.

Peagi ütleb Ta jälle: "See on lõpetatud," ning tuleb tagasi ja avab meie uue kodu ukse. Siis läheme me koju. Ja me ei tule enam iial tagasi endisse ellu. Me oleme kogenud pattu, kurjust, valu, lahutust ja surma. Kõige selle juures on Jumal olnud meiega. Nagu kirjutab Paulus, me oleme olnud ägavad kristlased ägavas maailmas ja Püha Vaim on äganud koos meiega (Rom.8.ptk.). Aga Jumal on valmistanud meile uue täiusliku kodu, kus ei ole midagi enam endine — kõik on uus. Tõotus kõlab — Ilm.21,4.5: "Ja Tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!" Ja kes aujärjel istus, ütles: "Vaata, ma teen kõik uueks!""

Ühel päeval avavad inglid väravad ja me läheme neist läbi oma Eedenisse — ja jääme sinna, oma täiuslikku kodusse, igavesti! Selle nimel tasub ohverdada, kannatada ja võidelda. Kui jääme ustavaks, tasutakse kõik kuhjaga täiuslikus kodus.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv