Pea meeles!
14.02.2009 - (1445)

Ps.103,1-13: "Taaveti laul. Kiida, mu hing, Jehoovat, ja kõik, mis mu sees on, Tema püha nime! Kiida, mu hing, Jehoovat, ja ära unusta kõiki Tema heategusid! Tema annab andeks kõik su pahateod, Tema parandab kõik su vigadused! Tema lunastab su elu hukatusest ja ehib sind helduse ja halastusega nagu pärjaga! Tema täidab su suu heaga, et su iga saab uueks nagu kotkal! Jehoova teeb õigust ja mõistab õiglast kohut kõigile, kellele liiga tehakse! Tema andis Moosesele teada oma teed, Iisraeli lastele oma teod! Halastaja ja armuline on Jehoova, pika meelega ja rikas heldusest! Tema ei riidle lõpmata ega pea igavesti viha! Tema ei tee meile meie pattu mööda ega tasu meile kätte meie pahategusid mööda! Sest otsekui taevas on maast kõrgel, nõnda on Tema heldus võimas nende vastu, kes Teda kardavad! Nii kaugel kui ida on läänest, nii kaugele viib Ta meist meie üleastumised! Otsekui isa laste peale halastab, nõnda halastab Jehoova nende peale, kes Teda kardavad!"
Ära unusta! Pea meeles! Millise imelise anni on Jumal kõikide teiste heade andide hulgas meile andnud – mälu ehk võime pidada meeles.
Ameerikas peetakse Mälestuspäeva riigipühana (Memorial Day) maikuu viimasel esmaspäeval algselt kodusõjas langenute mälestuseks (alates 1865. aastast), hiljem kõigis sõdades langenute mälestuseks. Selle traditsiooni sünni algust saadab ka üks tähelepanuväärne juhtum. Nimelt palus grupp naisi Kaitsenõukogult luba asetada lilli sõdurite haudadele Arlingtoni Surnuaial. Peale mõningast kauplemist anti viimaks see luba, kuid ühel tingimusel: mitte mingil juhul ei tohi viia lilli Konföderatsiooni (Ameerika Kodusõjas Lõunaosariikide) sõdurite haudadele, kes olid maetud selle surnuaia eraldi ossa. Naised talitasid täpselt neile antud instruktsioonide järgi. Kohale tuli suur rahvahulk. Kindral James Garfield pidas kõne. Kui inimesed olid lahkunud, tõusis suur tuul, mis puhus peaaegu kõik lilled Uniooni sõdurite haudadelt Konföderatsiooni sõdurite haudadele. Peale seda ei ole enam kunagi tehtud sellist vahet langenud sõdurite vahel.
Paljudes Euroopa riikides peetakse mälestuspäeva (mitte riigipühana) novembrikuus 1. maailmasõja lõpu tähistamiseks (1918). Kuid ma tahaksin minna veelgi kaugemale ja rääkida üldse meelespidamisest.
Jumal on andnud meile mälu – võime pidada meeles. Mitte kõik mälestused pole kurvad, sageli pisarateni liigutavad. On ka häid ja ilusaid ning rõõmsaid mälestusi, millest me ei loobuks ka suure raha eest! Milline imeline võime – pidada meeles! Ilma selleta komberdaksime me läbi selle maailma suures segaduses, võimetud õppima oma kogemustest. Me lihtsalt ei mäletaks neid. Neid sama hästi kui polekski! Me ei mäletaks sündmusi, me ei mäletaks inimesi, me ei mäletaks midagi, elades ainult käesolevas hetkes. Jah, keegi ei oskaks tulla kirikusse, sest ta ei mäletaks teed sinna või üldse selle olemasolu. Veel hullem – keegi ei oskaks minna kirikust koju... Milline imeline and on mälu! Kas me oleme sellele mõelnud? Kas me suudame selle eest piisavalt Jumalat tänada?
Ja ometi me unustame! Kui me ei mõtle minevikus toimunule, unustame me tasapisi. See ongi üks põhjustest, miks inimesed on seadnud erinevaid mälestuspäevi, tähtpäevi, aastapäevi; sellepärast me peame ka sünnipäevi, et me üksteist ei unustaks! Me rajame muuseume ja kirjutame raamatuid – ikka selleks, et me ei unustaks.
Üks vaesest kodust pärit pärslane oli ülendatud kuninglikule troonile. Ta saatis oma teenijad vanasse hurtsikusse, kus ta oli üles kasvanud, käsuga koguda kõik reliikviad neist päevist. Nad tõid esemeid tema kodust: katkiseid mänguasju, lapitud riideid, puulusika, millega ta oli söönud, ja palju teisi näiliselt väärtusetuid asju. Kõik need paigutas ta erilisse ruumi oma palees ning veetis nende keskel iga päev ühe tunni. Seinale oli kinnitatud palve: ET MA EI UNUSTAKS!
Meie ümber on kõikjal asju, mis aitavad meil pidada meeles ja mitte unustada teatud asju, inimesi ja sündmusi – tammid, sillad, ehitised, muuseumid, märkmikud, päevikud, fotod, videod, hauakivid, ausambad. Me oleme nii kiired unustama, sellepärast vajame me meeldetuletajaid, mälestusmärke. On traagiline, kui me unustame oma esivanemad ja need, kes on meile oma elu hinnaga vabaduse toonud. On traagiline, kui me unustame oma sõbrad ja nende heateod. Kuid veel traagilisem on see, kui me unustame, mida Jumal meile on teinud! Iga hingamispäev on üks mälestuspäev, mis tuletab meile meelde Jumala armastust ja headust.
"Tema on mälestuse seadnud oma imetegudele!" laulab psalmist (Ps.111,4). Prohveti läbi ütleb Jumal – Hes.20,12: "Ja ma andsin neile ka oma hingamispäevad kui märgi minu ja nende vahel, et nad teaksid, et mina olen Jehoova, kes neid pühitseb!" Tänu Jumalale selle mälestusmärgi eest, mis tuletab meile iga nädal meelde Jumala suurust ja vägevust ning armastust meie põrmuste vastu.
Kuid miks peaksime me tuletama Jumalat meelde vaid hingamispäeval? Pidagem Teda meeles alati! See täidab südame tänu ja rõõmuga; see paneb hinge alati kiitma Jumalat.
Sissejuhatuseks loetud 103. laulus kutsub Taavet meid üles pidama meeles ja mitte unustama Jumalat ja Tema heategusid. Me võime lugeda sealt välja vähemalt 10 õnnistust: pattude andestus (s. 3), haiguste parandamine (s. 3), lunastus (s. 4), heldus ja halastus (s. 4), hoolekanne (s. 5), õiglase kohtu mõistmine (s. 6), oma tahte ilmutamine (s. 7), meiega kannatamine (s. 8), kaastunne (s. 9), kurja mitte kurjaga tasumine (s. 10).
Kuid ärme unusta, et me saame osa neist õnnistustest teatud tingimusel. Ps.103,17.18 teatab: "Aga Jehoova heldus on igavesest igavesti nendele, kes Teda kardavad, ja Tema õigus jääb lastelastele, neile, kes peavad Ta lepingut ja mõtlevad Tema korraldustele, et teha nende järgi!" Jumal on ilmutanud meile oma tahte – mis on iseenesest tohutu eesõigus ja õnnistus – ja meilt oodatakse, et me teeme selle järgi. Tema tahe on kirjas Piiblis – monumendis, mille Jumal on säilitanud meie jaoks üle aastatuhandete – et me ei unustaks! Ärme unusta Teda selle eest tänada iga kord, kui me selle Sõna avame. Ja olgu see valguseks meie jalgteel, et me ei oleks ainult lugejad ja kuulajad, vaid ka selle järgi tegijad.
Vaenlane püüab meie meelest pühkida mälestusi Jumala headusest, kuid Püha Vaim püüab neid meile jälle meelde tuletada. Nii et laskem end mõjutada ja juhtida Pühast Vaimust. Ka temal on varuks mitmeid "mälestusmärke", mille kaudu Ta püüab meie mõtteid hoida igaveste asjade juures. Üks selline sümbol on rist. Iga kord, kui me seda näeme, tuletab see meile meelde Jeesust Kristust ja Tema armastust meie kui patuste vastu – Tema suurt ohvrit meie päästmiseks.
Vaimulikel lauludel kui usu "mälestusmärkidel" on tohutu jõud tuletada meile elavalt meelde meie lunastuslugu ja julgustada meid meie usuteel. Me juba mainisime Pühakirja kui monumenti. Olgu see meie kodus alati nähtaval kohal! Ka pühaõhtusöömaajal kui mälestusteenistusel on eriline võime meile meelde tuletada ajaloo suurimat sündmust, meie lunastamist. Jeesus ütles: "Tehke seda minu mälestuseks" (1.Kor.11,24.25).
Meelespidamine aitab pühenduda ja pühendumine aitab meeles pidada. Räägitakse, et Kürose, Meeda-Pärsia impeeriumi rajaja kindralid, oli kord võtnud vangi ühe printsi ühes ta perekonnaga. Kui nad olid toodud valitseja ette, küsis kuningas vangilt: "Mis sa mulle annad, kui ma lasen su vabaks?"
"Poole oma varandusest," vastas prints.
"Ja kui ma vabastan su lapsed?" küsis monarh.
"Kogu oma varanduse," vastas prints.
"Ja kui ma vabastab su naise?" küsis kuningas.
"Teie Kõrgeausus, ma annan iseenda."
Küros oli tema pühendumisest nii liigutatud, et vabastas nad kõik. Pöördudes tagasi koju, ütles prints oma naisele: "Kas ei olnud Küros tore mees!?"
Pilguga, millest peegeldus sügav armastus oma abikaasa vastu, ütles naine: "Ma ei pannud tähele. Ma võisin näha vaid sind – meest, kes oli valmis andma end minu eest."
Jeesus andis end minu eest ja sinu eest. Ta andis end surma meie eest. See teadmine väärib meelespidamist! Kuid meelespidamisest üksi ei piisa. Sellega peab kaasnema mingi positiivne tegevus. Ma pakun välja kolm asja, mida me saame teha, et pidada meeles Jumala heategusid.
1. TÄNA ehk too tänu! Keegi on öelnud, et vanglat eristab kloostrist vaid üks asi: vanglas virisetakse, kloostris tänatakse. Vangid veedavad kogu oma ärkveloleku aja virisedes ja kurtes oma kurva saatuse üle. Mungad ja nunnad veedavad kogu oma ärkveloleku aja tänades ja ülistades Jumalat Tema headuse eest. Mõlemad on teatud mõttes vangistuses, kuid milline erinevus! Jah, me teame kahest vangist, kes ei virisenud, vaid tänasid ja kiitsid lauldes Jumalat. Apt.16,25.26 on kirjutatud: "Aga keskööl palvetasid Paulus ja Siilas ning kiitsid lauldes Jumalat. Ja vangid kuulsid neid. Siis äkitselt sündis suur maavärisemine, nii et vangihoone alused vabisesid; ja sedamaid läksid kõik uksed lahti, ka kõikide köidikud pääsesid valla!" Miks ei võiks ka meie end vabaks laulda! Vabaks patu, hirmu ja kahtluse köidikuist. Tänulaulud suudavad seda! Kui me aga lakkame tänamast, muutume tagasi vangideks!
Õppigem siis meenutama ja nägema Jumala õnnistusi ning tänama nende eest! Neid on tegelikult loendamatul hulgal iga päev meie ümber. Kui me ainult neid näeksime, oleks meil põhjust lakkamatult tänada.
Hiina vanasõna ütleb: "Kui sa jood ojast, pea meeles allikat." Kui sa naudid Jumala õnnistusi, siis täna Teda!
2. OTSUSTA KÄIA JUMALA TEEDEL – iga hinna eest! Peale nende, kes ei maksa oma rohtude eest, pahandavad arste kõige enam patsiendid, kes ei täida tema ettekirjutusi. Hiljuti tehtud uurimuse käigus selgus, et 60 kuni 90 % kõigist patsientidest jätavad pooled rohud võtmata, petavad dieediga, jätkavad salaja suitsetamist või ei tule tagasi tervisekontrolli – ja seda hoolimata rangetest ettekirjutustest ja hoiatavatest nõuannetest.
Tänapäeval on palju vaimulikult nõrku ja haigeid. Neil puudub jõud seista vastu kiusatustele. See on sellest, et nad pole kindlalt otsustanud käia Jumala teedel – elada Pühakirja õpetuse järgi. Nad püüavad käia ühe jalaga maailma teedel ja teise jalaga Jeesuse järel. Nad täidavad poolikult Pühakirja ettekirjutusi. Aga Jeesus ütles – Mat.6,24: "Ükski ei või teenida kaht isandat, sest tema kas vihkab üht ja armastab teist või hoiab ühe poole ega hooli teisest." Kui sa meenutad Jumala õnnistusi, siis otsusta kindlalt käia Tema teedel.
3. ÕPETA OMA LAPSI. Räägi neile Jumala armastusest. Räägi neile oma kogemustest Jumalaga. Selgita neile Piibli igavesi tõdesid. Ela neile ette Pühakirja õpetusi; näita oma eluga, et Jumala teedel käimine on ihaldusväärne. Armasta oma lapsed Jumala riiki!
Mälu on üks suurepärane Jumala and. Kasuta seda parimal viisil Jumala auks ja kõigile õnnistuseks. Teenigu minevikus kogetud Jumala õnnistused julgustusena olevikus ja lootuseallikana tulevikus!
"Kiida, mu hing, Jehoovat, ja ära unusta kõiki Tema heategusid!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv