Kas olen kristlane?
14.03.2009 - (1301)

Mat.22,34-40: "Aga kui variserid said kuulda, et Ta saduseride suu oli sulgenud, tulid nad ühel meelel kokku; ja üks käsutundja nende seast küsis Talt Teda kiusates: "Õpetaja, missugune käsk on suur käsuõpetuses?" Aga Jeesus ütles temale: "Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest. See on suur ja esimene käsk. Aga teine on selle sarnane: armasta oma ligimest nagu iseennast. Neis kahes käsus on kogu käsuõpetus ja prohvetid koos!""
Me kõik soovime olla nende seas, kes lähevad koos Jeesusega taevasse Tema teisel tulekul. Kuid kas me oleme tõsiselt mõelnud, mida nõuab meilt päästetute hulka kuulumine? Äkki oleme ekslikult arvanud, et kui me oleme ristitud ja käime kirikus, siis on meil automaatselt taskus pilet taevasse? Milline kristlane me peame olema, et Jeesus võtaks meid oma tulles vastu enda juurde?
Ilmselt on esimene asi, millele me peame mõtlema, see: kes või mis on meie Jumal? On meie jumal miski või keegi, mida või keda me võime katsuda ja näha – kas või televisioonis? Paljude jumalaks on maised asjad – mõni inimene, raha, varandus, mood, sport, kuulsus ja kõik taoline. Või on meie Jumalaks nähtamatu ja mitte kombatav taeva ja maa Looja? Meil ei saa olla mitu Jumalat. Mat.6,24 ütleb Jeesus: "Ükski ei või teenida kaht isandat, sest tema kas vihkab üht ja armastab teist või hoiab ühe poole ega hooli teisest. Te ei või teenida Jumalat ja mammonat!"
Me pole arvutid, kes võivad teha ühekorraga mitut asja. Me ei saa teenida oma parema ajupoolega Jumalat ja vasakuga olla kontsentreeritud maistele asjadele. Paulus kirjutab hoiatavalt – 1.Kor.10,21.22: "Te ei või juua Issanda karikat ja kurjade vaimude karikat; te ei või osa võtta Issanda lauast ja kurjade vaimude lauast! Või tahame Issandat ärritada? Kas me oleme vägevamad Temast?"
Kristlane, kes püüab teenida Jumalat hingamispäeval, elades ülejäänud nädalapäevadel oma tahte järgi, ei jõua oma vaimulikus elus kuigi kaugele. Varem või hiljem see hääbub, kui ta ei hakka panema Kristust alati ja kõiges esikohale. Vähe on anda Jeesusele oma elus kaaspiloodi ehk teise piloodi koht. Kui me soovime jõuda taevarannale, tuleb Talle anda kapteni koht!
Liiga palju kristlasi, kes usuvad, et nad on armust päästetud, jätkavad ise oma elulaeva juhtimist. Nad tahavad teha asju omal viisil, soovides, et Jumal neid aitaks. "Kas me oleme vägevamad Temast?" küsiks selle kohta Paulus. "Või tahame Issandat ärritada?" küsib ta samas salmis. Igal juhul valmistab selline Jumala teisele kohale asetamine rõõmu Saatanale, kes saab siis kindlasti võitu meie üle.
Ja sama ohtlik on oma usukaaslaste toe alahindamine. "Ma võin olla usklik ka nendega seltsimata; ma ei pea tingimata käima kirikus; ega kirik kedagi päästa," ütlevad nad, "igaüks seisab ise oma usus." Kuid nagu lõkkest välja võetud tukk kiiresti kustub, nii raugeb omal valikul kirikust eemale jäänud inimese usk. Ja miks ta lakkab kirikus käimast? Ehk vastab sellele Mat.12,30, kus Jeesus ütleb otsekoheselt: "Kes ei ole minuga, see on minu vastu; ja kes minuga ei kogu, see pillab laiali." Küsimus on: kas me oleme oma usukaaslaste poolt või vastu; kas me oleme Jeesuse poolt või vastu? Olles poolt, me kogume koos Kristusega ja meie usk kasvab; olles vastu, me pillame olemasoleva laiali ja ja meie usk kahaneb!
Võibolla sa ütled, et sa pole kellegi vastu. Sa lihtsalt ei soovi tulla. Milles on asi? Väikesed patud? Kui ma ei käi kirikus, siis keegi ei näe ega tea. Aga Jumal teab ju kõik ja ära imesta, kui ka inimesed teavad. Sest kus tegijaid, seal nägijaid! Selle asemel, et oma patte varjata, tule ja kahetse neid ning palu koos kogudusega Jumalalt jõudu nende võitmiseks.
Või soovid sa olla väljaspool kirikut kellelegi meelt mööda, kellelegi meeldida? Siis tea, et sa ei suuda iial rahuldada inimest, sest siin patuses maailmas pole inimene kunagi täiesti rahul. Miks sa ei mõtle pigem sellele, kuidas rahuldada Jumalat, kuidas Temale meeldida? On Ta ju sinu Looja ja Lunastaja, sinu parim Sõber, kes kannab sind läbi siin ja annab sulle igavese elu. Võta eeskujuks Pauluse, kes kirjutab 1.Tes.2,4: "...vaid nõnda nagu Jumal on meid arvanud kõlbavaks usaldada evangeelium meie kätte, nõnda me ka räägime, ei mitte, nagu tahaksime olla inimestele, vaid Jumalale meelepärast, kes katsub läbi meie südamed."
Kui sa oled kristlane, siis püüa ikka olla meelepärane kõigepealt Jumalale! Usalda Teda, küll Ta korraldab kõik teised asjad, õpetades sind olema sobivalt meelepärane ka kaasinimestele.
Kuidas võib üks võõras tänaval tunda ära, et sa oled kristlane? Või peaksin hoopis küsima: "Kas sa soovid, et võõras, kellega sa kohtud, saaks teada, et sa oled kristlane?" On palju end kristlaseks pidavaid inimesi, kes pigem sooviksid, et see jääks saladuseks, nende isiklikuks asjaks, sest kui see saaks avalikuks või paistaks välja, mida siis inimesed küll mõtleksid? Tõepoolest, paljud peavad kristlasi ogaraiks! Sõjaväeteenistusse kutsudes taheti mind saata Leningradi Merekooli, lähtudes minu võrdlemisi heast keskkooli lõputunnistusest. Kuid kui ma ütlesin, et olen kristlane ja soovin elada oma veendumuste kohaselt, saadeti mind sinna, kus mulle kolm aastat tambiti pähe, et olen loll, uskudes Jumalat! Ja mulle usaldati vaid kõige lihtsam füüsiline töö. Sõjaväest lahkudes kirjutati mu sõjaväetunnistusse, et "sõja ajal kõlbulik vanemsaagijana." Nüüd te teate, miks ma oskan ja miks mulle meeldib puid saagida! Ikkagi kolm aastat kooli!
Mõni ei soovi end selliselt paljastada. Nad kardavad, et võivad mitte pääseda kõrgkooli, või mitte saada laenu või head töökohta. Või lihtsalt teised ei võta neid omaks, peavad veidrikuks. Kuid kas kristlane peaks neid asju kartma? Kas pole mitte Jumal lubanud hoolitseda oma laste eest? Ja kas Ta pole hoolitsenud? Keegi ei suuda hoolitseda nii hästi kui Jumal! Jeesus ütles – Mat.6,31-33: "Ärge siis olge mures, küsides, mida me sööme? või mida me joome? või millega me riietume? Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Ent otsige esiti Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!"
Kuidas sind siis tänaval ära tuntakse kristlasena? Kas sa kannad kristlase märke? Ma ei mõtle, et kas sul on naelaarmid kätes ja jalgades, või piitsahoopide jäljed su seljal? Ma ei mõtle ka väikest risti kaelas või kalakujutist T-särgil. Ma mõtlen: kas sul on mingeid kristluse vaimulikke või vaimseid märke? Kas sinust kiirgab välja sinu usk, lootus, armastus? Sinu piiritu ustavus Jumalale? Ausus ja lojaalsus kõigis tegemistes?
Paulus räägib Gal.6,17 Jeesuse armidest oma ihul. Ta kirjutab sellest, olles aheldatuna vanglas. Kas ta mõtleb rasketest ahelatest põhjustatud arme kätel ja jalgadel või korduvalt peksa saamisest põhjustatud arme seljal, seda me täpselt ei tea. Kuid me teame, et ta oli vanglas oma Issanda kompromissitu teenimise pärast. Ta oleks kindlasti võinud neid raskeid katsumusi vältida, kui ta oleks salanud Issanda. Kuid ta ei teinud seda. Ta oleks võinud vanduda truudust keisrile, kuid ta ei teinud seda. Ta oleks võinud pöörduda tagasi Sanhedrini ja olla jälle nende peakütiks, kuid ta ei teinud seda. Kui ta oli kord kohanud Kristust Damaskuse teel, teadis ta, kes oli ta Issand. Ja Paulus oli Talle ustav – ustav kuni surmani. Ta ei kõikunud iial. Ta ei esitanud iial vabandusi. Ta ei loobunud iial. Oli tema töö kerge? Ei! Kas ta kohtas vastuseisu? Jah! Saatis teda alati edu? Ei! Kuid see ei kõigutanud teda tegemast Issanda tööd. Ta teadis, et mis iganes temaga ka peaks juhtuma maa peal, on teda ootamas tasu taevas.
Jeesus julgustab Ilm.2,10: "Ära karda seda, mida sul tuleb kannatada! Vaata, kurat tahab visata mõned teie seast vangitorni, et teid kiusataks; ja teil on viletsust kümme päeva. Ole ustav surmani, siis ma annan sulle elukrooni!"
Paulus ilmselt aimas, et ta sureb roomlaste käe läbi, kuid ta ei muretsenud selle pärast. Ja ta ei käskinud ka teistel selle pärast muretseda. Ta usaldas oma elu Issand kätesse. Ja Issand kindlasti tasub talle selle ustavuse eest külluslikult ülestõusmises.
Üheks kristlase tunnuseks ongi see, et me oleme valmis andma ka oma elu Kristust teenides. Piibel ennustab, et enne Kristuse tagasitulekut tuleb veel üks märterluse aeg, mil nii mõnigi kristlane peab jätma oma maise elu. Kas sina oled valmis Pauluse või Stefanose kombel pigem surema kui salgama Jeesuse? Keegi on öelnud: "Ei ole rumal inimene, kes loobub sellest, mida ta ei saa säilitada, et saavutada seda, mida ta ei saa kaotada." Me ei ole surematud; me sureme varem või hiljem. Aga kui me jääme Jumalale ustavaks, saame me igavese elu, mida keegi ei saa meilt ära võtta!
"Märter" tuleb kreeka sõnast, mis tähendab "tunnistaja." Võib-olla ei tule sul olla veretunnistaja, kuid olemata Kristuse tunnistaja ei saa sa olla kristlane. Kristlasena oodatakse sinult tunnistamist sellest, mida Kristus on teinud sinu heaks. Aga sa ei julge seda teha tööl või koolis, kartes, mida teised võivad mõelda või öelda. Samal ajal ütled sa üsna julgelt, et oled valmis surema Kristuse eest! Kas me pole juba kuulnud ühest sellest mehest, kes väitis, et on valmis surema Kristuse eest, kuid ei julgenud tunnistada, et on Tema jünger? Peetrus! Tänu Jumalale, et ta sai aru oma veast ja kahetses seda silmavees ning temast sai vapper tunnistaja alates nelipühipäevast – ja lõpuks ka veretunnistaja.
See on hea, et sa oled valmis surema Kristuse eest, kuid kas sa oled ka valmis elama Kristusele? Surema oma minale ja elama Kristusele. Aga Kristusele elamine tähendab ka Temast tunnistamist kõigi raskuste kiuste. Joh.15,20 ütleb Jeesus: "Pidage meeles seda sõna, mis ma teile olen öelnud: ei ole ori suurem oma isandast! On nemad mind taga kiusanud, siis nad kiusavad teidki taga."
Kuidas suhtuda oma tagakiusajatesse? Ikka kristlikult, s.t. nagu Kristus. Ristil palus Jeesus oma tagakiusajate eest – Luk.23,34: "Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!" Me mainisime tunnistajat-märtrit Stefanost; kuidas suhtus tema oma tagakiusajatesse? Apt.7,60 teatab: "Ja ta heitis põlvili ning hüüdis suure häälega: "Issand, ära arva seda pattu neile süüks!""
Nii Jeesusel kui Stefanosel oli andestav meelsus. Mõlemaid rünnati, mõlema kohta valetati, mõlemaid teotati ja piinati ning lõpuks surmati. Kuid mõlemad nad palusid, et Jumal andestaks nende tagakiusajatele. Selline meelsus peaks olema igal kristlasel. Ta peaks suruma maha oma uhkuse ja mõtlema sellele, mis on hea teistele. Iial ei peaks ta mõtlema kättemaksule, vaid armastama ka oma vaenlast, nagu tegi Jeesus.
Tõeline kristlane armastab Jumalat ja ligimest. Aga tähtis on ka – kuidas? Sissejuhatavas kirjakohas kõlasid Jeesuse sõnad: "Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest. See on suur ja esimene käsk. Aga teine on selle sarnane: armasta oma ligimest nagu iseennast."
Kristlase armastus olgu ehtne ja tuline ja kõikehaarav. Mrk.12,30 ütleb, et ta armastagu "kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest ja kõigest oma väest." Nagu Jumal on meid armastanud kogu südamest. Joh.13,34 ütleb Jeesus, et me peame armastama, "nõnda nagu mina teid olen armastanud!" Ja alati paistku see armastus välja tegudes.
Üks noor Ameerika insener saadeti aastaks Iirimaale. Kui ta oli lahkumas, andis ta pruut talle suupilli, öeldes: "Ma soovin, et sa õpiksid seda mängima; see hoiab sinu meeled eemal iiri tüdrukutest." Noormees kirjutas oma kallimale tihti ja ütles, et ta harjutab suupillimängu igal õhtul. Kui aasta möödudes neiu oma armsamat lennujaamas kohtas, oli noormees valmis langema talle kaela ja teda suudlema, kuid tüdruk peatas ta, öeldes: "Oota! Enne kui sa mind suudled, tahan ma kuulda, kuidas sa mängid suupillil!"
"Siimon, Joona poeg, kas sa armastad mind?" küsis Jeesus Peetruselt, kes vastas Talle: "Jah, Issand, Sina tead, et Sa oled mulle armas!" Näita siis seda oma tegudega, ütles Jeesus: "Hoia mu lambaid kui karjane!" (Joh.21,16). Näidakem meiegi oma tegudega, et oleme kristlased.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv