.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6075)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Keelteannist
14.06.2014 - (876)

Enne siit maa pealt lahkumist olid Jeesuse ühed viimased sõnad oma jüngritele – Mrk.16,15-17: "Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule. Kes usub ja keda ristitakse, see saab õndsaks; aga kes ei usu, see mõistetakse hukka. Aga tunnustähed järgivad neid, kes usuvad. Minu nimel nad ajavad kurje vaime välja, räägivad uusi keeli." Kümme päeva hiljem, nelipühapäeval, hakkasidki ilmnema need tunnustähed. Püha Vaimu saabudes hakkasid jüngrid "rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida" (Apt.2,4).
Keelteand on üks Püha Vaimu andidest. 1.Kor.12,28 kirjutab Paulus, et "Jumal on seadnud koguduses mõned — esiteks apostleiks, teiseks prohveteiks, kolmandaks õpetajaiks; siis Ta on andnud imetegusid, siis andeid terveks teha, abistada ja valitseda, rääkida mõnesuguseid keeli." Samas peatükis teatab Paulus veidi eespool, et "igaühele antakse Vaimu ilmutus ühiseks kasuks" (1.Kor.12,7). Mis kasu on siis keelteannist – võimest "rääkida mõnesuguseid keeli"?
Meie sissejuhatav kirjakoht algas Kristuse käsuga oma jüngritele: "Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule!" Kas te märkate selles probleemi? Kuidas said apostlid minna "kõike maailma" ja kuulutada evangeeliumi "kõigele loodule," kui nad oskasid rääkida heal juhul vaid kahes keeles? Sellepärast tõotaski Jeesus saata neile Püha Vaimu läbi teiste andide hulgas ka anni "rääkida mõnesuguseid keeli." Ja nelipühapäeval see tõotus täitus. Ühe hetkega, koos Vaimuga täitumisega, said nad üleloomuliku võime rääkida võõrkeeli, et kuulutada evangeeliumi kõigile tolle aja maailma rahvastele.
Sellest tunnistavad kõik kolm näidet Piibli Uues Testamendis, kus räägitakse Jumala poolt inimestele keelteanni andmisest. Nagu juba mainitud, jagas Püha Vaim esimest korda välja anni "rääkida mõnesuguseid keeli" nelipühapäeval, millest võime lugeda lähemalt Apt.2,1-4: "Ja kui nelipühapäev kätte tuli, olid kõik ühes paigas koos. Ja taevast sündis äkitselt kohin, otsekui oleks kange tuul puhunud, ja täitis kõik koja, kus nad istusid. Ja neile ilmus nagu lõhestatud tulekeeli, ja need langesid üksikult igaühe peale nende seast. Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida."
TuleKEELTEGA andis Jumal jüngritele võime rääkida teisi KEELI! Kas see on kokkusattumus? Ilmselt mitte, sest mujalgi Pühakirjas võib leida seost tule ja keele vahel. Jakoobus kirjutab pühitsemata keelest – Jak.3,5.6: "Nõnda on ka keel pisuke liige ja kiitleb suurist asjust. Vaata, kui pisuke tuli süütab suure metsa! Samuti on keel tuli, on maailm täis ülekohut." Jesaja kirjutab sellest, kuidas Jumal pühitses tema keele – Jes.6,5-7: "Ja ma ütlesin: "Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast, et ma olen roojane mees huultest ja elan roojaste huultega rahva keskel, sellepärast et mu silmad on näinud Kuningat, vägede Jehoovat!" Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi [tuli], mille ta pihtidega oli võtnud altarilt. Ja ta puudutas mu suud ning ütles: "Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud!""
Miks ootas Jumal kuni nelipühapäevani, et kinkida oma lastele see keelteand? Miks ei tulnud Püha Vaim selle anniga kohe peale Jeesuse taevaminekut? Ma usun, et sellele küsimusele vastavad hästi järgmised salmid Apostlite tegude raamatu 2. peatükis – Apt.2,5-11: "Aga Jeruusalemmas oli elamas juute, jumalakartlikke mehi kõigist rahvaist taeva all. Kui nüüd see hääl tekkis, tuli rahvahulk kokku ja kohkus ära, sest igaüks kuulis neid rääkivat oma keelemurret. Ja nad hämmastusid kõik ja panid imeks ning ütlesid üksteisele: "Vaata, eks need kõik, kes räägivad, ole Galilea mehed? Kuidas me siis kuuleme igaüks oma keelemurret, mille sees me oleme sündinud? Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes elame Mesopotaamias, Judeas ning Kapadookias, Pontoses ja Aasias, Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Küreene-poolses Liibüas, ja siin asuvad roomlased, juudid ühes nende usku pöördunutega, kreetalased ja araablased, kuidas me kuuleme neid rääkivat meie omis keeltes Jumala suuri asju?""
Ärme unusta, et nelipüha oli iisraellaste religioosne püha olnud juba Siinail 10 käsu saamisest alates ja sellepärast tulid pühendunud juudid ja proselüüdid kogu Rooma impeeriumist selleks ajaks Jeruusalemma Jumalat kummardama. Selliselt oli see ideaalne aeg jüngritele keelteanni andmiseks, et nad saaksid kuulutada evangeeliumi neile tuhandeile palverändureile nende rahvuskeeltes. Et see Jumala tegu toimis, sellest kõnelevad tuhanded pöördunud nelipühapäeval (Apt.2,41) ja rohked pöördumised järgmistel päevadel (s. 47). Usklikuks saanud omakorda kandsid sõnumi Jeesusest oma kodukohtadesse. Kõik see kinnitab, et nelipühapäeval antud võime "rääkida mõnesuguseid keeli" oli väga praktiline maailmas eksisteerivate keelte kõnelemise oskus, mis võimaldas kuulutada evangeeliumi "kõigele loodule."
Mõned inimesed on arvanud, et nelipühal andis Jumal kuulajatele võime saada aru jüngrite jutlusest, nagu oleks see olnud nende keeles. Kuid Pühakiri ütleb selgesti, et Püha Vaimuga ristitud jüngrid "hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida." Meie üks evangeliste Doug Batchelor on tabavalt ja humoorikalt öelnud: "Seda pole kutsutud kõrvade anniks kuulajaile, vaid keelteanniks kõnelejaile! Selle väliseks märgiks ei langenud tulekõrvad kuulajate peale, vaid tulekeeled kõnelejate peale!"
Samuti leidub inimesi, kes arvavad, et keelteand on "taeva keel" või "inglite keel," mida inimestest mõistavad vaid need, kel on Pühalt Vaimult saadud keelte tõlgitsemise and (1.Kor.12,10). Nelipühapäeva aruanne aga teatab selgesti, et nii jüngrid (kõnelejad) kui ka kuulajad said aru, millest räägiti – Jumala suurtest asjadest (Apt.2,11).
Teine näide Jumala poolt inimestele keelteanni andmisest viib meid Kaisareasse, kuhu Peetrus oli kutsutud kuulutama evangeeliumi väepealik Korneeliusele ja tema sõpradele-sugulastele, keda võrreldes nelipühapäeval domineerinud juutidega nimetatakse siin "muulasteks" (Apt.10,28). Sellest, mis seal juhtus, loeme Apt.10,44-46: "Kui Peetrus neid sõnu [evangeeliumi Jeesusest] alles rääkis, langes Püha Vaim kõikide peale, kes seda sõna kuulsid! Ja usklikud ümberlõigatute hulgast, niipalju kui neid ühes Peetrusega oli tulnud, ehmusid, et Püha Vaimu and valati ka paganate peale, sest nad kuulsid neid võõraid keeli rääkivat ja Jumalat väga ülistavat."
Selle peatüki alguses mainitakse, et Korneelius oli itaallane, Peetrus aga oli juut ja tema emakeeleks oli aramea keel. Kuna roomlase kodus võis olla teenijaid igast rahvusest, siis võis Korneeliuse kodus olla keegi, kes oskas aramea keelt. Ja nii võis Peetrus rääkida oma emakeeles läbi tõlgi. Muidugi võis tõlkida ka keegi Peetruse kaaslastest, kellel oli keelteand. Ja pole välistatud seegi, et Peetrus ise oli saanud Püha Vaimu läbi itaalia keeles jutlustamise anni. Kui aga Püha Vaim langes Korneeliuse ja tema kaaslaste peale, kuulsid juudid koos Peetrusega oma kuulajaid reageerimas kõnele teistes keeltes kui itaalia keel, võib-olla isegi aramea keeles – igal juhul neile mõistetavas keeles, sest "nad kuulsid neid ... Jumalat väga ülistavat." Kui Peetrus jutustas hiljem sellest kogemusest koguduse juhtidele Jeruusalemmas, ütles ta – Apt.11,15: "Aga kui ma hakkasin kõnelema, langes Püha Vaim nende peale, nagu meiegi peale alguses." Sõna "alguses" viitab kahtlematult jüngrite kogemusele nelipühapäeval.
Nii et Peetruse tunnistuse kohaselt said Korneelius ja tema sugulased-sõbrad Kaisareas samasuguse keelteanni, nagu jüngrid olid saanud nelipühapäeval Jeruusalemmas. Nad suutsid rääkida keeltes, mida nad varem ei tundnud – ja seda nii, et teised võisid sellest aru saada.
Kolmas näide Jumala poolt inimestele keelteanni andmisest viib meid Efesosse Väike-Aasias, kus Paulus kõneles seal elavale kaheteistkümnele "Johannese ristimisega" (Ap.t.19,3) ristitud usklikule. Seejärel ristis ta nad "Issanda Jeesuse nimesse" (Apt.19,5). Edasi võime lugeda – Apt.19,6: "Ja kui Paulus pani oma käed nende peale, tuli Püha Vaim nende peale ja nad rääkisid võõraid keeli ja ennustasid."
Paulus oli kõrgesti haritud ja palju reisinud apostel – "paganate apostel" (Rom.11,13) – ning ta kõnes paljusid keeli. Korintlastele võis ta tunnistada, et "mina räägin keeltega rohkem kui teie kõik!" (1.Kor.14,18). Ja Korintos polnud mingi provintsiküla, vaid üks tolle aja suurimaid keskusi, kus räägiti paljusid keeli. Kui Püha Vaim langes nende 12 efeslase peale, sai Paulus aru, et nad "ennustasid" s.t. rääkisid prohvetlikult ehk lihtsalt jutlustasid uutes keeltes, mida nad varem ei tundnud, aga mida Paulus mõistis. Ilmselt rääkisid nad mõnes Rooma impeeriumis tuntud keeles, sest sellest oleks olnud kasu evangeeliumi levitamisele. Luukas, Apostlite tegude autor, ei maini, et nende saadud keelteand oleks milleski erinenud teiste keelteannist, nii et kõige tõenäolisemalt oli tegu samasuguse anniga, mis anti jüngritele nelipühal ning hiljem Korneeliusele ja tema sugulastele-sõpradele.
Huvitav on täheldada, et keelteand anti koos Püha Vaimu anniga vaid juhtudel, kui oli kohal inimesi enam kui ühest rahvusest, mis võis põhjustada suhtlemisraskusi. Näiteks leiame me Apostlite tegude raamatu 4. peatükist midagi väga sarnast nelipühapäeval toimuvaga. Jälle kõikus paik ja kõik täitusid Püha Vaimuga, aga kuna seal ei olnud kohal teistest rahvustest inimesi, ei ilmnenud ka keelteand – keegi ei hakanud rääkima "teisi keeli." Apt.4,31 teatab: "Ja kui nad olid palvetanud, kõikus paik, kus nad koos olid, ning nad kõik said täis Püha Vaimu ja rääkisid Jumala sõna julgesti." Sel hetkel ja antud olukorras oli tarvis julgust, sest kontekst räägib sellest, kuidas apostlid Peetrus ja Johannes naasevad usklike juurde Suurkohtu eest, kes ähvardas neid kõvasti ja, keelas "midagi rääkimast ja õpetamast Jeesuse nimel" (Apt.4,17.18). Ja nii saatis Jumal neile Püha Vaimu läbi julguse anni. Me lugesime: "Nad kõik said täis Püha Vaimu ja rääkisid Jumala sõna julgesti." 1.Kor.12,7 kirjutab Paulus, et "igaühele antakse Vaimu ilmutus ühiseks kasuks." Jumala annid on kõik praktilised.
Kuid räägime lõpuks ka lühidalt mõnest probleemist, mis on tekkinud seoses keelteanniga. Osa kristlasi arvab, et Püha Vaimuga ristimisega peab alati kaasnema keelteand. Kui nad küsivad: "Kas sa oled juba Püha Vaimuga ristitud?" siis mõtlevad nad sellega: "Kas sa räägid keeltega?" Otsene vastus sellele probleemile leidub otse Pühakirjas; Paulus kirjutab 1.Kor.12,28-30: "Jumal on seadnud koguduses mõned — esiteks apostleiks, teiseks prohveteiks, kolmandaks õpetajaiks; siis Ta on andnud imetegusid, siis andeid terveks teha, abistada ja valitseda, rääkida mõnesuguseid keeli. Ega kõik ole apostlid? Ega kõik prohvetid? Ega kõik õpetajad? Ega kõik imetegijad? Ega kõigil ole tervekstegemise armuandeid? Ega kõik räägi keeltega? Ega kõik tõlgitse?"
See probleem oleks nagu lahendatud, kui mitte selle eksliku vaate omajad ei omaks veel üht sellega seotud ekslikku vaadet. Nimelt peavad nad keelteanniks suust arusaamatute häälikute vallandamist – glossolaliat –, millest ei saa aru nad ise ega ka nende kuulajad. Mõned väidavad omavat Püha Vaimu andi neid lalinaid tõlgitseda, kuid kuna tegu pole ühegi maise keelega, ei saa keegi neid kontrollida. Püha Vaimuga ristimise eesmärgiks pole mitte panna inimest ekstaatilises olekus pudistama suust häälikuid, millel pole mõistusega midagi pistmist, vaid täita inimene soovi, julguse ja võimega kuulutada evangeeliumi "kõigile rahvahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele" (Ilm.14,6). Just sellepärast ütles Jeesus siit maa pealt lahkudes – Apt.1,8: "Te saate Püha Vaimu väe [otseses tõlkes: "väe Pühalt Vaimult], kes tuleb teie peale, ja peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kõigel Juuda- ja Samaariamaal ja maailma otsani!"
Mul ei ole volitust öelda, et need "häälitsevad kristlased" oleksid paha vaimu mõju all; loodetavasti vähemalt enamus neist seda ei ole. Võib-olla on see üks neist "poolikuist asjadest," millest kirjutab Paulus 1.Kor.13,10.11: "Aga kui tuleb täiuslik asi, siis kaob see, mis on poolik! Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, ma mõtlesin nagu väeti laps ja arvasin nagu väeti laps; aga kui ma sain meheks, siis ma hülgasin selle, mis on omane väetile lapsele." Väikesed lapsed lalisevad; see ei ole kurjast. Aga kui nad kasvavad suureks, jätavad nad lalisemise ja räägivad intelligentselt! Nii soovin ka mina, et "lalisevad kristlased" ei jääks igavesti "väetiteks lasteks," vaid saaksid "täieks meheks ... Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda" (Ef.4,14.13). Või nagu apostel ütleb kuulsas "keeltega rääkimise" peatükis 1.Kor.14,20: "Vennad, ärge saage lasteks mõtteviisis, vaid olge lapsed kurjuses; kuid mõtteviisi poolest saage täisealiseks." Ma loodan, et nad hakkavad problemaatilise "keeltega rääkimise" asemel hoopis "prohvetlikult kõnelema," mida Paulus peab kõige vajalikumaks anniks koguduses (1.Kor.14,1).
Parimaks lõppsõnaks sellele manitsusele sobib vast Pauluse enda lõppsõna sellele peatükile – 1.Kor.14,39.40: "Niisiis, vennad, taotlege prohvetlikku kõnelemist ja ärge ka keelake keeltega rääkimist. Kõik sündigu viisakalt ja korra järgi." Keelteand, õigesti mõistetuna ja kasutatuna, on suureks õnnistuseks, valesti mõistetuna ja kasutatuna aga külvab see segadust, mida pole kristlaste seas üldsegi vaja.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv