Jumalakartus vabastab hirmust
14.08.2004 - (1970)

Me elame lõpuajal. Maa on vanaks saanud. Kliima muutub kõikjal ohtlikult kiiresti. Meie talvedki pole viimasel ajal enam õiged talved. Ja inimesed muutuvad, ühiskond muutub, maailm muutub – kiiremini, kui me suudame sellega harjuda. See kõik teeb rahutuks, väsitab. Mul on vahel tunne, et ma olen juba liiga kaua elanud!

Piibel ütleb selle aja kohta nii – Rom.8,19-23: "Sest kogu loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist. On ju kogu loodu heidetud kaduvuse alla – mitte vabatahtlikult, vaid allaheitja tahtest – ometi lootuse peale, sest ka kogu loodu ise päästetakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste au vabadusse. Sest me teame, et kõik loodu ühtlasi ägab ja on aina sünnitusvaevas tänini; aga mitte üksnes seda, vaid isegi need, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame enestes ning ootame lapseseisust, oma ihu lunastust."

Kogu loodu siin maa peal ägab ja ootab vabastust – eriti aga inimene. Tal on hirm, kas ta pole mitte nakatunud mõnda ravimatusse haigusesse. Tal on hirm selle ees, mida toob tulevik. Tal on hirm oma laste pärast – mis neist saab!? Siis on tal hirm selle pärast, kas ta jõuab naabritega kõiges sammu pidada. Tal on hirm selle pärast, mida arvavad temast inimesed. Tal on hirm oma julgeoleku pärast – kas ta ikka on rakendanud piisavaid turvameetmeid? Ja lõpuks on tal hirm ka oma hinge pärast: kui see maailma-ajatu lõpeb, mis siis minust saab? Kui ma pean juba varsti astuma Jumala kohtu ette, mis siis minust saab?

See totaalne hirm ehk kartus on üks lõpuaja märke. Jeesus ütles – Luk.21,25-27: "Ja päikeses, kuus ja tähtedes on ennustusmärke ja maa peal on rahvastel ahastus ja nõutu olek mere kohina ja veevoogude pärast. Ja inimesed lähevad rammetuks kartuse ja sündmuste ootamise pärast, mis maailma peale on tulemas; sest taeva vägesid kõigutatakse. Ja siis nad näevad Inimese Poja tulevat pilves suure väe ja auhiilgusega!"

Ahastus, nõutu olek, kartus – kes seda tunnevad? Kas Jumala lõpuaja rahvas? Ei. Kui sina veel jagad maailmaga kõiki neid hirme ja kartusi, siis on see sellest, et sa ei ole leidnud Kristuses kindla kõikumatu kalju. Sa ei ole usaldanud oma elu tingimusteta ja täielikult Jumala kätesse. Sinu armastus Jumala vastu ei ole veel saanud täiuslikuks, sest "täiuslik armastus ajab kartuse välja" (1.Joh.4,18).

Ja mida peakski Jumala rahvas kõike neid märke siin maailmas nähes kartma? Ta teab, et need ennustavad talle vabanemist, sest Kristus on peagi tulemas. Ei tule aatomisõda, ei tule järjekordne jää-aeg, ei tule igavene surm – tuleb igavene elu!

Me ei pea kartma Jeesuse tulekut. Ta tuleb ju viima meid koju! Aga maailm kardab. Kui maailm on hirmunud ja kardab juba enne, siis Kristuse saabumine viib selle hirmu üle igasuguste piiride. Ilmutusraamat ennustab – Ilm.6,14-17: "Ja taevas veeres ära nagu rullraamat, ja kõik mäed ja saared nihkusid oma paigust; ja ilmamaa kuningad ja suured isandad ja sõjapealikud ja rikkad ja võimumehed ja kõik orjad ja kõik vabad pugesid varjule koobastesse ja mägede kaljudesse, ja nad ütlesid mägedele ja kaljudele: "Langege meie peale ja varjake meid selle palge eest, kes aujärjel istub, ja Talle viha eest! Sest on tulnud Tema suur vihapäev, ja kes võib püsida?""

See peab olema ikka kohutav hirm, kui inimesed otsivad surma!

Jah, me seisame selle päeva lävel, millest on kirjutatud Ilm.1,7: "Vaata, Tema tuleb pilvedega ja kõik silmad saavad Teda näha, ja need, kes Tema läbi pistsid, ja kõik maa suguharud tõstavad kaebehäält Tema pärast. Tõepoolest, aamen!"

Kõik silmad näevad Teda! Seal on vihkavad silmad, seal on ehmunud silmad, seal on meeltesegaduses pöörlevad silmad. Kuid seal on ka armastavad silmad, säravad silmad, õnnest joobunud silmad. Aga seal ei ole ükskõikseid, uniseid silmi, seal ei ole muigel nägusid, nagu me neid sageli kohtame siin maa peal, kui me räägime Jumalast. Milline tõsine, pühalik silmapilk!

See saabub ja selleks tuleb valmistuda, et see ei tabaks kedagi meist ootamatult.

Et aidata inimestel valmistuda Kristuse taastulekuks, selleks on Jumal saatnud siia maailma erilise kuulutuse, mida me nimetame kolmeinglikuulutuseks, sest Ilmutuse raamatus kuulutavad seda kolm inglit. Esimese ingli kuulutuse tähtsust rõhutades kirjutab Johannes – Ilm.14,6: "Ja ma nägin teist inglit lendavat kesktaeva kohal; sellel oli igavene evangeelium, et armuõpetust kuulutada neile, kes elavad maa peal, ja kõigile rahvahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele."

Jumal hoolib igast inimesest sellel planeedil. Kõigile saadab Ta igavese evangeeliumi, s.t. rõõmusõnumi päästest, rahusõnumi. See sõnum, kui see vastu võetakse, muudab elu. See võtab ära kartuse ja hirmu nii tänase päeva kui ka tuleviku ees. Evangeelium "on Jumala vägi õndsakssaamiseks igaühele, kes usub" (Rom.1,16).

Ja millise üleskutsega alustab esimene ingel oma tähtsat sõnumit? – Ilm.14,7: "Ja ta ütles suure häälega: "Kartke Jumalat...!""

Ühes kodukirikus või palvegrupis otsustati ühel õhtul uurida põhjalikult ja palvemeelselt läbi kolmeinglikuulutus. Kui oli möödunud neli tundi ja inimesed pidid minema laiali oma kodudesse, leidsid nad, et nad ei olnud jõudnud kaugemale esimese ingli sõnumi kahest esimesest sõnast: "Kartke Jumalat!" Seda mõtet arutades leidsid nad, et siin peitus kokkuvõetult kogu kolmeinglikuulutuse sõnum! Tõepoolest, inimene, kes kardab Jumalat, kummardab "Teda, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja veteallikad!" (Ilm.14,7); inimene, kes kardab Jumalat, ei kummarda "metsalist ja tema kuju" ega võta "tema märgi oma otsaesisele või oma käe peale" (Ilm.14,9); inimesel, kes kardab Jumalat, "on pühade kannatlikkus," ta peab "Jumala käske ja Jeesuse usku!" (Ilm.14,12). Kahjuks on sellist tõelist jumalakartust viimsel ajal väga vähe.

Jah, Jumala saadikute esimesed sõnad tänapäeva inimesele on: "Kartke Jumalat!" Kui üks ilmainimene kuuleb seda üleskutset, maalib Saatan tema silme ette ühe hirmuvalitseja, türanni kuju, kes nõuab, et kogu maailm väriseks tema ees. Jumal ei ole hirmuvalitseja, kuid tõde on ka see, et kui sa ei kasuta käesolevat armuaega, et Jumalat tundma õppida sellisena nagu Ta on – halastaja ja armulise Päästjana – siis värised sa ükskord tõesti Tema ees. Sest kui Jumal on kindlaks varjupaigaks neile, kes Teda armastavad ja teenivad, siis patule on Ta "hävitav tuli" (Heb.12,29).

Kuid me võime vaadata neid kaht sõna "Kartke Jumalat!" ka hoopis teisest vaatevinklist. Ja mida me leiame? Me leiame, et just jumalakartus on see, mis vabastab meid hirmust Jumala ees! See pole siiski külmatunde võitmine külmaprotseduuridega! Jumalakartus on aukartus Jumala ees ja aukartus on hoopis midagi muud kui kartus või hirm. Aukartus Jumala vastu vabastab meid hirmust Tema ees. Aukartus tuleneb armastusest aga armastus kõrvaldab hirmu.

Tundub, et kõik on korras ja meil pole tarvis midagi karta. Aga kuidas on meie praktilise jumalakartusega ehk aukartusega Jumala ees. Kas me tunneme aukartust Jumala ees siin kojaski, rääkimata muudest paikadest ja teistest olukordadest? Ma ei taha sukelduda detailidesse, meil igaühel on oma elu, tavad ja harjumused – aga kas need kõnelevad jumalakartusest ehk aukartusest Jumala vastu?

Jumal on pikameelne ja hea, selles pole kahtlust. Kuid Jumal on ka püha. Ja kui Tema headust ja pikkameelt ning kannatlikkust on pidevalt kuritarvitatud, siis selgub meile ehk liiga hilja, et meie Jumal on "püha vihaga Jumal" (2.Ms.20,5) ja "hirmus on elava Jumala kätte langeda!" (Heb.10,31).

Sellepärast on esimene asi, mida Jumal soovib meie aja inimeselt: taastada tõeline jumalakartus, austus Jumala vastu. Parem on alanduda praegu Issanda ees aukartuses kui Issanda päeval hirmukartuses! Pealegi teeb jumalakartus meid targaks, sest on kirjutatud – Ps.111,10: "Jehoova kartus on tarkuse algus; hea arusaamine on kõigil, kes teevad seda mööda!" Tark Saalomon kirjutab, et "Jehoova kartus on tunnetuse algus" (Õps.1,7). Aga õiget tunnetust vajame me kõik. See vabastab meid hirmust nii tänase päeva kui ka tuleviku ees. See toob meie südamesse rahu ja rõõmu. See toob meie südamesse taeva.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv