Kui sa palvetad
14.09.2013 - (1211)

Ühes minu lemmiklaulus on sõnad: "Palves on jõud kanda maailma põlgust, palves on jõud võita nõtrusedki. Vaata, kuis palves apostlid said julgust; usu, küll Jeesus sul vastab ka nii! Palves sa võita ja muuta kõik suudad, palves sind Jeesus ju aidata võib. Küll näed, Ta avab siin maa peal kõik uksed, kui taeva aknale koputad vaid!" Mida kõik suudab korda saata palve – ja ometi palvetatakse nii vähe!
Palves on ülisuur vägi – mitte palves eneses, vaid Jumalal, kes meie palve peale teeb suuri asju. Seda mõistsid apostlid – Jeesuse jüngrid, kes nägid oma Õpetajat tihti palvetamas. Luk.11,1 ütleb, et "kui Ta ühes paigas oli palvetamas ja oli lõpetanud, ütles üks Ta jüngreist Temale: "Issand, õpeta meid palvetama!""
Ja Jeesus õpetas, öeldes – Mat.6,5-13: "Ja kui te palvetate, siis ärge olge nagu silmakirjatsejad; sest need armastavad palvetada kogudusekodades ja tänavate nurkadel, et nad paistaksid inimestele silma. Tõesti ma ütlen teile, et neil on oma palk käes! Ent sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja sule uks, ja palu oma Isa, kes on salajas, ja su Isa, kes näeb salajasse, tasub sinule. Aga kui te palvetate, siis ärge palju lobisege, nõnda nagu paganad, sest nad arvavad, et neid kuuldakse nende paljude sõnade tõttu. Ärge siis saage nende sarnaseks, sest Jumal, teie Isa, teab, mida te vajate, enne kui te Teda palute.
Teie palvetage siis nõnda: meie Isa, kes oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi; Sinu riik tulgu; Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal; meie igapäevane leib anna meile tänapäev; ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele; ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid kurjast; sest Sinu on riik ja vägi ja au igavesti! Aamen."
1. TÕHUSA PALVE-ELU NELI TINGIMUST.
Järgnevalt peatume nelja tingimuse juures, mis teevad meie palve-elu tõhusaks. Esimeseks on muidugi usk. Me peame mitte ainult uskuma, et Jumal on olemas, vaid ka seda, et Ta kuuleb palveid – et Ta kuuleb minu palvet ja vastab minu palvele. Võib-olla Jumalasse uskumine polegi nii raske kui uskumine, et Ta kuuleb minu palvet ja vastab sellele. Enamus inimesi usub, et on olemas suur KEEGI. Aga et Ta tegeleb isiklikult minuga, kuuldes minu palveid ja vastates neile – seda enam paljud ei usu. Inimesi on ju nii palju, kuidas Ta suudab kõiki tähele panna? Kõik räägivad korraga, kuidas Ta suudab kõiki kuulata? Aga ärme unusta, et Ta on Jumal, mitte inimene; ja "Jumalal ei ole ükski asi võimatu!" (Luk.1,37).
Heebrea 11,6 räägitakse usust ja pole raske näha ühe selle teona palvet: "Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane [palvetada meelepäraselt]; sest kes Jumala juurde tuleb [palves], peab uskuma, et Tema on olemas ja et Ta annab palga neile [ehk vastab nende palvele], kes Teda otsivad [palves]."
Niisiis on palvetamine usutegu. Me ei tea ju, kuidas palve toimib. Me räägime palves Jumalaga ega saa kuuldavat vastust. Aga me usume, et Ta kuuleb ja vastab, sest Pühakiri kutsub meid üles pöörduma kõigi oma vajadustega Taevaisa poole. Piibel ütleb, et Ta teab meie vajadusi juba enne, kui me palume. Ta tunneb igat oma last nimepidi, isegi meie "juuksekarvadki on kõik ära loetud" (Mat.10,30). Me ei mõista, kuidas on see kõik võimalik, aga me usume, et see on nii, sest Pühakiri õpetab seda.
Meie usku võib vähendada pettumine, kui me oma palve peale ei saa seda, mida soovisime. Siis on meil kiusatus mõelda, et Jumal ei ole meie palvet kuulnud. Kuid püüdkem mõista, et palve kuulmine ja meie soovi rahuldamine on kaks täiesti erinevat asja. Nagu üks hea isa, ei anna ka Jumal meile kõik, mida soovime ja palume, aga Ta annab meile kindlasti kõik, mida me vajame! Jakoobus kirjutab, et "te palute ja ei saa, sest te palute pahasti, tahtes seda kulutada oma himudes" (Jak.4,3). Sellepärast õpetas Jeesus palvetades alati ütlema: "Sinu tahtmine sündigu!"
Niisiis on tõhusa palve-elu esimeseks tingimuseks usk – usk Jumalasse, kes kuuleb oma laste palveid ja annab meile kõik, mida me vajame.
Teiseks tingimuseks, et meie palve-elu oleks tõhus, on pühendumine palveks. Üks asi on mõista ja uskuda, et on vaja palvetada ja et Jumal kuuleb palveid, hoopis teine asi on pühenduda seda tegema. Nagu hingevaenlasele ei meeldi, et sa loeksid Piiblit, nii ei meeldi talle ka, et sa palvetad. Ja kui sa ei pühendu seda tegema regulaarselt, kui sa ei arenda sellest välja harjumust – head harjumust –, leiad sa end palvetamas ikka vähem ja vähem. Taaniel oli nii pühendunud regulaarselt palvetama, et ta tegi seda sama sageli isegi siis, kui see surma ähvardusel valitseja poolt ära keelati. Tan.6,11 on kirjutatud: "Aga kui Taaniel sai teada, et kiri oli kirjutatud, siis ta läks oma kotta, mille ülakambri aknad olid avatud Jeruusalemma poole. Ja kolm korda päevas heitis ta põlvili, palvetas ja kiitis oma Jumalat, nagu ta seda ennegi oli teinud."
Palvet on kutsutud hinge hingamiseks. Palvetagem siis niisama regulaarselt nagu me hingame regulaarselt. Lakates hingamast me sureme kiiresti. Lakates palvetamast sureme me vaimulikult – ja kiiremini, kui oskame arvata.
Tõhusa palve-elu kolmanda tingimusena nimetaksin privaatsust. Mäletate Jeesuse sõnu meie sissejuhatuseks loetud kirjakohas? "Ja kui te palvetate, siis ärge olge nagu silmakirjatsejad; sest need armastavad palvetada kogudusekodades ja tänavate nurkadel, et nad paistaksid inimestele silma. Tõesti ma ütlen teile, et neil on oma palk käes! Ent sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja sule uks, ja palu oma Isa, kes on salajas, ja su Isa, kes näeb salajasse, tasub sinule."
Ma ei taha sellega öelda – ja Jeesus ka ei tahtnud kindlasti öelda –, et palve avalikus kohas oleks sobimatu, või et kõik avalikus kohas palvetajad oleksid silmakirjatsejad! Jeesuski palvetas avalikes kohtades ja meie palvetame kirikus. Silmakirjatsemiseks muutub palvetamine siis, kui seda tehakse soovist paista inimestele silma, kui seda tehakse endale tähelepanu tõmbamiseks – näitamaks, kui vaga ma olen. Nii et avalikes kohtades, eriti kirikus palvetamisel on kindlasti oma koht, kuid see ei peaks olema meie põhiline palvepaik. Jeesus ütles: "Kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja sule uks, ja palu oma Isa, kes on salajas, ja su Isa, kes näeb salajasse, tasub sinule."
Tõeline südame avamine ja oma mõtete-tunnete väljapuistamine Taevaisale toimub meie salajases kambris. Siin ei pea me valima sõnu ega teemasid, millest rääkida ja millest mitte. Siin võime me rääkida kõigest ja tulekski rääkida kõigest. Siin tuleks rääkida end tühjaks ja suu puhtaks! Ainult nii saavutame südamerahu. Pole vaja karta, et Jumal pahandab. Jumal mõistab. Ja Jumal aitab ka meil mõista asju õigesti.
Kui ma Newbold Kolledzi ühiselamus nägin palvekambrit, ei mõistnud ma esialgu selle vajalikkust. Võib ju igaüks palvetada kirikus ja kodus, s.o. ühiselamu toas, milleks veel palveruum? Aga kui mõelda sellele, et oma toaski ei ole sa alati üksi, kuidas saaksid siis seal segamatult puistata oma südame välja Jumalale? On hea, kui selleks on kamber, kus keegi sind ei näe ega sega. Näeb vaid Jumal ja kuuleb sul palvet! Sa saad seal olla täpselt sina ise!
Ma olen tihti tänanud Jumalat selle eest, et mul on oma tuba – väike küll, kus ma töötan ja magan, aga siiski OMA tuba, kus ma saan olla täiesti omaette. Siin võin ma palvetada igal ajal, kui vaid soovin; keegi ei sega. Võin rääkida oma Jumalaga nii kaua kui tahan. Võin palvetada püsti, istudes, pikali voodis lesides, põlvedel – just nii, kuidas süda kutsub. Ka igal õhtul, kui me oleme koos perega teinud ühise õhtupalve, lähen ma oma tuppa ja seal esitan ma OMA palve. Ühispalve ei asenda iial isiklikku palvet!
Niisiis on tõhusa palve-elu esimeseks tingimuseks usk, teiseks pühendumine ehk harjumuse kujundamine regulaarselt palvetada, kolmandaks privaatsus ehk palvetamine vaid Jumalaga kahekesi olles. Ja nii oleme jõudnud neljanda tingimuse juurde, mis muudab meie palve-elu tõhusaks. Selleks on siirus ehk asjakohasus. Jeesus ütles: "Aga kui te palvetate, siis ärge palju lobisege, nõnda nagu paganad, sest nad arvavad, et neid kuuldakse nende paljude sõnade tõttu. Ärge siis saage nende sarnaseks."
Kas see tähendab, et meie palved peaksid olema lühikesed? Paljud Jeesuse avalikud palved olid tõesti lühikesed, kaasa arvatud vägev palve, mille peale Laatsarus tõusis surnuist üles (Joh.11,41-43). Samuti "Meie Isa palve" kui Tema poolt esitatud näidispalve. Kui aga Jeesus jäi vahel terveks õhtuks (või isegi ööks) palvesse, siis polnud need palved sugugi lühikesed.
Ka lühikesed palved võivad olla – andestage väljenduse eest – lobisemine, kui me vuristame kiiresti maha mõne päheõpitud palve, süvenemata selle sõnadesse. Paganad kasutavad palju selliseid mehaanilisi palveid, kuni palvehelmeste sõrmede vahelt läbilaskmise või palvetrumlite keerutamiseni välja. Selliselt võivad nad palvetada tundide viisi, ütlemata selle aja jooksul südamest ühtegi sõna! Ärme saa nende sarnaseks! Tõeline palve on südame siiras puistamine, mitte Jumala ilusate või päheõpitud sõnadega ülekülvamine, millele lisandub, kui see palve tehakse avalikus kohas, teiste inimeste väsitamine.
Kui väike laps loeb mõne päheõpitud palve, on see ilus ja armas, kuid ärme jää suureks kasvades vaimulikult "väetiteks lasteks" (Ef.4,14). Kuid ärme arva ka, et mida pikem on kellegi palve, seda küpsem kristlane ta on! Kui keegi oskab palvetada järgimööda terve tunni, või isegi kaks, vaat siis on ta alles usklik!
Lugu räägib väikesest poisist, kel tuli minna hambaarsti juurde, kuid kes väga kartis. Isa otsustas näidata pojale eeskuju ja läks temaga kaasa, lastes kontrollida ka oma hambaid.
"Oi, siin on üks hammas, mis tuleb välja tõmmata," lausus arst.
Isa küsis: "Kui palju see maksma läheb?"
"Kolmsada krooni," vastas hambaarst.
"Kui kaua teil selle väljatõmbamine aega võtab?" küsis isa.
"Umbes ühe minuti," vastas arst.
Isa protesteeris: "Mina teenin tunnis 70 krooni ja teie võtate minuti töö eest 300 krooni. See on röövimine!"
"Hea küll," vastas arst, "ma võin ju ka tõmmata aeglasemalt, kui te soovite!"
Vahel me mõtleme, et mida pikemalt me palvetame, seda vaimulikumad me oleme. Kuid Jeesus ütleb, et ärge palves palju lobisege. Olge siirad ja asjalikud. Ärge tehke lihtsalt sõnu.
2. NÄIDISPALVE.
Ja lõpuks mõni sõna ka Jeesuse esitatud näidispalvest. "Teie palvetage siis nõnda," ütles Ta ja esitas lühikese palve, alustades:
"Meie Isa, kes oled taevas!" Milline eesõigus on pöörduda palves otse oma Taevase Isa poole! Igal ajal, kui vaid soovime! Kuid ärme unusta, et Ta on mitte ainult minu ainus püha Isa, vaid Ta on seda ka minu ligimesele. Ta on "MEIE Isa." Ta armastab ühtemoodi meid kõiki!
"Pühitsetud olgu Sinu nimi!" Jumala nime taga on Tema iseloom, Tema teod. Olgu Ta pühaks peetud meie elus – mõtetes, sõnades ja tegudes. Aidaku Ta meil käituda Tema lapse nime vääriliselt, et me ei määriks seda "kallist nime, mis on nimetatud meie üle" (Jak.2,7).
"Sinu riik tulgu!" Tulgu Jumala armuriik Püha Vaimu läbi meie südamesse, et me oleksime valmis ja aitaksime ka teistel valmistuda Jumala auriigi saabumiseks Kristuse teisel tulekul.
"Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal!" Sinu tahtmine sündigu meie elus, sest me oleme ekslikud, Sina aga täiuslik! Sina tead kõige paremini, mida me tegelikult vajame!
"Meie igapäevane leib anna meile tänapäev!" Me ei muretse homse pärast; palun, Jumal, täida meie tänased vajadused – nii ihu, hinge kui ka vaimu vajadused! Sina oled meie Eluleib.
"Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!" Me oleme kõik oma inimlikkuses eksinud, aga me oleme üksteisele andestanud; palun, Isa, andesta ka Sina meile! Siin on koht, kus me ei tohiks jääda üldsõnaliseks, vaid peaksime nimetama asju nende õigete nimedega!
"Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid kurjast!" Jumal, meie oleme nõrgad, palun säästa meid asjadest ja kohtadest ning olukordadest, kus hingevaenlane võib meid kergesti langema meelitada!
"Sest Sinu on riik ja vägi ja au igavesti! Aamen." Sina oled kõikvõimas, Sinule me paneme kogu oma lootuse ja Sind me tahame austada igavesti!
Need on asjad, millele mõtle, kui sa palvetad!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv