.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6024)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Nad on meile eeskujuks
14.12.2013 - (823)

Kristuse sündimise loos on palju olulisi tegelasi. Taevaisa, kes saatis oma poja Jeesuse. Maarja ja Joosep, inglid ja karjased ning paljud teised. Täna tahaksin ma rääkida karjastest. Päeval ja ööl valvasid nad mäenõlvakuil ustavalt oma karja. Ühel ööl, kui kõik oli pime ja vaikne, lõi taevas äkki valgeks ja neile ilmus Jumala ingel, kes teatas ajastute igatsuse täitumisest, loodetud ja oodatud Päästja sünnist nende lähedal väikeses Petlemma linnas. Ühekorraga oli kogu taevas ingleid täis, kes laulsid maailma ilusaima jõululaulu. Karjased olid shokeeritud. Siis aga äkki olid inglid läinud, suur valgus kustus ja karjased rahunesid. Mis edasi sai, sellest loeme Luk.2,15-20:
"Kui siis inglid olid läinud nende juurest ära taevasse, ütlesid karjased üksteisele: "Läki nüüd Petlemma ja vaadakem seda asja, mis on sündinud, mis Issand on meile teada andnud!" Ja nad tulid tõtates ning leidsid Maarja ja Joosepi ja Lapsukese, kes magas sõimes. Aga kui nad seda nägid, teatasid nad asjast, mis neile oli öeldud selle lapsukese kohta. Ja kõik, kes seda kuulsid, panid imeks, mida karjased neile rääkisid. Ent Maarja pidas kõik need sõnad meeles ning mõtles nendele oma südames. Ja karjased läksid tagasi Jumalale au andes ja Teda kiites kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud, nõnda nagu neile oli öeldud."
Mida siis karjased tegid, olles kuulnud nii aulist sõnumit? Mida nad tegid, kui inglid olid lahkunud? Ehk on siit midagi õppida meil, mida MEIE peaksime tegema, olles kuulnud jõulusõnumit? Mida me peaksime tegema, kui jõulud on läbi? Ma arvan, et karjased on jätnud selles asjas meile suurepärase eeskuju.
1. NAD UURISID TÕENDEID.
Esimene asi, mis nad tegid – ja mida nad tegid kohe! – oli: nad uurisid tõendeid. Ingel oli öelnud, et "teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus! Ja see olgu teile tunnuseks: te leiate Lapse mähitud ja sõimes magavat!" (Luk.2,11.12). Imeline sõnum! On see tõesti nii? Aga lähme, uurime järele! Läki otsekohe Petlemma!
Just selle teatega algas meie sissejuhatav kirjakoht: ""Läki NÜÜD Petlemma ja vaadakem seda asja, mis on sündinud, mis Issand on meile teada andnud!" Ja nad tulid TÕTATES ning leidsid Maarja ja Joosepi ja Lapsukese, kes magas sõimes" (Luk.2,15.16). Kohe, viivitamatult tegutsedes on kõige kindlam jõuda tõe jälile! Kui nad oleksid viivitanud, kas nad oleksid seda kõik näinud? Kui nad poleks üldse läinud vaatama, poleks nad midagi näinud! Ja nad oleksid elanud kahtlustes, kas see asi oli üldse sündinud! Ja lõpuks uskmatuses: ei sündinud seal midagi! Me tukastasime ja nägime unes ingleid, kes ajasid meile jaburat juttu. See kõik toimus vaid meie ajus, mitte tegelikkuses! Kui tõepoolest oleks sündinud Messias, kes siis paneks Ta sõime magama? Messias sünnib kuninglikku perre ja kuninglikus palees, mitte loomalaudas!
Tänapäevalgi teevad inimesed suure vea, kui kuulevad midagi, aga ei uuri järele, kas see on tõsi. Mis puutub jõulujutustusse, siis enamus peab seda kauniks muinasjutuks – hästi kokku sobivaks päkapikkude ja haldjate lugudega – ning nad ei vaevu selle fakte kontrollima. Nende uskmatust süvendavad paljud Piibli kriitikud, kes eitavad imede võimalikkust. Ja kuna imesid toimuda ei saa, ei saa olla ka neitsist sündi!
Kui aga ristikogudus tahab seista kindlalt Issanda eest kuni Tema tagasitulekuni, peab seal olema kristlasi, kes teavad, miks nad usuvad ja mida nad usuvad. Vähe on sellest, kui nad vaid usuvad seda, mis neile on räägitud puldist või hingamispäevakooli [pühapäevakooli] klassis.
Jumal annab tõendid selleks, et me need järele uuriksime ja rajaksime oma usu kindlale alusele. Ainult nii oleme suutelised andma aru usust ja lootusest, mis on me südames. Ja ainult nii võime jääda püsima katsumustes. Meil pole kahjuks võimalik minna täna kohe Petlemma, ja kui me sinna ka läheksime, ei näeks me neid asju, sest need sündisid üle 2000 aasta tagasi. Aga, tänu Jumalale, meil on karjaste tunnistus, meil on Piibel, kus ustavad Jumala inimesed tunnistavad Jumala armastusest ja imedest. Ja meil on palju alust võtta nende tunnistust tõsiselt.
Kui Beroia kristlased kuulsid Pauluse jutlust Jeesusest Kristusest, siis mida nad tegid? Apt.17,11 teatab: "Need olid üllamad kui Tessaloonika juudid; nemad võtsid sõna vastu kõige hea meelega ja uurisid iga päev Kirjast, kas see on nõnda, nagu kuulutati." Ja tulemus? Järgmine salm teatab: "Siis uskusid nüüd paljud neist, ja mitte pisut kreeka lugupeetud naisi ja mehi" (Apt.17,12).
Nõndasamuti talitasid karjased. Kuulnud imelist sõnumit sündinud Lunastajast, läksid nad KOHE vaatama, kas see on ikka nii. Ja see annab nende tunnistusele erilise autentsuse. See on üks kindel, järele uuritud, kontrollitud asi. Ingel kuulutas tõtt: Petlemmas sündis sel ööl tõepoolest "Õnnistegija, kes on Issand Kristus." "Me nägime oma silmadega Maarjat ja Joosepit ja Lapsukest, kes magas sõimes!" võisid nad tunnistada.
Meil on mõistlik järgida karjaste eeskuju – eriti, kui meile räägitakse vaimulikest asjadest, jumalikest asjust – uurida ise järele, kontrollida tõendeid; ja kui leiame, et kuulutus on tõsi, on meie eesõigus seda uskuda. Kuid veel enam... Ja see juhib meid teise asja juurde, mida me võime õppida karjastelt.
2. NAD JAGASID HÄID SÕNUMEID (EVANGEELIUMI).
Kui karjased veendusid, et kõik on toimunud nii, nagu ingel neile rääkis, asusid nad kohe jagama seda rõõmusõnumit teistega. Luk.2,17.18 teatab: "Aga kui nad seda nägid, teatasid nad asjast, mis neile oli öeldud selle lapsukese kohta. Ja kõik, kes seda kuulsid, panid imeks, mida karjased neile rääkisid." Märkasite? Inimesed kuulasid neid. Nad panid tähele, mida karjased rääkisid. Nad reageerisid nende sõnumile. Nad ei suhtunud sellesse ükskõikselt. Miks? Sest karjased ei kuulutanud neist asjust nii, nagu oleksid nad midagi kusagilt kuulnud – kahtlevalt ja ebalevalt. Nad rääkisid täie kindlusega ja innukalt kui inimesed, kes on ise midagi näinud, kuulnud ja kogenud. Ja nende tunnistus mõjus kuulajaile ehtsana.
Pole raske kuulutada sellest, mida oled ise oma silmadega näinud ja oma kõrvadega kuulnud; milles oled veendunud, et see on tõde. Tegelikult on raske sellest hoopis vaikida – eriti, kui on tegemist nii meeldiva asjaga, nagu Jumala tõotuse täitumine, või nii suure sündmusega, nagu seda on Lunastaja sündimine. Karjased lihtsalt ei saanud nii head uudist kõigile kuulutamata jätta! Ja nad tegid seda sellise veenvusega, et inimesed uskusid.
Kuidas saavad paljud kristlased vaikida oma usust? Miks on evangelisatsioon kirikute suurimaks nõrkuseks? Paljud ütlevad, et nad ei suuda või julge tunnistada, kuna teavad liiga vähe. Kui ma hakkan kellelegi rääkima Jeesusest, võib ta minult küsida midagi, millele ma ei oska vastata. Ja see on nii piinlik.
Aga milles asi? Sa võid rohkem teada. Uuri Pühakirja ja sa saad teada kõik, mida sul on vaja teada! Aga raamatu või ajakirja kinkimisel polegi tarvis sul kuigi palju teada! Ilmselt pole asi siiski mitte teadmises, vaid suhtumises! Mitte tingimata uskumises. Sa võid uskuda siiralt, et Jeesus on Päästja; sa võid uskuda kogu südamest, et Jumala lapsed saavad taevasse ja õelad hävitatakse. Kuid kuidas suhtud sa inimestesse, kes käivad hukatuse teed? Kas sa mõistad, kui kohutavalt Jumala süda nende pärast valutab? Nad on ju ka Tema lapsed! Ja nad on sinu vennad ja õed! Sa võid panna nad seisatama ja järele mõtlema; sa võid soovitada neile teed, mis viib taevasse. Kui sa teed seda nii, et nad näevad, et sa tõepoolest neist hoolid ja soovid neile parimat, kuulevad nad sind ja ehk ka võtavad midagi ette. Jumala Vaim saab rääkida sinu kaudu, kui sa alandlikus palves lähed tunnistama Jeesusest.
Karjased polnud professionaalsed vaimulikud; nad olid kõige lihtsamad usklikud inimesed. Nad ei teadnud vaimulikest asjust palju. Kuid seda, mida nad said teada, ei hoidnud nad enestele, vaid rääkisid kõigile. Ja nii saime meiegi teada, mis toimus 2000 aastat tagasi ühel pimedal ööl Petlemma väljadel – kuidas Jumala ingel kuulutas seal Jeesuse sünnist.
Kui me mõistame selle sündmuse olulisust, miks ei võiks me järgida karjaste eeskuju ja rääkida sellest inimestele, kes ka peaksid seda teadma? Jõuluaeg on parim aeg evangeeliumi rõõmusõnumi jagamiseks! Kui me teame, kuidas Jumal armastab meid, rääkigem sellest kõigile!
3. NAD PÖÖRDUSID TAGASI OMA TÖÖ JUURDE.
Karjased kuulsid aulist sõnumit, uurisid kohe järele, kas see on tõsi, ja leidnud, et see on tõsi, kuulutasid sellest kohe teistele. Seejärel pöördusid nad tagasi oma lammaste juurde. Piibel teatab: "Ja karjased läksid tagasi Jumalale au andes ja Teda kiites kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud, nõnda nagu neile oli öeldud" (Luk.2,20).
Ka meil tuleb kord lahkuda sõime juurest. Jõuluaeg ei kesta igavesti. Jõulupühad saavad läbi ja meil tuleb tagasi pöörduda oma igapäevase töö juurde. Kas ka meie lahkume "Jumalale au andes ja Teda kiites kõige eest, mis me oleme kuulnud ja näinud"? S.t. kas jätkub ka meie igapäevane elu peale jõule jõuluvaimus, inglite laul kõlamas südames ja huulil: "Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest Temal on hea meel!" (Luk.2,14).
Üks pastor sai pärast jõulukoosolekut kirjakese ühelt oma koguduse õelt. Selles oli öeldud: "Ma arvan, et sa oled üks maailma kõigi aegade parimatest jutlustajatest!" Kui pastor näitas seda kirja oma abikaasale, küsis see: "Kes see naine on?"
"See on üks väga intelligentne õde meie koguduses, kes oskab hinnata suurepärast jutlustamist!" vastas mees, lisades: "Mis sa arvad, kui palju häid jutlustajaid on maailmas olnud?"
Naine vastas: "Ühe võrra vähem kui sina arvad!"
Meie jutlustele ja tunnistustele ning üldse misjonitööle ei anna objektiivse hinnangu mitte see, kui hästi me midagi teeme pühade ajal. Inimesed on siis ülevas meeleolus ja valmis kiitma igaüht. Tõeliselt pannakse meie misjonivaim proovile siis, kui saabuvad rasked ajad – kui inglid on läinud ning me pöördume oma igapäevaste tööde ja toimetuste juurde.
Keegi on öelnud: "Kui inglite laul on vaibunud ja täht taevast kadunud; kui karjased valvavad jälle oma karja ning sõime ümber on pime ja vaikne – SIIS algab see tõeline jõulude töö!"
Jah, alles siis, kui jõulupühad on läbi ja me siirdume tagasi oma tavalise töö juurde, saab ilmsiks, kas need pühad tähendasid meile midagi, kas need muutsid midagi. Kas me teeme oma tööd endistviisi, või "Jumalale au andes ja Teda kiites kõige eest, mis me oleme kuulnud ja näinud"?

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv