.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5993)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Kuidas saan ma õigeks VI
15.02.2003 - (1616)

Mõistukõne räägib mehest, kes läinud Peetruse juurde ja palunud, et see oleks nii hea ja avaks talle igavikus taevalinna väravad. "Hea küll," ütles Peetrus, "ma teen seda rõõmuga, kuid... kes avab sulle põrgu väravad?"

"Milleks?"

"Noh, et sa sealt välja saaksid!"

Tõepoolest, kuidas avada põrgu väravad? Kuidas pääseda välja patu põrgust? Sealt tuleb välja pääseda juba praegu, sest pärast surma on lootusetult hilja.

Ühel päeval tuleb sinu juurde Jeesus ja küsib: "Kas sina oled see kadunud lammas?"

"Ei, Jeesus, siin on tegemist mingi eksitusega. Mina olen kristlane, koguduse liige – mind küll ei saa nimetada kadunud lambaks!

"Anna andeks," ütleb Jeesus, "siis ei ole mind saadetud sinu juurde."

Lahkunud sinu juurest, läheb Jeesus sinu naabri juurde ja küsib: "Kas sina oled kadunud poeg – see, kes eksikombel lahkus kodust?"

"Ei, Jeesus, ei! Mina olen juba lapsepõlvest alates kasvanud usklikus perekonnas ja nüüd ka koguduse liige; ma laulan isegi koguduse laulukooris, kas Sa pole märganud...

"Ei, mulle toodi teade teenivate inglite poolt, et sina oled kadunud."

"Ei või olla! Mis siis see naabri Mari on? Tema istub ainult kiriku pingis ja ütleb ka, et on päästetud! Ei, Jeesus, siin on kindlasti tegemist mingi eksitusega. Minu nimelisi mehi võib olla teab kui palju! Mina küll ei ole mingi kadunud poeg!"

Ja Jeesus lahkub kurvalt ning läheb järgmise inimese juurde, kelleks on kõigile tuntud kristlane, kes ei jäta vahele ühtegi jumalateenistust ja ütleb alati kõige esimesena innukalt "Aamen!"

"Kas sina oled see suur patune, keda teenijad inglid palusid mind päästma minna? Ma..."

"Mis!" katkestab teda patune, "või mina suur patune? Kao siit, sa valekristus! Mina käin igal hingamispäeval kirikus, mina söön puhtaid toite, mina maksan kümnist... Ma pole varastanud... no kui ma võtan ära selle, mis on ripakil, pole see mingi vargus! Ma pole kedagi tapnud, ma pole abielu rikkunud... naine ise jooksis mu juurest minema – mina pole süüdi!... Või suur patune! Mis pattu ma olen teinud? Kas maailmas patuseid vähe on – mine nende juurde! Ja isegi koguduses – see Jaan ja Mihkel ja Liisi ja Selma... ja ega see kogudusevanemgi mingi ingel ole – mine uuri natukene, milliste pattudega ta tegeleb!"

"Inimene, vabanda mind, ma olen astunud sisse valesse korterisse! Ma lähen otsima patuseid, suuri patuseid. Kelle juurde ma võiksin kõige enne minna?"

"Mine jutlustaja juurde; tema kiitleb puldist, et on suur patune... Rumal inimene – tuleb oma pattudest teistele rääkima!"

Ja Jeesus läks.

Ma sooviksin, et Jeesus külastaks kõiki meid – ja seejärel tuleksime kokku ning räägiksime oma kogemustest. Vast oleks sellest kasu... Aga see võimalus meil on!

Niisiis, küsimus oli: Kuidas avada põrgu väravad? Kuidas pääseda välja patu põrgust?

Nii üllatav kui see ka võib tunduda, tuleb meil selleks lahendada küsimus: Kuidas saan ma patuseks? Jah, meie sarja pealkiri on: Kuidas saan ma õigeks? Teisisõnu: Kuidas avada taeva väravad? Kuid enne tuleb avada põrgu väravad, et sealt välja pääseda – ja selleks me küsimegi: Kuidas saan ma patuseks? Sest ainult patutundmisele, täpsemalt: oma patu tundmisele tulnud inimene võib pääseda patupõrgust!

Patutundmisele tulek tähendab mõistmist ja möönmist, et mina olen patune ja vajan Päästjat. See tähendab konkreetselt mõistmist, milles ma olen pattu teinud ja milline patune loomus mul on, et ma ei suudagi omast jõust õigesti elada. See tähendab arusaamist, et "minus, see on minu lihas, ei ela head." Kuigi "tahet mul on, aga head teha ma ei suuda" (Rom.7,18). Ainult Kristusele vaadates – nii Tema patuta elus kui Tema ohvrisurmas – võime me sellisele tundmisele tulla. Meie vaatame, s.t. mõtiskleme nende asjade üle, ja Püha Vaim töötab meie juures, tuues "selguse patu kohta" (Joh.16,8). See on patupõrgust pääsemiseks hädavajalik!

Kui me oleme tulnud patutundmisele ehk hakanud end nägema sellisena, nagu Jumal meid näeb – ehk sellisena, nagu me tegelikult oleme – ei vaata me enam hukkamõistvalt teistele, vaid tänulikult Jeesusele ja oleme õnnelikud, et Ta "on tulnud maailma päästma patuseid, kelle seast mina olen suurim" (1.Tim.1,15).

Ja Jeesus teeb imet. Ta teeb minust uue inimese. Ta kannab mind surmast ellu. Põrgu väravad ei suuda mind enam kinni pidada, sest Jeesus viib mind sealt välja. Jeesus on käinud minu eest patu ja surma põrgus ja on selle võimu murdnud. Ta on minu eest maitsnud patu karistust, surma. Ta on minu esindajana avanud põrgu väravad! Halleluuja!

Möödunud kord me rääkisime Simsonist, kes päästis Iisraeli, avades vaenlase kantsi väravad ja tehes ta avaliku pilke aluseks – just nagu Jeesus avas meile põrgu väravad! Me nägime, kuidas ta oma surmaga kaotas vaenlase – nii ka meie Päästja Jeesus. Siis rääkisime Taavetist, kuidas ta Iisraeli esindajana võitles Iisraeli eest, võites ära Koljati ja sellega kogu vaenlase väe. Nii kuulub ka Jeesuse kui meie eestvõitleja võit patu üle, surma üle ja Saatana üle sinule ja minule.

Samasugust eestkostja ehk eestvõitleja printsiipi kohtame ka juba Vana Maailma viimastel päevadel. Piibel teatab – 1.Ms.6,8.9: "Aga Noa leidis armu Jehoova silmis... Noa oli üks õige mees, täiesti vaga oma rahvapõlve seas; Noa kõndis ühes Jumalaga."

Panite tähele: Noa leidis armu, Noa oli üks õige mees, Noa kõndis ühes Jumalaga. "Tee enesele laev," ütles Jumal Noale (s.14). Jehoova ei öelnud, et Noa, tema pojad Seem, Haam ja Jaafet, tema naine ja poegade naised olid õiged. Noa oli üks õige mees!

Jeesus on meie Noa. Tema üksi on õige kõige rahva seast. Tema ehitab päästelaeva – meie võime siseneda Tema õiguse pärast.

Noa tähendab hingamist. Jumal annab meile hingamise meie Noa pärast, kes kutsub: "Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise!" (Mat.11,28). Tulge, hingake oma tegudest. Paulus kirjutab – Heb.4,10: "Sest kes Tema hingamisse on pääsenud, see hingab ka ise oma tegudest, otsekui Jumal oma tegudest."

"Hingake minus," ütleb Jeesus. See on evangeelium. See on igavene evangeelium, mis seab erilisele kohale Jumala püha hingamispäeva. Mõtleme Aadamale Eedenis. Jeesus oli just teda suudelnud, puhudes temasse elu. Aadam avab silmad ja näeb Jeesust. Siis veel mõned selle päeva meeldejäävad sündmused ja juba loojub päike ning saabub esimene hingamispäev. Ja Jeesus kutsub: "Tulge minu juurde hingama!"

Kas see kõik pole evangeelium? Sind kutsutakse hingama Jeesuses, sind kutsutakse osadusse Jumalaga. Ainult Jumala juures tunneb hing tõelist rahu! Seda kuulutab iga hingamispäev.

Kuid veel enam. Loomisnädala kuuendal päeval, just enne hingamispäeva saabumist, valmistati esimese Aadama lihast ja verest talle pruut, naine. Koos võtsid nad vastu hingamispäeva ja hingasid. Aadam otsekui lunastas enesele naise oma liha ja verega.

Just nii oli ka Suurnädala kuuendal päeval, Suurel Reedel: Jeesus lunastas endale oma murtud ihu ja valatud verega pruudi – ning seejärel saabus hingamispäev. Jeesus hingas ja kutsub meid kõiki enda juurde hingama! See on ju evangeelium! Sõnum hingamispäevast on evangeelium! See kutsub meid Jeesuse juurde; see kutsub meid hingama ühes Temaga.

Me ei saa hingata, kui vaatame enestele. Ainult Jeesusele vaadates saame hingata. Seepärast ütleb Jeesus hingamispäeval: "Vaata minule, kui sa tahad hingata!"

Selliselt on saanud hingamispäev kogu kristliku elu embleemiks: Ära vaata enesele, hinga oma surnud tegudest ja vaata Jeesusele! Vaata, mis Tema on teinud – kui Looja, kui Lunastaja – ja sa leiad rahu ning hingamise.

Ka Jeesuse teise tuleku kuulutus on evangeelium. Tema tuleb meile! Meie ei saa tulla Temale! Tema teeb seda, mida meie ei saa teha, kuid mida me nii väga vajame! Ta tuleb ju oma lunastustööd lõpule viima. Ta tuleb meid lunastama patu lähedusest, olles meid eelnevalt lunastanud patu süüst ja patu väest! See on parim sõnum, mida võime kuulda! See on evangeelium!

Tema on see tulija, meie oleme vaid vastuvõtjad. Kuid vastuvõtminegi on oluline – eriti praegu, sest sellest sõltub, kas meist on Tema vastuvõtjaid Tema teisel tulekul. Johannes kirjutab – Joh.1,12: "Aga kõigile, kes Teda vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks, kes usuvad Tema nimesse." Võtnud vastu Jeesuse, kes tuli, oleme me valmis vastu võtma Jeesuse, kes tuleb!

Aga Jeesuse vastuvõtmine tähendab endast loobumist. Jeesusele vaatamine tähendab enesele mitte vaatamist. Jeesuse lunastustööle lootmine tähendab enese tegudele mitte lootmist. Jeesuse süütuse tunnistamine tähendab enese patuseks tunnistamist. See kutsub esile sügava patukahetsuse, mis lubab Jeesusel meid päästa patupõrgust ja avada meile taevaväravad.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv