Kohtumine Jumalaga
15.03.2008 - (1528)

Jes.6,1-8: "Sel aastal, mil kuningas Ussija suri, ma nägin Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja Tema kuuepalistused täitsid templi. Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta lendas. Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: "Püha, püha, püha on vägede Jehoova! Kõik maailm on täis Tema au!" Ja lävede alused vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus suitsuga! Ja ma ütlesin: "Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast, et ma olen roojane mees huultest ja elan roojaste huultega rahva keskel, sellepärast et mu silmad on näinud Kuningat, vägede Jehoovat!" Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi, mille ta pihtidega oli võtnud altarilt. Ja ta puudutas mu suud ning ütles: "Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud!" Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: "Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?" Ja ma ütlesin: "Vaata, siin ma olen, läkita mind!""
Jumal armastab inimest ja soovib temaga koos olla, temaga suhelda. Lõi Ta ju inimese oma näo järgi, enda sarnaseks – endale sõbraks ja kaaslaseks. Kuid inimene on kasutanud oma erilisi võimeid, mis eristavad teda loomadest, kurjasti ning on läinud Jumalast väga kaugele. Nii on ta kaotanud õige arusaamise Jumalast. See teeb Jumala südame kurvaks ja Ta otsib viise, kuidas inimest enda juurde tagasi tuua.
Täna sissejuhatuseks loetud tekst räägib Jumala ühest sellisest üritusest. Siin Ta ilmutab, et Ta on reaalne olevus, mitte mingi abstraktne mõiste; Ta on Isik, ehkki meist lõputult suurem ja targem. Ta on meie lähedal, mitte kusagil lõputus kauguses. Ning Ta on hea ja hoolitsev.
Ta leidis ühe tavalise väikese inimese ja ilmutas end talle oma suuruses ja headuses. See muutis Jesaja elu täielikult ja igaveseks. Temast sai Jumala mõtete vastuvõtja ja edasiandja.
Vaadelgem koos kolme peamist tõsiasja, mis lähtuvad sissejuhatuseks loetud tekstist Jesaja raamatust.
1. JUMAL KASUTAB OLUKORDI, ET PANNA MEID TAJUMA OMA LIGIOLEKUT.
Jesaja sai selle nägemuse ajal, mil ta oli läbimas väga sünget orgu. Teda oli tabanud raske kaotus. Tema sõber, kuningas Ussija, oli surnud. Tuletame meelde, et 2.Kun.15,2.3 kohaselt Ussija "oli kuningaks saades kuusteist aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas viiskümmend kaks aastat... Tema tegi, mis õige oli Jehoova silmis." Jesaja mitte ainult leinas, vaid ka kartis, sest kuningate vahetusel tapeti tihti ka endise kuninga sõbrad! Ussija surm tähendas ka surma tema lootustele ja unistustele. Vähemalt nii ta mõtles ja tundis – nagu tundsid ka jüngrid peale Jeesuse ristilöömist ja surma.
Ega meiegi ela väga kergel ajal. Jumalakartlikele inimestele on see vägagi raske aeg, kogu selle valitseva kurjuse, ebaõigluse ja amoraalsusega. Turvatunde puudumine, lähedaste lahkumine – kõik see lasub raske koormana meie peal ja teeb meid murelikuks. Peale selle veel suur võitlus Kristuse ja Saatana vahel meie enda südames, meie mõttemaailmas, millest olenevad meie sõnad ja teod – ja saatus!
Jumal kasutab neid olukordi meile enda ilmutamiseks. Nagu ka Jesaja tunnistab sel temale raskel ajal: "Ma nägin Issandat!" Tema raske olukord sundis teda tõstma silmad ülespoole. Nii on sageli ka meiega. Me peame kogema vahel piina ja südamevalu, selleks et hakkaksime mõtlema Jumalale. See peaks tegema meid nii kurvaks kui ka rõõmsaks. Kurvaks, et Jumal pidi lubama raskustel ja läbikatsumistel tulla meie ellu, et me otsiksime Temalt päästet, tarkust, julgust ja lootust. Rõõmsaks, sest me kogeme, et Jumal on lähedal, kui me Teda vajame.
Kui siis su südant täidab kurbus või hirm, talita nii, nagu tegi Jesaja – tõsta oma silmad üles! Vaata Jumalale! Vaata Teda Tema troonil! Vaata Tema suurust ja väge! Kasuta selleks oma mõtlemisvõimet! Mõtlemisvõime on suur õnnistus, kui seda õigesti kasutada! Kui me Jumalale mõtleme, ilmutab Ta ennast meile! Ja me võime isegi vaimus näha, kuidas Tema troonisaali sambad värisevad ja kuulda, kuidas inglid laulavad: "Püha, püha, püha on vägede Jehoova!"
Ühel evangeelsel koosolekul jutustas Moody loo sellest, kuidas üks mees kõndis enne jõule linna tänaval ja märkas ühe dekoreeritud akna juures kolme väikest last, kes uurisid dekoratsioonideks välja pandud kujusid. Mees sai varsti aru, et keskmine tüdruk oli pime ja teised püüdsid talle kirjeldada aknal olevaid ilusaid asju. "Kas sa siis ei näe, seda ilusat karu ja nukku? Vaata, kui ilus kübar tal peas on!" Kuid vaene väike pime tüdruk seisis ilmetu näoga ega suutnud hinnata tema ees olevaid ilusaid asju.
"See on näide meist kui kristlastest," seletas Moody, "kes me püüame panna uskmatuid rõõmu tundma vaimulikest asjust. See ei õnnestu meil sellepärast, et patune on vaimulikult pime."
Moody oli vaevalt lõpetanud, kui lavale astus üks reporter ja küsis, kust ta oli kuulnud seda lugu. "Ma lugesin seda ühest ajalehest," vastas Moody. "Ma olen unustanud selle nime."
Selle peale ütles reporter: "Mina kirjutasin selle loo, sest mina olin seal ja nägin kõike seda oma silmadega. Nüüd ma mõistan, et olen just nagu see väike tüdruk – vaimulikult pime."
Jumal kasutas olukorda, et ilmutada end sellele mehele. Oma olukorra mõistmine tõi mehe pöördumisele.
2. SEE JUHTUS TEMPLIS, PÜHAKOJAS.
Inimesed tulevad Jumala kotta erinevatel põhjustel – perekonnaliikmete või sõprade kutsel, süütunde kergendamiseks või sellest vabanemiseks, oma suhtlemisvajaduse rahuldamiseks, mõttekaaslastega kohtumiseks, Jumala kummardamiseks. Jesaja tuli templisse palvetama ja otsima Jumalat.
Kuid hoolimata sellest, miks me kirikusse tuleme, kohtub Jumal meiega siin. Kirikus juhtub imelisi asju. Jumal esitab meile siin vahel väljakutse. Ta kutsub meid Talle järgnema. Ta kutsub sügavamale pühendumisele. Ta inspireerib ja julgustab meid.
Kas on Jumala kummardamise KOHT tähtis? Mõned järeldavad Jeesuse vestlusest Samaaria naisega, et Jumala kummardamise koht pole tähtis. Oluline on vaid, et sa seda teeksid "vaimus ja tões" (Joh.4,23). See on kindlasti lohutuseks ja julgustuseks neile, kes EI SAA minna kirikusse; kuid see ei vabanda neid, kes EI TAHA minna kirikusse! Kui sa ei soovi minna kirikusse, siis kaotad sa kiiresti nii vaimu kui ka tõe!
Kirikus käimine ON tähtis. Paulus manitseb – Heb.10,25: "Ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid manitsegem üksteist, ja seda enam, et näete selle päeva lähenevat." Kui see oli oluline Jesaja päevil, on see veelgi olulisem meie päevil, mil "see päev" – Kristuse taastuleku päev – on jõudnud väga lähedale.
Jumal oleks võinud ilmutada end Jesajale mistahes kohas, kuid Ta valis selleks oma koja. Ja mida tegi Jumal sel ajal, kui Jesaja Teda nägi? Kas Ta kiirustas siia-sinna? On Tal ju oma suures universumis palju tähtsat tegemist! Ei. Kas Ta ringutas käsi maapeal valitseva kohutava olukorra pärast? Ei. Oli Ta ärritatud ja pahane? Ei. Ta istus rahulikult oma troonil, näidates sellega, et kõik asjad on Tal kontrolli all. Inglihulgad ümbritsesid Teda ja laulsid Talle kiitust. Milline vaatepilt! Milline elamus!
Kas me pole olnud jumalateenistusel, kus kõne ja laulud on olnud nii võimsad, nii ülesehitavad, et me oleme tunnetanud Jumala lähedalolu? Me oleme Teda justkui näinud. Paulus kirjutab, kuidas see "nägemine" toimub – Rom.10,17: "Nii tuleb siis usk kuuldust, aga kuuldu Kristuse Sõna kaudu." Loodus ilmutab Jumala suurust ja väge. Aga kõige paremini me näeme Teda Tema Sõna kaudu usu läbi. Me näeme Teda ka enda ja teiste inimeste elu kaudu ja vastatud palvete läbi.
Kuidas reageeris Jesaja Jumala nägemisele? Ta tuli oma patu tundmisele. Püha Jumala ees tundis ta end eriti suure patusena. Ja nii see peabki olema. See annab Jumalale võimaluse meie heaks midagi teha. Ja selle võimaluse kasutab Ta kindlasti ära. Me tuleme Jumala kotta patusena, kuid lahkume andeks saanuna, puhastatuna – kui me tuleme pühakotta, nagu Jesaja, Jumala palet otsima. Ja me lahkume mitte tagasi oma endisesse ellu, vaid Jumala lähetusel, Tema saadikuna, Tema tööle!
3. JUMAL PUUDUTAB MEID ALATI SEALT, KUS ON MEIE SUURIM VAJADUS.
Kas me panime tähele, kust puudutas Jumal Jesajat? Jumal puudutas tema suud – mitte tema pead või isegi südant. Ilmselt pea ja süda olid juba Jumalaga, aga suu vajas puhastamist! Milles oli probleem? Ilmselt selles, millest kirjutab Jakoobus – Jak.3,2: "Me kõik eksime palju. Kui keegi kõnes ei eksi, siis ta on täiuslik mees ja võib ka talitseda kogu ihu."
Võib-olla oli noore Jesaja probleemiks tagarääkimine? Inimeste üle kohtumõistmine? Kritiseerimine? Sündsusetud naljad? Või hoopis vaikimine seal, kus oleks tarvis rääkida? Või oli ta sõnas ebakindel? Mis selleks ka oli, takistas see Jesajat parimal viisil Jumalat teenimast. Aga kuna Jumal nägi, et ta seda soovis, siis kõrvaldas Ta selle probleemi.
Pangem tähele, et Jumal saavutas Jesaja huuli puudutades tegelikult kaks asja: Ta (1) puhastas Jesaja kõne ja (2) läkitas ta välja oma saadikuna – prohvetina. Meidki ei saa Jumal kasutada enne, kui me oleme Jumala palge ees tunnistanud oma süüd, oma kõlbmatust ja saanud seepeale Jumala poolt puhastatud.
Puhas kõne tähendab tohutult palju. Kirjutas ju Jakoobus: "Kui keegi kõnes ei eksi, siis ta on täiuslik mees ja võib ka talitseda kogu ihu." Nii et kõne puhastamine tähendas Jesajale tegelikult kogu elu puhastamist! Ja just seda teeb Jumal neile, kes Teda otsivad. Ja seejärel on inimene valmis tööriist Jumala käes.
Kust peaks Jumal puudutama meid täna? Meie huuli, et me võiksime olla Tema ustavad tunnistajad? Meie silmi, et me näeksime Tema suurust ja pühadust ning kaasinimeste vajadusi? Meie kõrvu, et me kuuleksime Tema häält ja kadunud inimeste appihüüdeid? Meie südant, et see süttiks armastuses Jumala ja meie ligimese vastu? Meie käsi ja jalgu, et me läheksime ja teeniksime Teda Tema "vähemate vendade" isikus?
Tehkem see kindlaks ja laskem Tal end puudutada!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv