Ristimine
15.04.2006 - (1592)

Enne lahkumist ütles Jeesus oma jüngritele – Mat.28,18-20: "Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!"
Siiski ei pidanud jüngrid välja minema enne, kui nad said võitud "väega kõrgest" (Luk.24,49). See toimus nelipühipäeval, mis päästis valla ristimiste laine! Kohe esimesel päeval ristiti ligi 3000 inimest. Seejärel "Issand lisas iga päev nende ühendusele juurde neid, kes päästeti." (Apt.2,41.47).
Veeristimine on väga oluline samm kristlase elus, nagu me näeme seda ka Kristuse kui meie Päästja ja Eeskuju elus. Matteus kirjutab – Mat.3,13-17: "Siis tuli Jeesus Galileast Jordani äärde Johannese juurde, et see Teda ristiks. Kuid Johannes peatas Teda öeldes: "Minule on vaja, et Sina mind ristiksid, ja Sina tuled minu juurde!" Jeesus vastas ning ütles temale: "Olgu nüüd nii; sest nõnda on meie kohus täita kõike õigust." Siis Johannes andis Temale järele. Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli Ta sedamaid veest välja. Ja ennäe, taevad avanesid ja Ta nägi Jumala Vaimu laskuvat alla kui tuvi ja tulevat Tema peale. Ja vaata, taevast kostis hääl, mis ütles: "See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!""
Jumalal on siiralt hea meel igaühest, kes laseb end ristida veeristimisega, mida me nimetame ka usuristimiseks, sest selle sammu astub inimene, kes kogu südamest usub Jeesusesse Kristusesse ja on Ta vastu võtnud oma Päästjaks. Sellega saab inimene Jumala perekonna (koguduse) liikmeks, Jumala lapseks ning Jumal ütleb talle, nagu Jeesuselegi: "See on minu armas poeg [tütar], kellest mul on hea meel!"
Meie Lääne ühiskonnas on seda teha üsna ohutu, kuid paljudes maailma paikades nõuab selle sammu astumine lisaks kogu südamest pühendumisele ka erilist julgust ja valmisolekut isegi surema! See on otseses mõttes saamine ristiinimeseks – ja rist tähendab enne surma ja siis alles elu!
Kas te teate, et ristimine tähendab tõepoolest ka surma – surma endisele elule, surma oma minale, surma patule! Paulus kirjutab – Rom.6,3-13: "Või te ei tea, et nii mitu, kui meid on ristitud Kristusesse Jeesusesse, oleme ristitud Tema surmasse? Me oleme siis surmasse ristimise kaudu ühes Temaga maha maetud, et otsekui Kristus on surnuist üles äratatud Isa au läbi, nõnda meiegi käiksime uues elus. Sest kui me oleme kasvanud ühte Tema surma sarnasusega, siis saame üheks ka Tema ülestõusmise sarnasusega, kuna me seda teame, et meie vana inimene on ühes Temaga risti löödud, et patuihu kaotataks, nõnda et me enam ei orjaks pattu; sest kes on surnud, see on õigeks mõistetud patust. Aga kui me ühes Kristusega oleme surnud, siis usume, et me ühes Temaga saame ka elama. Sest me teame, et Kristus pärast seda, kui Ta surnuist üles äratati, enam ei sure; surm ei valitse enam Tema üle. Sest mis Ta suri, seda Ta suri patule ühe korra; aga mis Ta elab, elab Ta Jumalale. Nõnda arvake teiegi endid surnud olevat patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses. Seepärast ärgu valitsegu siis patt teie surelikus ihus, et te kuulaksite teda tema himudes. Ärge ka mitte andke oma liikmeid ülekohtu relviks patule, vaid andke iseendid Jumalale kui need, kes surnuist on saanud elavaks, ja oma liikmed õiguse relviks Jumalale."
Tulles ristimisele, me näitame, et oleme surnud maailmale ja elame Jumalale! See kõneleb väga sügavast muutusest, mis on meis toimunud väga kaalukal ajendil – me nägime Jumala imelist armastust ja me vastasime sellele.
Kord nägi üks 3-aastane tüdruk pealt kirikus inimeste ristimist ja küsis emalt, miks inimesi vee alla vajutatakse? Ema püüdis vastata n.ö. lapse keeles ja ütles, et need inimesed ei taha enam paha teha ning soovivad edaspidi olla "head lapsed." Tüdruk ütles seepeale: "Aga miks siis pastor nad vee alla vajutab? Ta võiks ju lihtsalt anda neile laksu!"
Jumal ei löö kedagi kristlaseks; Jumal armastab inimesi kristlasteks! Ja nähes seda armastust, inimesed surevad vabatahtlikult vanale elule ja püüavad olla Jumalale head lapsed.
Kuid Jumala lapseks saamist võib võrrelda mitte ainult surma ja ülestõusmisega, mida võib nimetada ka uussünniks. Seda võib kaunilt võrrelda ka kihlumisega! Paulus kirjutab 2.Kor.11,2: "Sest ma olen armukade teie pärast jumaliku armukadedusega; olen ma ju teid kihlanud üheainsale mehele, Kristusele, et teid esitada Temale kui puhast neitsit." Püha abielu on piibellik sümbol Kristuse vahekorrast oma kogudusega, mille liikmeks saadakse veeristimise kaudu. Teises kohas kirjutab Paulus – Gal.3,27: "Sest nii paljud kui teid on Kristusesse ristitud, olete Kristusega riietatud!" Kristuse õigus on nagu laulatuskleit ristitud Jumala lapse seljas!
Kuid ärgu jäägu sellest muljet, nagu oleks tegu vaid välise muutusega või lihtsalt pattude kinni katmisega. Tegelikult sümboliseerib see väline puhas valge rüü just sisemist muutust, mille kutsub esile armastus! Efesose kogudusele kirjutab Paulus – Ef.5,25-27: "Mehed, armastage oma naisi, nõnda nagu ka Kristus on armastanud kogudust ja on andnud iseenese tema eest, et teda pühitseda, pestes puhtaks veepesemisega sõna sees, ja seada enese ette kogudus austatuna, nii et tal ei oleks laiku ega kortsu ega muud sellesarnast, vaid et ta oleks püha ja laitmatu."
Usuristimine vee alla vajutamisega on üks Jumala korraldustest; Jumal ootab selle täitmist igalt usklikult. Üks Jeesuse viimastest ütlustest siin maa peal oli – Mrk.16,15.16: "Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule. Kes usub ja keda ristitakse, see saab õndsaks." Jeesus ise seab usuristimise õndsakssaamise ehk päästmise tingimuseks. See peab olema väga tähtis. Ja lugedes Apostlite tegude raamatust ristikoguduse ajaloost pärast nelipühi, märkame, et kõikjal usku pöördunuid ristiti – ja seda ilma pikema viivituseta! Pigem jääb selline mulje, et ristimine toimus liiga kiiresti, ilma pikema ettevalmistuseta, kui et ristimise eel oleks korraldatud seminare, leerikursusi või põhjalikke väljaõppeid kõigis usupunktides, kus mõned, kes ei osanud kõigile küsimustele vastata, välja langesid.
Hea näide on nelipühi ise. Apt.2,37-41: "Aga kui nad seda kuulsid, läks see neil südamest läbi ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: "Mehed, vennad, mis me peame tegema?" Aga Peetrus ütles neile: "Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse pattude andekssaamiseks, ja siis te saate Püha Vaimu anni. Sest teie ja teie laste päralt on see tõotus ja kõikide päralt, kes on kaugel, keda iganes Issand, meie Jumal, kutsub enese juurde." Ja veel paljude muude sõnadega tunnistas ja manitses ta ning ütles: "Laske endid päästa sellest pöörasest soost!" Kes nüüd vastu võtsid tema sõna, need ristiti, ja nõnda lisati sel päeval nende juurde ligi kolm tuhat hinge."
Kas nad ei kartnud, et nii kiiresti pöördunud ja nii vähe instrueeritud inimesed kaovad kiiresti kogudusest? Ei, sest neil on väga efektiivne programm inimestega tegelemiseks peale ristimist, mis tagas mitte ainult nende jäämise kogudusse, vaid ka nende vaimuliku kasvamise. On kirjutatud:
Apt.2,42-47: "Aga nemad jäid alati apostlite õpetusse ja osadusse ja leivamurdmisse ja palvetesse. Aga igale hingele tuli kartus; ja palju imesid ja tunnustähti sündis apostlite läbi. Aga kõik need, kes uskusid, olid üheskoos ja kõik, mis neil oli, oli neil ühine. Omandi ja vara nad müüsid ära ja jagasid, mis saadi, igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas. Ja nad viibisid iga päev ühel meelel pühakojas ja murdsid leiba kodasid mööda ja võtsid toidust ilutsemise ja siira südamega, kiites Jumalat ja leides armastust kõige rahva juures. Aga Issand lisas iga päev nende ühendusele juurde neid, kes päästeti."
Kas te märkate – siin on juttu õpetamisest, osaduses olemisest, armastussöömaaegadest, palvekoosolekutest – ja seda mitte ainult kirikus, vaid ka kodasid mööda. Usklikud suhtlesid omavahel aktiivselt, kuni oma vara jagamiseni välja! Ükski ei vaadanud ainult selle peale, mis oli tulus temale, vaid ka selle peale, mis oli tulus teistele" (Flp.2,4). Selliselt, armastus- ja osadusevangelismi kaudu kindlustati inimeste jäämine kogudusse. Meil on sellest palju õppida.
Jah, kõik lasksid ennast ristida, Jeesusega eesotsas. Ja kui ristusid Jeesuse ja Sauluse teed, mis oli üks esimestest asjadest, mida tal kästi teha? Apt.22,16: "Ja mida sa nüüd ootad? Tõuse üles ja lase ennast ristida ja oma patud ära pesta, appi hüüdes Tema nime." Ja nii oligi esimene asi, mida Saulus peale pöördumist tegi – ta lasi end ristida.
Ristimine on usutegu. See on uue alguse kuulutamine. See on teatamine maailmale – Gal.2,19.20: "Ma olen ühes Kristusega risti löödud! Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees! Ja mida ma nüüd elan lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese andnud minu eest." Ja Paulus teeb kokkuvõtte – 2.Kor.5,17: "Niisiis: kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu; vana on möödunud, vaata, uus on tekkinud!"
Teeme ka meie kokkuvõtte. Jeesus ütles Joh.14,15: "Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu!" Üks Tema käskudest on uskuda, parandada meelt ja lasta end ristida. Ta ei sunni meid vitsaga seda käsku täitma, sest Ta soovib, et me teeksime seda armastusest Tema vastu. Selleks on enam kui rohkesti põhjust. Ja lõppude lõpuks on see vajalik meie – mitte Jeesuse – päästmiseks. Tulles ristimisele me näitame, et me võtame vastu Tema pääste rõõmuga ja tänuga!
Nagu me näeme, pole meil Jeesuse järgimisel ristimises midagi kaotada, aga võita on kõik! Miks mitte sirutuda selle kõige järele ja lasta end ristida, kui me pole seda juba teinud!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv