Üheksas käsk
15.05.2004 - (1802)

Kui ma küsiksin teie käest, kuidas kõlab üheksas käsk Jumala kümnes käsus, siis enamus tõenäoliselt vastaks: "Sa ei tohi valetada!" Selliselt on inimesed lihtsustanud käsku, mis tegelikult kõlab nii – 2.Ms.20,16: "Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana!"

Kas märkate erinevust? Mitte üldsõnaliselt: "Sa ei tohi valetada!" vaid konkreetselt: "Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana!" Selle käsu lühendamine ja üldistamine on tõstatanud palju probleeme – mitte ainult meie elus, vaid ka Piibli kangelaste tegude hindamisel.

Mida siis üheksas käsk tegelikult keelab? Seda, mida ta ütleb: "Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana!" See tähendab, sa ei tohi rääkida oma ligimese kohta valet, mis kahjustaks teda.

See viib meid otsekohe kohtukotta. Laiemas tähenduses viitab see, et sellel, kas me räägime õigust või valet, on alati juriidiline maitse. Ja kui me ka pääseme selle maailma kohtutest, siis Jumala kohtus tuleb inimestel ikkagi aru anda "igaühest tühjast sõnast, mis nad on rääkinud" (Mat.12,36). Otseselt võetuna keelab see käsk valet tunnistada ühegi inimese vastu, tehes talle selliselt kahju.

Pikemalt kõlab see korraldus nii – 2.Ms.23,1-8: "Ära levita valekuuldusi! Ära löö kätt õelaga, et sa ei saaks valetunnistajaks! Ära järgne jõugule kurja tegema ja ära kosta riiuasjas jõugu järele paindudes, et sa tõde väänad. Ära ole viletsa kasuks erapoolik tema riiuasjas. ... Ära vääna su juures oleva vaese õigust tema riiuasjas. Pettuse asjast hoia eemale; ja sa ei tohi tappa süütut ega õiget, sest mina ei mõista õigeks ühtki õelat! Ära võta meelehead, sest meelehea pimestab nägijaid ja teeb õigete asjad segaseks."

Sellele Jumala korraldusele osutasid juudi rabid suurt tähelepanu ning töötasid selle alusel välja teatud kohtupidamise aluspõhimõtted. Näiteks: uurijaks mingis süüasjas võis olla vaid isik, kes esitas süüdistuse. Tol ajal ei olnud selliseid professionaalseid uurijaid nagu meil tänapäeval. Tavalise tsiviilasja juures tegutsesid aktiivselt mõlemad pooled – mõlemad olid uurijad –, kuid kriminaalseis asjus pidi süüdistaja asja ise põhjalikult järele uurima ja alles siis esitama kohtumõistjale.

Praktiliselt tähendas see seda, et süüdistuse esitas kannatanu, selle lähedased sugulased või kodakondsed – igal juhul isik või isikud, kes olid ise tunnistajad. Ja süüdistus esitati alles siis, kui süü oli absoluutselt kindlaks tehtud ja olid tunnistajad. Kahtlustesse, rääkimata kuulujuttudest, tuli suhtuda äärmise ettevaatlikkusega. Astuda siin välja süüdistajana tähendas panna pea tulle.

Tõepoolest, süüdistamine või kinnitamine, et keegi on milleski süüdi, oli väga ohtlik. Eksimine siin läks kalliks maksma! Või arvate, et kõik oli nii lihtne: Mine ise tunnistajana ja võta veel üks või rohkem tunnistajaid kaasa ning veena kohtunikku, et asi oli nii. Kui tuleb siiski välja, et asi ei olnud nii, siis see süüdistatud pool jäetakse rahule ja asi sellega lõpeb?

Ma olen mõelnud, et kui me ka nii toimiksime, ega levitaks kuulujutte, oleks see juba suur asi. Kuid Iisraeli kohtumõistmises mindi veelgi edasi. Jah, kaebealune jäeti rahule, kuid süüdistajad ja tunnistajad ei jäetud rahule – isegi mitte siis, kui nad tõesti eksisid, s.t. tunnistasid kogemata valet. Sellist mõistet – kogemata valet tunnistama – ei tuntud. Inimene pidi asja kindlalt teadma, et ta võiks sellest tunnistada! Tal pidid olema vastuvaidlematud tõendid. Eksida siin tähendas... mida?

Milline karistus määrati isikule, kes kedagi valesti süüdistas, kes teise vastu valet tunnistas? 5.Ms.19,15-21: "Ärgu astugu kellegi vastu üles ainult üks tunnistaja mõne süüteo või mõne patu pärast, ükskõik missuguse tehtud patu pärast – alles kahe või kolme tunnistaja sõna põhjal saab asi selgeks. Kui valetunnistaja astub üles kellegi vastu, süüdistades teda mõnes üleastumises, siis astugu mõlemad mehed, kes on riius, Jehoova ette, preestrite ja neil päevil olevate kohtumõistjate ette. Ja kohtumõistjad kuulaku hästi järele, ja vaata, kui tunnistaja on valetunnistaja, kes on valet tunnistanud oma venna kohta, siis te peate temaga talitama nõnda, kuidas tema mõtles talitada oma vennaga. Nõnda kõrvalda kurjus enese keskelt! Sellest kuulgu ka teised ja kartku, nõnda et nad enam kunagi ei tee niisugust kurja asja su keskel! Su silm ärgu andku armu: hing hinge vastu, silm silma vastu, hammas hamba vastu, käsi käe vastu, jalg jala vastu!"

Näete, millises kontekstis esineb Vanas Testamendis mõiste: "silm silma vastu, hammas hamba vastu"! Veidigi järele mõeldes leiame, et see on väga hea moodus valesüüdistajate vaikima panemiseks! Enne kui kedagi süüdistad või kellegi vastu midagi tunnistad, mõtle: Kas ma olen selles absoluutselt kindel? On mul endal vastuvaidlematuid tõendeid? Olen ma valmis vastu võtma täie karistuse selle süüteo eest, milles ma kedagi ekslikult valesti süüdistan?

Astuda välja kellegi vastu sihilikult valet tunnistama – see oli väga ohtlik ettevõtmine, sest, nagu ütleb vanasõnagi, "valel on lühikesed jalad." Kui see vale tuli välja ka hiljem, kui süüdistatu oli juba oma karistuse kandnud, sai süüdistaja ikkagi selle mõõdu järgi: "silm silma vastu, hammas hamba vastu"!

Süüdistatute kaitseks oli veel üks seadus, mis apelleeris süüdistaja või valetunnistaja psüühikale: Kui süüdistus oli asjas, mis nõudis surma – ja neid juhtumeid oli väga palju – siis pidi asjas päris kindel olev süüdistaja viibima surmaotsuse täideviimise juures ja sellest osa võtma, visates esimese kivi.

See aitab mõista, miks variserid järsku ühest süüdistusest loobusid, kui tuli küsimuse alla esimese kivi viskamine. See lugu on kirjas Joh.8,3-11: "Seal kirjatundjad ja variserid tõid Tema juurde naise, kes oli tabatud abielurikkumiselt. Ja nad panid ta keskpaika seisma ning ütlesid Temale: "Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt! Aga Mooses on käsuõpetuses käskinud meid niisugused kividega surnuks visata. Mis siis Sina ütled?" Seda nad ütlesid Teda kiusates, et neil oleks kaebamist Tema peale.

Jeesus kummardas ja kirjutas sõrmega maa peale. Kui nad siis küsides käisid Temale peale, ajas Ta enese sirgu ning ütles neile: "Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema peale kivi viskama!" Ja Ta kummardas jälle ning kirjutas maa peale. Kui nad seda kuulsid ja südametunnistus neid süüdistas, läksid nad välja üksteise järel, vanemad eesotsas. Ja Jeesus jäi sinna üksi ja naine, nagu ta seal seisis. Ent Jeesus ajas enese sirgu ega näinud kedagi muud kui naist; ja Ta ütles naisele: "Naine, kus on need sinu süüdistajad? Ega keegi ole sind hukka mõistnud?" Naine vastas: "Mitte keegi, Issand!" Jeesus ütles: "Ega minagi sind hukka mõista; mine ja ära tee enam pattu!""

"Kes teie seast on patuta," ehk kes teie seast võib teda süüdistada, kartmata, et ta sellega pattu teeb, valet tunnistab? Kes teie seast on absoluutselt kindel, et süüdi on naine?"

Naine oli patune; Jeesuse viimased sõnad kinnitavad seda. Kuid süüdistuse aluseks peab olema kindel teadmine, et inimene on tõepoolest selle karistuse ära teeninud. Antud juhul olid süüdistajad valetunnistajad, kuna nad ise olid naise nii kaugele viinud; nad ise olid süüdi naise patus!

Üks asi on tuua inimene kohtumõistja ette ning tunnistada tema vastu valet; hoopis teine asi on oma käega teda surmata. Sest kui pettus välja tuleb, peab ta tasuma "hing hinge vastu, silm silma vastu, hammas hamba vastu!" Ja täiesti õigustatult, sest sellisel juhul kivi viskamine on mõrv! Ja ettekavatsetud mõrva eest oli karistuseks surmanuhtlus!

Juudid nõudsid nii kindlaid tõendeid, et uurimise käigus tuvastatud tõsiasjad, mis osutasid kõik ühes suunas, ei olnud piisavad, et inimese üle kohut mõista. Oli tingimata vaja vähemalt kaks tunnistajat, pealtnägijat. Ja need tunnistajad valiti hoolega, s.t. igat tunnistajat ei võetud kuulda. See oli tegelikult tunnistajaid kaitsev seadus, et vältida kogemata või sihilikult valet tunnistamist.

Loomulikult pidid tunnistajad olema täiesti terve mõistusega ja teadlikud selles, mida tähendab valet tunnistada. Tunnistajaks ei võinud olla alaealine, kurt, pime, tumm ega naine. Võite ise mõelda, mille pärast. Kõik need isikud jäeti kõrvale sellepärast, et nad eksisid või valetasid liiga kergesti.

Süüdistatu ei saanud tunnistajatena kasutada oma väga lähedasi sugulasi. Väiksemadki vasturääkivused tunnistustes võisid saada tunnistajatele saatuslikuks. Väljamõeldud tunnistustes on need peaaegu vältimatud, sest kõiki kohtuniku küsimusi pole võimalik ette arvata ja kõigi tunnistajatega kõik täiuslikult läbi rääkida pole ka praktiliselt võimalik. Kogenud kohtunikud mõistavad kiiresti, kas on tegemist tõelise tunnistusega või väljamõeldisega. Üks on vaba ja tunnistaja tunneb end vabalt, teine on väga pingeline võitlus.

Hiljem laiendasid rabid seda seadust veelgi. Sanhedrin võttis vastu huvitava määruse: kui kohtuotsus on langetatud üksmeelselt, siis tuleb viivitada selle täideviimisega vähemalt ühe päeva (üleöö). Miks? Sest üksmeelne otsus ei karda midagi! Las ta ootab, seda kindlamaks ta muutub! Kõik tehti selleks, et ei peaks kannatama süütu.

Kuid alati ei olnud see nii. Mõtleme ühele Mehele, keda süüdistati, kuid kellel ei olnud ühtegi süüd. See oli Jeesus. Teda süüdistati meie pattudes, millest Temal ei olnud mingit osa, et meie saaksime osa Tema õigusest, millest meil ei ole mingit osa. Tema vastu esitati valesüüdistusi, kuid Ta ei avanud suud, et end kaitsta. Ja lõpuks viidi täide kõige kohutavam otsus: surma ristile naelutamise läbi!

Muidugi saavad valesüüdistajad Jumala kohtus oma palga. Kuid ärme unustame, et Ta suri ka sellepärast, et sina ja mina ei oleks valetunnistajad. Katku Tema veri meie eksimused ka selle käsu vastu! Kuid tähtsaim on, millise tõotuse me teeme täna? Kas me tõotame Jumala ees, et mõtleme palju enam, palju tõsisemalt igale oma sõnale, et see ei osutuks valetunnistuseks kellegi vastu?

Ja peame meeles: Kus on palju sõnu, sinna lipsab kergesti sisse ka vale. Vale seob, vale viib teistele valedele, valetamine viib teistele pattudele. Ainult tõe rääkimine teeb meid vabaks. Jah, Jeesusel oli õigus: tõde teeb meid vabaks! (Joh.8,32).

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv