.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6030)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Armu kunst
15.05.2010 - (1139)

Joh.7:53-8:11: "Ja igaüks läks koju. Aga Jeesus läks Õlimäele. Vara hommikul Ta tuli jälle pühakotta ja kõik rahvas tuli Tema juurde; ja Ta istus maha ja õpetas neid.
Seal kirjatundjad ja variserid tõid Tema juurde naise, kes oli tabatud abielurikkumiselt. Ja nad panid ta keskpaika seisma ning ütlesid Temale: "Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt! Aga Mooses on käsuõpetuses käskinud meid niisugused kividega surnuks visata. Mis siis Sina ütled?" Seda nad ütlesid Teda kiusates, et neil oleks kaebamist Tema peale.
Jeesus kummardas ja kirjutas sõrmega maa peale. Kui nad siis küsides käisid Temale peale, ajas Ta enese sirgu ning ütles neile: "Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema peale kivi viskama!" Ja Ta kummardas jälle ning kirjutas maa peale. Kui nad seda kuulsid ja südametunnistus neid süüdistas, läksid nad välja üksteise järel, vanemad eesotsas. Ja Jeesus jäi sinna üksi ja naine, nagu ta seal seisis.
Ent Jeesus ajas enese sirgu ega näinud kedagi muud kui naist; ja Ta ütles naisele: "Naine, kus on need sinu süüdistajad? Ega keegi ole sind hukka mõistnud?"
Naine vastas: "Mitte keegi, Issand!"
Jeesus ütles: "Ega minagi sind hukka mõista; mine ja ära tee enam pattu!"
Seksuaalsuhted on alati olnud kuum teema. See on alati huvitanud inimesi nii väljaspool kirikut kui ka kirikus. Ja alati on olnud suhtumine sellesse liberaalsem maailmas ja karmim kirikus.
Ühel kirikujuhtide koosolekul arutati mitmeid asju. Üks neist puudutas meeste ja naiste vahelisi suhteid ning seksuaalvahekordade sündsust või ebasündsust. Üks pastor selles grupis tegi ettepaneku, et see küsimus tuleks viia kohaliku koguduse nõukogu ette. Üks naine aga vaidlustas selle ettepaneku, öeldes: "Aga kuidas on varastamisega? Kas ka see küsimus ei tuleks viia koguduse nõukogu ette?" Laskmata end häirida naise vahelesegamisest, ütles pastor: "Sellised eksimused on tühised ja igavad. Kogudust need ei huvita. Kogudust huvitab vaid seks!"
Jah, me oleme harjunud kuulma ja nägema, et maailma huvitab vaid seks, kuid miks me ei taha omaks võtta, et see huvitab ka kogudust. On alati huvitanud. Seksuaalpatud on alati tõstetud kõrgemale teistest pattudest. Just selle patu pärast tõstatatakse kõige kiiremini ja sagedamini küsimus inimese koguduseliikmeks sobimise kohta! Paljud peavad patuks isegi seksuaalvahekorda abielus olevate inimeste vahel, kui see ei ole planeeritud lapse saamiseks! Ja paljud peavad patuks koguni lapse saamiseks toimuvat seksuaalvahekorda – koguduseliikmetele ainsaks lubatavaks või vabandatavaks patuks, preestritele aga lubamatuks! Nii pole siis ime, et see oli kuum teema ka Jeesuse ajal.
Kuid tulgem nüüd sissejuhatuseks Piiblist loetud episoodi juurde. Jeesus oli just löönud ühe lahingu tolle aja usujuhtidega. Nad püüdsid Teda arreteerida, kuid see ei õnnestunud. Ja nii algas loetu sõnadega, et igaüks läks oma koju – lakkuma haavu ja valmistuma uueks lahinguks. Jeesus läks Õlimäele, mis asus Jeruusalemma vahetus läheduses, kuid siiski piisavalt kaugel, et saada pisutki rahu rahvamassist. Ka Tema valmistus uueks tööpäevaks, pidades palves nõu oma Isaga. Hommikul koites naases Ta templisse ja asus taas rahvast õpetama.
Nagu võis arvata, et võtnud Ta vastaste saabumine kaua aega. Kuid erinevalt eelmisest päevast, ei rünnanud nad Jeesust otse, vaid kasutasid n.ö. tagaukse strateegiat, kavalust, hästi läbimõeldud vahelevõtmise taktikat. Kes siis olid need Jeesuse vaenlased? Suured patused? Abielurikkujad? Uskmatud? Piibel ei jäta meid oletama või mõistatama, öeldes otse välja, et need olid "kirjatundjad ja variserid." Kirjatundjad olid tolle aja teoloogid. Nad oli käsuõpetuse eksperdid. Kogu oma elu veetsid nad Toorat uurides ja püüdes selle teksti lahti seletada. Nad olid spetsialistid Piibli eksegeesi alal. Variserid olid n.ö. ortodokssed ehk õigeusklikud religioonitegelased. Nad moodustasid omaette fanaatilise usuvennaskonna, kes pidas end kõigist teistest paremaks ja pühamaks ning elas seepärast lahus ehk eraldatult teistest inimestest. Nimi "variser" tähendabki "eraldatud." Nad pidasid end pühaduse kandjateks ja kaitsjateks.
Antud loost torkab silma nende meeste eriline huvi seksuaalküsimuste vastu. Nad olid neid üksipulki uurinud ning nägid siin täiuslikku relva võitluseks armuevangeeliumi vastu, mida õpetas Jeesus. Nii tõukasid nad ühe abielurikkumiselt tabatud naise Jeesuse ette. Nende tegu tundus nii õige olevat! Seisid nad ju koguduse puhtuse ja pühaduse eest!
"Õpetaja," ehk rabi ehk Jumala käsu seletaja, alustasid nad libekeelselt oma hästi läbimõeldud rünnakut, "see naine tabati abielurikkumiselt!" Siiski võivad kõik kohe näha nende ebasiirust. "See naine!" Abielurikkumiseks on tarvis kaht inimest, naist ja meest, ometi ei maini nad meest. Kui naine "tabati" abielurikkumiselt, siis pidi kohal olema ka mees! Kus oli see mees nüüd? Kes oli see mees? Oli see mõni tähtis ja mõjukas isik? Oli see äkki üks neist? Miks süüdistada ainult naist? "Mooses on käsuõpetuses käskinud meid niisugused kividega surnuks visata," ütlesid nad. Aga "Moosese käsuõpetuses" kästakse ju mõlemad – nii abielu rikkunud mees kui naine – hukata (5.Ms.22,22)! Mõnel juhul siiski mitte naine, kui on tegemist vägistamisega väljaspool linna, kus keegi polnud kuulmas naise appihüüdu. Meest aga tuli karistada surmaga igal juhul!
Eriti selgeks saab süüdistajate ebasiirus nende küsimusest Jeesusele: "Mis siis Sina ütled?" Mäletate, nad kutsusid seekord Teda Õpetajaks ehk rabiks. Kuidas Sa, rabi, õpetad rahvast? Piiblissegi on kirjutatud, et "seda nad ütlesid Teda kiusates, et neil oleks kaebamist Tema peale." Nad olid püüdnud lõksu naise, nüüd seadsid nad üles nende arvates kindla lõksu Jeesusele. Rabina peab Jeesus volitama neid naist surmama – Rooma seaduse vastu tegema, koos sellest tulenevate tagajärgedega – kui ta ei soovi näidata, et Ta ei hooli Jumala käsuõpetusest, koos sellega kaasnevate tagajärgedega! Jeesus on lõksus. Jah, minagi olen vahel tundnud end sarnases lõksus olevat. "Mis siis sina ütled? Mida sa ette võtad, inimene on rikkunud abielu!" Ühegi teise patuga seoses pole mulle nii peale käidud, et kogudus peab meetmeid rakendama! Abielurikkumine näib olevat paljude meelest pattudest suurim.
Olles agarad tõe ja õiguse eest võitlejad, oli neile pinnuks silmas Jeesuse õpetus halastusest, armust ja armastusest. Kord oli Jeesus isegi neile öelnud: "Minge ja õppige, mis see on: ma tahan halastust ja mitte ohvrit!" (Mat.9,13). Kuidas Sa julged rääkida halastusest, kui Seadus käsib üleastujat karmilt karistada?! Tol ajal öeldi: Toora nõuab seda. Tänapäeval öeldakse: Koguduse kord nõuab seda!
Nii leidsid nad, et Jeesus on neil peos. Kui Ta ütleb, et naine tuleb, jah, Seaduse kohaselt kividega surnuks visata, siis on neil alust Teda süüdistada oma enda armuevangeeliumile vastu rääkimises ja Rooma seadustest mitte hoolimises. Kui Ta ütleb, et naist ei tuleks kividega visata, on neil alust süüdistada Teda Piibli Toora õõnestamises, mida ei saa endale lubada ükski rabi ehk õpetaja.
Kuid Jeesust pole võimalik ülekavaldada ega tupikusse ajada. Ta on dilemmade lahendamise meister! Selle asemel, et midagi öelda, nagu nad Temalt nõudsid, Jeesus hoopis "kummardas ja kirjutas sõrmega maa peale."
Kas me sooviksime teada, mida Ta sinna kirjutas? Kindlasti! Ai-ai-ai! Just sellepärast vaikibki sellest Pühakiri! Meil pole tarvis seda teada. Või tahame olla samasugused urgitsejad, nagu olid variserid? Ja eriti põnev on teada kõike, kui küsimuse all on abielurikkumine! Kes? Kus? Kellega? Kuidas?
Jeesus lahendas selle asja nii vaikselt kui võimalik – ja veel natuke vaiksemalt! Ta ei küsitlenud eksijat. Ta ei küsitlenud kaebajaid. Ta ei küsinud, kellega naine selle patu sooritas või kuidas või kus või miks või kes nägi... Ta ei tahtnud seda õnnetut juhtumit panna suure kella külge, nagu sageli teevad inimesed – astugu ta nõukogu või terve koguduse ette ja andku aru oma häbitust teost! Ta lihtsalt soovis, et inimesed lakkaksid õnnetut naist süüdistamast. Tal oli naisest kahju ja Tema ainus soov oli naise koormat kergendada.
Mida Ta ikkagi sinna maa peale kirjutas, küsivad inimesed? Keegi ei tea täpselt. Kas Ta kirjutas sinna süüdistajate nimesid ja nende salajasi patte? See oleks lihtsaim seletus sellele, miks inimesed ära läksid, kuid minu arvates ei ole see Jeesuse moodi. Tema ei tulnud inimesi süüdistama vaid päästma. Ta teadis, mis oli igaühe südames, kuid enamus juhtudel hoidis Ta selle teadmise endale. Ta ei paljastanud seda teistele. Miks? Sest nii toimib arm. Jah, ka armastus! Armastus "vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik" (1.Kor.13,7).
Et Ta ei pannud oma kirjutamisega süüdistajaid piinlikku olukorda, neid paljastades, sellele viitab minu arvates ka järgnev asjade käik. Kirjeldus jätkub sõnadega: "Kui nad siis küsides käisid Temale peale..." Kui kirjutatu oleks neid valusalt puudutanud, ei oleks nad kindlasti käinud küsides Talle peale ja nõudnud vastust, Jeesuse otsust naise patu suhtes. Aga nad tegid seda visalt, kuni Jeesus "ajas ... enese sirgu ning ütles neile: "Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema peale kivi viskama!"
Vaat see oli lops! Kes neist oli patuta? Mitte keegi. Ja kui keegi arvas end olevatki varem ilma patuta, siis juba naise selline kohtlemine oli patt! Kuid mulle tundub, et Jeesus ütles sellega veel midagi. Nimelt, et kõik patud on võrdsed. Ei ole abielurikkumise või hooruse patt suurem kui iga teine patt! Ja kui sa ise oled samasugune patune, kuidas sa siis teist süüdistad, või mõistad kohut, või karistad?! Kui sa ise vajad sama palju armu, kuidas sa ei anna armu teisele? Või kui Jumala arm katab sinu patud, kuidas see siis ei kata teise inimese patud?
"Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema peale kivi viskama!" Need Jeesuse sõnad peatasid kirjatundjate ja variseride rünnaku, nagu teatab evangeeliumi jutustus: "Ja Ta [Jeesus] kummardas jälle ning kirjutas maa peale. Kui nad seda kuulsid ja südametunnistus neid süüdistas, läksid nad välja üksteise järel, vanemad eesotsas."
Mulle tundub, et kirjutades või kritseldades või joonistades midagi maa peale, Jeesus lihtsalt andis neile aega järelemõtlemiseks. Kirjutatu polnud oluline. Neid sundisid taanduma Jeesuse sõnad "Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema peale kivi viskama!" Hea oleks, kui need Jeesuse sõnad mõjuksid ka meile. Aga vahel tundub, et mõne tänapäeva koguduseliikme süda on veel kõvem kui tolle aja variseride ja kirjatundjate oma!
Süüdistajad lahkusid. "Ja Jeesus jäi sinna üksi ja naine, nagu ta seal seisis. Ent Jeesus ajas enese sirgu ega näinud kedagi muud kui naist; ja Ta ütles naisele: "Naine, kus on need sinu süüdistajad? Ega keegi ole sind hukka mõistnud?" Naine vastas: "Mitte keegi, Issand!""
Jah, tänu Jeesuse sekkumisele polnud ükski patune inimene teda hukka mõistnud. Jeesus oli ta päästnud otsekui kurjade inimeste hammaste vahelt. Kuid mida teeb Ta ise selle naisega? Jeesus oli ju patuta ja selliselt oli Tal õigus visata naise peale esimene kivi! Võib-olla nüüd, kus publik oli lahkunud, oli vaja naise tegu nelja silma all analüüsida, et naine ikka saaks aru, kui halvasti ta oli teinud?
Mida tegi Jeesus? "Jeesus ütles: "Ega minagi sind hukka mõista; mine ja ära tee enam pattu!"" Ei mingit piinlikku vestlust või arupärimist; ei mingit hukkamõistmist! Selline on Jeesus. Selline on armu kunst. Ta ei vähendanud patu suurust. Taktitundeliselt ja armastuses juhtis Ta nii kirjatundjad ja variserid kui ka naise patutundmisele, lastes seejärel nad vabaks armuandmise läbi – "mine ja ära tee enam pattu!"
Kui vähe oskame meie seda armu kunsti! Aga kust me seda õpime? Kirjatundjad ja variserid meile seda ei õpeta; seda õpetab vaid Jeesus. Õpime siis Temalt!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv