.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5992)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Luiged või koletised
15.07.2006 - (1187)

Enne maa pealt lahkumist ütles Jeesus – Joh.13,34.35: "Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite! Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!"
Uskuge või mitte aga üks inimene on tunnistanud, et ta nägi seda oma silmadega. Ta elas oma maamajas, mille köögiaknast avanes kaunis vaade jõele. Ühel talvehommikul einestades vaatas ta aknast välja ja nägi jõe jää peal metshane vaikselt ja kurvalt konutamas, jalad jäässe külmunud! Seejärel nägi ta luikesid taevas ilusas reas lendamas ning kui need jõudsid jõe kohale, moodustasid nad ootamatult ringi. Selliselt ringi liueldes maandusid nad lõpuks jääle hane ümber. Naine jälgis aknast põnevusega seda vaatepilti. Mida nad kavatsevad hanele teha – oli viimane ju vangistatud ega saanud vastu hakata. Nad võivad ta vaesekese oma tugevate nokkadega surnuks peksta! Naine oli kusagilt lugenud, et luiged kaitsevad kiivalt oma territooriumi. Ehk ei meeldinud neile hane kohalolek? Vaene hani.
Kuid selle asemel, et materdada hane, hakkasid nad oma nokkadega toksima jääd hane ümber. Nad tegid seda väsimatult, kuni hane jalad olid pääsenud vabaks. Seejärel tõusid nad lendu ja jätkasid tiirutamist hane kohal, otsekui jälgides, millise tulemuse on andnud nende töö. Hani tõstis pea, liigutas oma keha, kuid jäi edasi seisma jää peale, otsekui andes luikedele märku, et ta ikkagi ei suuda lennata. Seejärel laskus ringist alla neli luike, kes hakkasid oma nokkadega toksima hane kasukat, tema tiibu ülalt kuni alla välja. Nad puhastasid hane sulestiku selle külge külmunud-kleepunud jääst. Mõne aja pärast hakkas hani ka ise oma tiibu liigutama, algul vähem, seejärel järjest laiemale – ikka lahti ja kinni, lahti ja kinni. Lõpuks, kui hani suutis sirutada tiivad nii kaugele, kui need ulatusid, lendasid neli luike ära oma kaaslaste juurde ringi, mis ikka veel tiirutas hane kohal.
Naisel tulid rõõmust pisarad silmi, kui ta nägi, kuidas hani korraga õhku sööstis ja lendas otse luikede poole, kes võtsid jälle sirgesse rivvi ning lahkusid – hani koos nendega, nagu väikene poisike suurte poiste sabas!
Jah, loomad ja linnudki võivad meile õpetada, kuidas elada – kuidas käituda Jumala koguduses...
Kuidas me üksteist kohtleme? Kas nagu need luiged. Jah, hani erines neist, kuid sellegipoolest ruttasid nad talle appi – ja võitsid ta südame!
Jeesus ütles oma jüngritele: "Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!" Paulus kirjutab – Rom.12,10: "Olge vennaarmastuse poolest hellasüdamelised üksteise vastu; vastastikuses austamises jõudke üksteisest ette!" Ilmselt hõlmab see austamine ka abistamist. Koloslastele kirjutatud kirja 3. peatükis räägib Paulus paljudest asjadest, mida usklikuks saanud inimene enam ei tee ja mida ta teeb, kuid lõpuks ta ütleb: "Aga kõigele sellele lisaks olgu armastus; see on täiuslik side" (Kol.3,14). Alles armastus annab meie sõnadele ja tegudele õige väärtuse!
Kas on armastus see, mis iseloomustab meie kogudust? Klassikaliselt loeme me oma iseloomustuse välja piiblisalmidest nagu – Ilm.14,12: "Siin on pühade kannatlikkus; siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku!" või Ilm.12,17: "Ja lohe sai vihaseks naise peale ja läks sõdima nendega, kes naise soost olid üle jäänud ja kes peavad Jumala käske ja kellel on Jeesuse tunnistus." Me peame oma koguduse tunnuseks hingamispäeva pidamist, kümnise maksmist, tervislike eluviiside propageerimist, Taanieli ja Ilmutuse raamatu prohvetikuulutuste erilist tõlgendamist ja veel teatud asjade uskumist ja teiste asjade mitteuskumist. Paljud teised usklikud ütlevad meie iseloomustamiseks lihtsalt: adventistid on need, kes peavad hingamispäeva ja ei söö sealiha! Miks ei ütle keegi ei seestpoolt ega väljastpoolt, et adventkoguduse tunnuseks on see, et neil on armastus isekeskis? Jah, meil on palju teisigi asju, kuid miks ei võiks see olla meie tunnuseks? Jeesus ju ütles, et see ja just see ja ainult see on Tema tõeliste jüngrite tunnuseks!
Kord oli tunnistuste koosolek ja keegi tunnistas, kuidas temast sai adventist. Ta ütles, et ta läks ühte kogudusse; seal räägiti Jumala armastusest. Ta läks teise koguduse koosolekule ja sealgi räägiti armastusest. Ta läks kolmandasse ja neljandasse ja viiendasse kirikusse/kogudusse ja igal pool räägiti armastusest. Tal oli kõrini sellest jutust. Siis juhtus ta adventistide koosolekule ja seal ei räägitud armastusest. Nii ta ühines selle kogudusega. Seepeale ütles ta, et kõik kirikud ja kogudused räägivad armastusest ning meie ei peaks olema nende sarnased!
Muidugi, armastusest rääkimine ei ole veel armastamine. Johannes manitseb, et "ärgem armastagem sõnaga ega keelega, vaid teoga ja tõega!" (1.Joh.3,18). Võib-olla sellepärast ei tahagi mõned kuulda jutlust armastusest, et nad ei näe seda tegudes! Ja mitte kõikjal, kus sellest palju räägitakse, ei elata seda palju läbi.
Matteuse evangeeliumi 11. peatükis räägitakse Ristija Johannesest saatmas Jeesuse juurde mõned oma jüngrid küsimusega: "Kas oled Sina see, kes tuleb, või peame teist ootama?" Me võime selle küsimuse ümber sõnastada ka nii: "Kas sina oled see õige Jumala esindaja?" Sellele küsimusele vastas Jeesus: "Minge ja teatage Johannesele, mida te kuulete ja näete: pimedad saavad nägijaiks ja jalutud käivad, pidalitõbised tehakse puhtaks ja kurdid kuulevad, ja surnud äratatakse üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi, ja õnnis on, kes iganes minust ei pahandu!" (Mat.11,3-6). Milline iseloomustus! Ainult armastuse teod ja palav soov vältida pahandusi!
Selline on Jeesuse eeskuju. Ja just sellist eeskuju näidates võis Ta öelda – Joh.13,34.35: "Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite! Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!"
Õiged doktriinid, õige õpetus on oluline, kuid "kõigele sellele lisaks olgu armastus; see on täiuslik side" (Kol.3,14). Juba seda tõde tuleb esitada armastuses ning sellele peaksid lisanduma armastuse teod.
See polegi nii lihtne ja sugugi mitte endastmõistetav maailmas, kus kurjus järjest süveneb. Jeesus ütles lõpuaja kohta ennustades – Mat.24,12: "Ja et ülekohus läheb väga võimsaks, jaheneb paljude armastus." See on väga kurb. Selle vastu tuleb midagi ette võtta. Kui kogudusest kaob armastus, lakkab kogudus olemast Jumala kogudus! Luikede sarnastest kristlastest saavad koletised.
Lõpuks jutustan teile ühe modernse tähendamissõna.
Ühes sünges lossis on laboratoorium, kus töötab meeltesegaduses teadlane doktor Evan Gelikal, püüdes luua ideaalset kristlast. Tema ees laual lebab lina all inimesesarnane kuju, mille ta on valmistanud. Ta on jõudnud otsustavasse faasi ning hüüab oma abilist Igorit, et see tuleks talle appi. Viimane läheneb doktorile suure karbiga, millesse on valmis pandud kõik, mis teadlane on käskinud.
"Täna sooritan ma oma elu suurima katse," ütleb doktor. "Täna on minu võidupäev!" Ning käsi taeva poole tõstes hüüab ta: "Ma saavutan selle, mida ükski inimene pole varem saavutanud. Täna loon ma vaimuliku elu! Ma loon Kristensteini! Nad ütlevad, et ma olen hull, kuid Kristenstein saab olema kõrgeima vaimuliku eluga mees, keda maailm on näinud. Temas on kõik, Igor, KÕIK!"
"Oled sa valmis, Igor?"
"Jah, isand, ma olen valmis," vastab Igor.
"Anna mulle suure evangelisti hääl, Igor!"
"Jah, isand," ütleb Igor ja ulatab talle kastist ühe purgi.
Nüüd "Stefanose julgus!" - ja Igor ulatab talle ühe katseklaasi.
"Iiobi kannatus!" käsutab doktor ning talle ulatatakse vana väljanägemisega anum.
"Nüüd nahaalune süst ja minu poolt valmistatud seerumid!"
Igori käed värisevad, kui ta ulatab pika terasnõela koos toruga ning erinevat värvi vedelikega täidetud pudelid.
"Topeltdoos igapäevast palvet ja piiblilugemist," pomiseb doktor, sisestades kujusse vedelikku ühest purgist.
"Nüüd ustav kirikuskäimine ... helde annetamine ... karskus ... vabatahtlik töö ... kiusatusele vastu seismine ... tunnistamine..."
Doktor peatub hetkeks, seejärel täidab toru otsas oleva purgi vedelikuga viimasest pudelist, lausudes: "Ja lõpuks, kuid mitte ebaoluline asi – kolmekordne annus õigeusklikkust!"
Pöörane doktor vaatab veelkord üle oma nimekirja, käskides Igorit: "Vaata veelkord kast üle, ega me pole midagi unustanud?"
"Ei, isand, kõik peab olema kohal!" vastab abiline.
"Suurepärane! See on hetk, mida maailm on oodanud. Täna sünnib Kristenstein!"
Sirutades käe seinal asuva lüliti poole ütleb ta: "Miljonivoldine elektrilaeng elustab minu loomingu. Hoia eemale, Igor, kui ma lülitan voolu sisse ... ja ole valmis kohtama täiuslikku kristlast – Kristensteini."
Doktor vajutab lülitile ja elektrilöök läbib kuju ning see hakkab värisema. "Elab, minu looming elab," hõiskab doktor. Kristenstein tõuseb aeglaselt istukile ning seejärel ronib laualt maha ja seisab täies pikkuses põrandal oma meistri ees.
"Oo, minu looming, räägi nüüd minuga, räägi!"
Sihvakas Kristenstein vaatab ülalt alla doktorile ja kortsutab kulmu ning hakkab lõpuks rääkima madala, õõnsa häälega: "Kui ma inimeste ja inglite keeltega räägiksin, aga mul poleks armastust..."
"ARMASTUST?" küsib doktor ja uurib segaduses oma nimekirja uuesti.
Aeglaselt tõstab olevus oma käed doktori poole, kes ikka veel uurib nimekirja, ning jätkab: "Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõik saladused ja kõik tunnetatu, ja kui mul oleks kõik usk, nõnda et võiksin mägesid teisale paigutada, aga mul poleks armastust..."
"ARMASTUST! Igor, millest ta räägib?"
"Ma... ma ei tea, isand," vastab Igor, peites end laua alla.
"Ja kui ma jagaksin kõik oma vara vaestele ja kui ma annaksin oma ihu põletada ja mul poleks armastust..." Järsku haarab Kristenstein doktori kuuest ja tõstis ta maast lahti... "...SIIS EI OLEKS MUL SELLEST MINGIT KASU!"
"Ei mingit kasu?" pomiseb doktor.
Äkki möirgab olevus kiskja moodi ja paiskab doktori põrandale ning üritab teda kägistada. "Igor, igavene... ma teadsin, et me unustasime midagi! Ja nii väikese asja!" hüüab doktor, põgenedes Kristensteini eest, kes teda taga ajab. Alles mõne aja pärast julgeb Igor avada oma suu ning sosistada: "Ma... ma arvan, et me oleme loonud KOLETISE!"
Kas ma pean selle tähendamissõna ära seletama? Pole vist vaja.
Aidaku Jumal, et keegi meist ei oleks koletis, vaid et me sarnaneksime neile luikedele, kellest me alustasime jutlust! Et me armastaksime üksteist, nagu Kristus on meid armastanud. Sellest näevad kõik, et me oleme tõelised kristlased.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv