Anna oma süda mulle!
15.11.2014 - (1416)

Keegi on öelnud, et "suurim inimtragöödia pole mitte murtud süda vaid kõva süda!" Kuidas vabaneda kõvast südamest? Jumal ütleb – Õps.23,26: "Anna, mu poeg, oma süda mulle ja olgu mu tee sinu silmis armas!" Inimene vastab: "No, kuule, mis siis minule endale jääb? Mille nimel ma peaksin tooma nii suure ohvri?
Inimestele on jäänud mulje, et Jumalale tuleb aina anda ja ohverdada – isegi inimesi on ohverdatud! Et saada usklikuks, tuleb liiga paljust loobuda, liiga palju ohverdada. Ei tohi teha seda ja teist ning nii mõnigi hüüab: "Ma ei taha olla vang! Miks pean ma nii palju loovutama – ja nüüd veel südame? See on ju sama, mis loovutada oma elu! See on liiga suur ohver!"
Kui see inimene soovib õnne, rõõmu ja kõike head, siis poleks paha, kui ta tutvuks oma kalli varandusega – südamega – tutvuks selle püha Raamatu tunnistuse abil, sest kõik teised vahendid enda tundmaõppimiseks on inimlikud, seega puudulikud ja väga tendentslikud. Ja kes peale Jumal üldse mõistaks inimsüdant?
1.Sam.16,7 on kirjas targad sõnad, sest need on Jumala sõnad: "Inimene näeb, mis silma ees, aga Jehoova näeb, mis südames!" Ka Jeesus ütles – Luk.16,15: "Jumal tunneb teie südant." Ja see, kes tunneb südant, ütleb – 1.Ms.8,21: "Inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale." Kas inimene ise mõistab seda? Üldiselt ei. Miks? Pühakiri vastab – Jer.17,9: "Süda on kavalam kõigist ja ravimatu – kes seda mõistab?"
Mis kõik leidub inimsüdames! Jeesus ütles – Mat.15,9: "Sest südamest lähtub kurje mõtteid, mõrvu, abielurikkumisi, hoorust, vargusi, valetunnistusi, jumalapilget." Üks teine kord ütles Jeesus noomivalt – Mat.12,34-37: "Te rästikute sigitis, kuidas te võite rääkida head, kui te olete kurjad? Sellest, mida süda on täis, sellest räägib suu. Hea inimene toob südame heast tagavarast esile head, ja halb inimene toob halvast tagavarast esile halba. Ent ma ütlen teile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igaühest tühjast sõnast, mis nad on rääkinud. Sest su sõnadest arvatakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind hukka." Südame olukorrast oleneb inimese saatus!
Kui me vaatleme seda südame mustust ja kurjust, tunduvad lausa iroonilistena Jeesuse sõnad – Mat.5,8: "Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad saavad näha Jumalat." Kust saada seda puhast südant, kui "inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale?" Lootusetu! Inimlikult vaadatuna – täiesti lootusetu! Kuid ometi on inimesi, kel on see lootus. Ja neile kirjutab Johannes – 1.Joh.3,3: "Igaüks, kellel on niisugune lootus Tema peale, puhastab ennast, nõnda nagu Temagi on puhas." Apostel Paulus, omades ka seda lootust, kirjutab – 2.Kor.7,1: "Et meil nüüd on niisugused tõotused, mu armsad, siis puhastagem endid kõigest liha ja vaimu rüvedusest ja tehkem täielikuks oma pühitsus Jumala kartuses."
Aga katsu ennast muuta, kui isegi Jumal ütleb – Jer.13,23: "Kas etiooplane saab muuta oma nahka või panter oma täppe? Muidu saaksite head teha ka teie, kes olete harjunud kurja tegema!" Täielik segadus! Täielik pimedus! Kuid läbi selle pimeduse kostavad meile Jumala sõnad – Õps.23,26: "Anna, mu poeg, oma süda mulle!" Ning me kuuleme sõbralikku kutset – Mat.11,28-30: "Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise! Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele. Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!"
Kas me ikka veel peame südame äraandmist ohvriks? Andes ära südame, anname ju ühtlasi ära kõik, mis seal sees on – kogu selle pimeduse ja kurjuse, mille pärast me oleme nii vaevatud ja koormatud! See on see meie varandus! Kui me mõistame, et südant Jumalale andes anname ära oma patukoorma, oma õnnetuse, siis me ei peagi seda enam ohvriks, rääkimata suurest ohvrist. Saaks vaid sellest lahti!
Aga materiaalne varandus – see on üks hea, üks kuldne asi, mõtleb mõni inimene, see võiks ikka jääda! Keegi on öelnud, et rahaarmastus on kuldne ahel, mis seob meid Saatanaga! Jah, kuldne asi – ahel... mis seob meid Saatanaga! Pole küllalt, kui omame väärtusi, me peame oskama ka neid kasutada! Aga kes oskab? Rikas noormees (Mat.19,16-22) ei osanud.
Jumal palub ikka: "Anna, mu poeg, oma süda mulle!" Milleks? Jeesus vastab – Ilm.3,20: "Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga!" Jeesus tahab tulla sisse! Ja ärge arvake, et Ta siseneb sinu südamesse pikas rüüs Rooma sandaalidega ning juhib sind meie ajaarvamise esimese sajandi tegudele! Jeesus kuulub igasse ajastusse. Ta on igavesti elav Päästja, kes täna siseneb tänapäeva riietuses, tuues endaga kaasa selle sama rahu, õnne, hingamise, mida me kõik kokku nimetame eluks – tõeliseks eluks! Ta ütles – Joh.10,10: "Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ning hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja kõike ülirohkesti!"
Enne lahkumist ütles Jeesus oma jüngritele – Joh.14,6: "Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu!" Kristus on mitte ainult Elutee; Kristus on mitte ainult Eluarstim; Ta on ka Elu ise! Inimene ihkab elu. Peab ütlema, et iga inimene kuulub mingisugusesse religiooni ja iga religioon ihkab elu! Üks India üliõpilane aga pidi tunnistama: "Indial on kõik peale elu; teil, kristlastel, on elu." Tõesti, ainult kristlastel on tõeline elu. Ja miks? Sest nende südames on see üks, kes on Elu!
Üks haritud noormees rääkis oma emast. Ta ütles, et ema nägu oli nagu baromeeter. Perekonnas juhtus vahel arusaamatusi... siis aga ilmus ema, kelle nägu ennustas alati ilusat ilma! Ja see ilmajaam ei petnud iial! See ema oli kristlane.
Kahju, et mitte kõik kristlased pole sellised. Miks? Kõik oleneb sellest, kui täielikult on keegi andnud oma südame Kristusele; kui täielikult laseb ta Kristusel elada oma südames ja juhtida oma elu.
Kuulsin mehest, kes otsis täiuslikku kogudust, õigetest kristlastest koosnevat kogudust – kogudust, mis kiirgab armastusest. Ta otsis kaua, kuni ühes kohas talle väga meeldis ning ta küsis selle koguduse pastorilt: "Kas see on veatu kogudus?" Kahjuks, ei!" vastas pastor, lisades: "kuid kui te selle leiate, siis ärge teie selle liikmeks astuge!" "Miks?" küsis mees. "Sest teie rikute selle ära," vastas pastor.
Üks viga teeb koguduse vigaseks – ka inimese! Kristus ei tee vigu. Inimene eksib, kui ta ei lase Kristusel enda sees tegutseda. Ja nii sünnivad pooleldi usklikud inimesed. Nendest ei õhku headust, rõõmu ja rahu. Nad järgivad mõnes asjas Jeesust, kuid ei käi alati Tema järel. Jõudnud mõne jõe (raskuse) äärde, arvavad, et see on Jordan. Mõnele on iga jõgi Jordan! Mõni teeb enesele igast puust tee ääres risti! Mõni imeb igast õiest mürki, nagu ämblik! Aga mesilane imeb sellest samast õiest magusat mett! Õige usklik on nagu mesilane.
Kui me kõrvu kostavad sõnad: "Anna, mu poeg, oma süda mulle!" siis me teame, et see on armastava Päästja parim pakkumine, et anda meile tulevikku ja lootust, et anda meile tõelist elu!
Keegi on öelnud: "Oma otsuste tegemisel peame me kasutama oma aju, mille Jumal meile on andnud. Kuid me peame kasutama ka oma südant, mille Ta on meile samuti andnud." Seda südant saame kasutada mõistlikult vaid siis, kui oleme andnud selle eluasemeks Jeesusele.
Lugu räägib 8-aastasest haige südamega poisist, kellele kirurg ütles: "Homme hommikul avan ma su südame ja vaatame, mis me sealt leiame."
"Sa leiad sealt Jeesuse," ütles poiss.
Kirurg jätkas: "Ma avan su südame ja vaatan, mis sel viga on."
"Sa leiad sealt Jeesuse," ütles poiss.
"Kui ma olen leidnud vea, püüan ma selle parandada," jätkas kirurg.
"Sa leiad mu südamest Jeesuse, sest Piibel õpetab, et Jeesus elab oma laste südames," ütles poiss.
Operatsiooni ajal selgus, et poisi südame kahjustusele ei ole ravi ja väikemehele on jäänud elada veel vaid mõned kuud. Kirurgi süda kisendas Jumala poole: "Miks lubasid Sa tal selliselt haigestuda? Miks ei võiks ta elada normaalset elu?"
Jumal vastas kirurgi südamele: "See poiss on minu laps ja jääb igavesti selleks. Ma võtan ta lihtsalt enda juurde varjule. Ühel päeval on ta jälle oma vanematega – seal, kus ei ole enam kannatusi ega piinu."
Järgmisel päeval läks kirurg poisi palatisse ja istus koos lapse vanematega operatsioonist toibuva poisi voodi kõrvale. Poiss avas silmad ja küsis vaikselt: "Mida sa mu südamest leidsid?"
"Ma leidsin sealt Jeesuse," vastas kirurg.
Jäägu meie südamesse helisema küsimus, mille esitab üks ilus laul: "Kas elab Jeesus südames sul täna – sest ajast, kui sa Teda tundma said?"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv