Kuhu me läheme?
16.01.2010 - (1380)

Joh.13,33-14-3: "Lapsukesed, ma olen veel üürikese aja teie juures; te hakkate mind otsima. Ja nagu ma juutidele ütlesin: kuhu mina lähen, sinna teie ei või tulla! nõnda ma ütlen nüüd ka teile. Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite! Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!"
Siimon Peetrus ütleb Temale: "Issand, kuhu Sa lähed?"
Jeesus vastas: "Kuhu ma lähen, sinna sa ei või mind nüüd järgida, aga edaspidi sa järgid mind!"
Peetrus ütleb Temale: "Issand, miks ma nüüd ei või Sind järgida? Ma annan oma elu Sinu eest!"
Jeesus vastab temale: "Annad sina oma elu minu eest? Tõesti, tõesti ma ütlen sulle, et kukk ei laula mitte enne, kui sa mind juba kolm korda oled salanud! Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse. Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nii ei oleks, kas ma oleksin teile öelnud: ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen."
Väike poiss isaga läksid uudistama üht New York City kõrgeimat ehitist, mille nimeks on Empire State Building. Nad astusid lifti ja hakkasid tõusma ülespoole. Poiss jälgis tablood, kus vahetusid korruste numbrid: 1, 2, 3, 4, 5 ... 10, 20, 30, 40, 50, 60, 70... Aina ülespoole tõustes muutus poiss närviliseks. Lõpuks võttis ta isa käest kinni ning ütles: "Issi, kas Jumal teab, et me tuleme?"
Loomulikult Ta teab – kui see aeg saabub. Me lugesime, et Jeesus on läinud meie eel oma Isa majja, et seada meie tulekuks kõik valmis. Kuid me ei tõuse sinna tavalise liftiga, vaid "pilvede peal," ütleb Pühakiri (1.Tes.4,17). Jeesus tuleb tagasi "taeva pilvede peal suure väe ja auhiilgusega" (Mat.24,30) ning viib meid oma Isa koju.
Selle tee valmistamiseks aga pidi Ta laskuma taevast alla. Kõige madalamale jõudis Ta orjana oma jüngrite jalgu pestes ja Ketsemanis maailma pattudekoorma all ahastades. Sealt edasi algas Tema "üles tõstmine," nagu Ta ise ütles Joh.12,32: "Ja mina tahan, kui mind maast üles tõstetakse, kõik tõmmata enese juurde!" Ja evangelist lisab järgmises salmis (s. 33), et "seda Ta ütles tähendades, mis surma Ta pidi surema." Sarnane mõte leidub ka Joh.3,14.15 ehk siis vahetult enne Piibli kuldsalmi: "Ja nõnda nagu Mooses kõrbes mao ülendas, nõnda ülendatakse Inimese Poeg, et igaühel, kes usub Temasse, oleks igavene elu!"
Ristil algas Jeesuse "ülendamine" – läbi surma, ülestõusmise ja taevamineku, kuni Ta pandi istuma Jumala "paremale käele taevas" (Ef.1,20). Ja nii algab ka meie ülendamine ristil, kui me tunnistame ühes Paulusega: "Ma olen ühes Kristusega risti löödud! Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees! Ja mida ma nüüd elan lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese andnud minu eest" (Gal.2,19.20).
Surres vanale elule – oma tahtele, oma minale, isekusele – tõuseme me üles uuele elule, kus me ütleme: "Sündigu Sinu tahtmine!" (Mat.26,42). Kas me mäletame, kus Jeesus ütles need sõnad? Ketsemanis ahastades. Seal Ta alistus lõplikult Jumala tahtele ja sellest hetkest algas Tema ülendamine. Nii on ka meiega! Sel hetkel, kui me alistume lõplikult Jumala tahtele, algab meie ülendamine – läbi risti (kandmise), ülestõusmise ja taevamineku.
Risti kandmine ja ristil suremine ei alandanud Jeesust. Vastupidi, see ülendas Teda. Ristil surres võitis Ta lõplikult "selle maailma vürsti" – Saatana (Joh.12,31) – ja saavutas meile igavese lunastuse. Pole ime, et Paulus kirjutab – Gal.6,14: "Aga mulle ärgu juhtugu seda, et ma kiitleksin muust kui meie Issanda Jeesuse Kristuse ristist, kelle läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale." "Sest sõna ristist on jõledus neile, kes hukka lähevad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi," lisab ta 1.Kor.1,18.
"Üksnes rist, üksnes rist olgu siin mu ilu,
kuni taevakoju saan, kus on jäädav elu." (VL 436).
Kas siis Jumal teab, et me tuleme? Kuidas veel! Ta ootab meid enda juurde! Aga Tal on üks mure: kas meil on hea olla Tema juures, kus valitseb omakasupüüdmatu armastus? Ta ei taha ju viia meid paika, kus meile ei meeldi olla. Sellepärast palub Ta meil seda eelnevalt näidata, praeguses elus üksteist ja Teda armastades. Kui me armastame, tunneme end kindlasti taevas hästi; kui ei armasta, oleks see meile piinapaik – ja Ta ei vii meid sinna.
Sellepärast ütleski Jeesus oma tagasituleku ja oma järgijate enda juurde viimise kontekstis: "Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite! Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!" (Joh.13,34.35).
Kui Jeesus nimetab seda uueks käsusõnaks, milline oli siis vana? 3.Ms.19,18: "Armasta oma ligimest nagu iseennast!" Ka Jeesus oli sellest jüngritele varem korduvalt rääkinud (näit. Mat.19:19; 22:39). "Armasta oma ligimest nagu iseennast!" Aga nüüd Ta ütleb: "Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud." Märkate erinevust? Enne oli jutt inimlikust armastusest, nüüd jumalikust armastusest. Kirjeldades inimlikku armastust, ütles Jeesus – Mat.5,43: "Te olete kuulnud, et on öeldud: armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast." Kirjeldades jumalikku armastust, manitseb Ta – Mat.5,44.45: "Aga mina ütlen teile: armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma Isa lasteks, kes on taevas, sest Tema laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale."
Keegi on öelnud tabavalt: "Piibel käsib meid armastada oma ligimest ja ka oma vaenlast – tõenäoliselt sellepärast, et need on üldiselt ühed ja samad inimesed!"
Üksteise armastamine Jeesuse moodi tähendab teiste armastamist rohkem kui ennast! Jah, kui vana käsusõna ütles ""Armasta oma ligimest nagu iseennast!" siis uus käsusõna ütleb sisuliselt: "Armasta oma ligimest rohkem kui iseennast!" Sest Jeesus armastas inimesi (vaenlasi!) rohkem kui iseennast. Ta suri inimeste eest. Kas meie armastame inimesi nii palju, et oleme valmis surema nende eest? Aga seda ootab meilt Jumal uue käsusõna valgel.
Jumalik armastus (agape) on tegevus, mitte vaid emotsioon.
Lugu räägib kahest sõdurist, kes vabastati ühest Siberi vangilaagrist pärast Teist Maailmasõda. Ainus tee koju oli laevaga. Lähenes talv ja sadamast väljus viimane väike laev. Üks meestest sai sellele koha, teine aga mitte. Igal reisijal oli õigus võtta kaasa ühe kohvri oma isiklike asjadega. Pikalt mõtlemata, tühjendas endine sõjamees oma kohvri oma kallitest suveniiridest ja reliikviatest ning käskis oma sõbral pugeda selle sisse. Nii kandis ta oma sõbra kui oma kalleima varanduse oma õlal laeva. See on armastus tegudes!
Uus käsusõna, armastada üksteist Jeesuse moodi, oli vajalik erimeelsuste pärast jüngrite seas. Ja ega need erimeelsused pole ka tänapäeva jüngrite seast kuhugi kadunud! Jumalik armastus summutab neist tulenevad pinged.
Uus käsusõna, armastada üksteist Jeesuse moodi, oli vajalik ka sellepärast, et Jeesus oli minemas taevasse ja jüngrid vajasid kedagi, kes suhtuks neisse Jeesuse moodi, s.t. armastaks neid tingimusteta ja ennastsalgavalt ning ennastohverdavalt. Jeesus saatis küll Püha Vaimu kui "teise Trööstija" (Joh.14,16), kuid jüngrid vajasid ka kedagi, kel oleks soe ihu, mille vastu nõjatuda, käsi, millest kinni hoida!
Ja lõpuks oli uus käsusõna – armastada üksteist Jeesuse moodi – vajalik ka selleks, et inimesed väljaspool kogudust näeksid Jumala armastust ning neis tärkaks soov sellest osa saada.
Pole raske mõista, et sellise armastuse – armastada üksteist, nagu armastab Jeesus – võib sünnitada vaid Jumal. Ja Ta on seda teinud, sest Paulus kirjutab – Rom.5,5: "...aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud."
Inimesed otsivad märki või imetähte, mis eristaks tõelist Jeesuse jüngrit kõigist teistest inimestest. Siin see on – Jeesuse enda poolt antud – ennastohverdav armastus, armastus Kristuse moodi. 1.Joh.3,16: "Sellest me oleme ära tundnud Jumala armastuse, et Tema oma elu on jätnud meie eest; ja meiegi peame jätma elu vendade eest." Seda armastuse imet ei saa asendada ükski teine "imeline" asi. Ja selle omamine tähendab ühtlasi sobimist elama Jumala riigis, kuhu Jeesus on läinud meile eluasemeid valmistama!
Kas teile meeldib mõelda taevakodust? Mulle küll meeldib. "Mida silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja mis inimese südamesse ei ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes Teda armastavad!" (1.Kor.2,9).
Üks esimesi laule, mis ma lapsena ära õppisin ja mida armastama hakkasin, oli (vanade sõnadega):
"Õnnis kodu meid ootab ju taevas, kus kõik võitlused lõppenud on.
Sinna igatsen mina siin vaevas, seal on lõputu rahu ja õnn.
Õnnis kodu! Õnnis kodu! Süda igatseb valuga sind!
Õnnis kodu! Õnnis kodu! Sest seal ootab mu Jeesus ju mind!"
Mõelge: see on Jumala kodu, see on Jeesuse kodu! Kui ilus ja armas see võib olla! Ja meid kutsutakse sinna! Meile on valmistatud koht sinna! Jeesus palus oma ülempreesterliku palve lõpus – Joh.17,24: "Isa, ma tahan, et kus mina olen, ka nemad oleksid minu juures, keda Sa mulle oled andnud; et nad näeksid minu auhiilgust, mille Sa mulle oled andnud; sest Sa oled mind armastanud enne maailma rajamist."
Sõna "taevas" kätkeb endal usklike jaoks palju mõistatuslikku. Pisut on, mida me sellest mõistame. Kuid me ei peagi teadma palju. Piisab teadmisest, et see Üks, kes suri meie eest, on praegu meile sinna aset valmistamas ja tuleb varsti meile järele, et vabastada meid igaveseks kaduvuse ahelaist, haiguste ja surma köidikuist, ning viia enda juurde elama – igaveseks!
Kristlasest arst läks koju vaatama üht haiget, kes oli ka kristlane. "Doktor," ütles haige, "kuigi ma olen kristlane, kardan ma siiski surra. Mis siis ikkagi konkreetselt juhtub meiega, kui me sureme?"
Arst mõtles hetke ja vastas: "Ma kardan, et ma ei oska anda sulle sellele küsimusele täpset vastust." Astudes vaikselt ukse poole, et lahkuda, soovis ta meeleheitlikult, et võiks öelda midagi lohutavat. Jõudnud ukse juurde, kuulis ta äkki tugevat kraapimist ja niuksumist ukse teisel poolel. Äkki mõistis ta, et oli unustanud auto akna lahti ja ta väike koer oli hüpanud selle kaudu välja. Patsiendi loal laskis ta oma väikese sõbra sisse, kes hüppas ta ümber ja näitas igati, et on ülirõõmus. Sealt sähvas tema pähe mõte ja ta ütles haigele: "Kas te näete, mida mu koer teeb? Ta pole kunagi varem olnud selles ruumis. Tal polnud aimugi, mis siin on. Ja ometi, kui ma avasin ukse, jooksis ta sisse ilma igasuguse hirmuta, sest ta teadis, et ta peremees on seal. Kristlastena ei tea ka meie täpselt kõike, mis ootab meid surmajõe teisel kaldal. Kuid üht me teame. Meie Peremees, meie Isand, meie Issand, Sõber ja Vend on seal. Ja sellest piisab!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv