Kuningas tuleb!
16.04.2011 - (1254)

Luk.19,28-40: "Ja kui Ta seda oli rääkinud, läks Ta edasi Jeruusalemma poole. Ja sündis, kui Ta Betfage ja Betaania ligi jõudis, mäe juurde, mida kutsutakse Õlimäeks, et Ta läkitas kaks oma jüngrit ning ütles: "Minge vastasolevasse alevisse, ja kui te sinna jõuate, leiate te kinniseotud sälu, kelle seljas ükski inimene ei ole istunud. Päästke ta lahti ja tooge siia. Ja kui keegi teilt küsib: miks te ta lahti päästate? siis öelge nii: Issandal on teda tarvis!" Aga need, kes olid läkitatud, läksid ja leidsid kõik nõnda, nagu ta neile oli öelnud. Kui nad sälgu lahti päästsid, ütlesid selle omanikud neile: "Miks te sälu lahti päästate?" Nemad vastasid: "Issandal on teda tarvis!" Ja nad tõid selle Jeesuse juurde, heitsid oma riided sälu peale ja panid Jeesuse tema selga istuma. Kui Ta nüüd edasi liikus, laotasid nad oma riided tee peale. Aga kui Ta lähenes Õlimäe kallakule, hakkas kogu jüngrite hulk rõõmustades suure häälega kiitma Jumalat kõigi vägevate tegude eest, mis nad olid näinud, ning ütlesid: "Kiidetud olgu Kuningas, kes tuleb Issanda nimel, rahu taevas ja au kõrges!" Ja mõningad variserid rahva seast ütlesid Temale: "Õpetaja, sõitle oma jüngreid!" Ta vastas ning ütles: "Ma ütlen teile, kui need vait jääksid, hakkaksid kivid kisendama!""
See oli Jeesuse maises elus väga eriline päev. Ja see on Jeesuse lugudes väga eriline lugu. Iial varem ei toimunud sellist avalikku Jeesuse Messiaks kuulutamist ega sellist pidutsemist Jeesuse auks, nagu sel päeval. Evangeeliumide aruannetest võime näha, et oli kaks asja, mida Jeesus oli oma avaliku töö algusest peale teadlikult vältinud. Üks neist oli avalik kuulutamine, kes Ta oli, ja teine oli Tema surm. See ei tähenda, nagu poleks keegi avalikult kuulutanud, et Ta on Messias, ega ka seda, nagu poleks keegi püüdnud Teda tappa või nagu kellelgi poleks olnud soovi Teda surmata. See tähendab lihtsalt, et kuni selle päevani ei lasknud Ta neil asjadel sündida. Ja Tema enda tunnistuse kohaselt oli selleks vaid üks põhjus: See polnud veel Jumala ajakavas.
Mõelgem paljudele juhtumitele, mil Jeesus ütles selle otse välja. Juba üsna Tema teenistuse alguses püüdsid Ta vennad veenda Teda minema lehtmajade pühadeks Jeruusalemma, Tema aga keeldus, öeldes: "Minu aeg ei ole veel tulnud" (Joh.7,6). Kui Jeesus oli puhastanud pidalitõbise, manitses Ta teda: "Katsu, et sa seda ühelegi ei ütle!" (Mat.8,4). Isegi oma emale ütles Ta Kaana pulmas: "Mis sul minuga asja, naine? Minu aeg ei ole veel tulnud!" (Joh.2,4). Kui Ta tervistas kurdi ja keeletu, siis ütleb Pühakiri jälle, et "Ta keelas neid seda ühelegi rääkimast" (Mrk.7,36). Kui Ta äratas Jairuse tütre üles surnuist, siis "Tema keelas neid ühelegi rääkimast seda, mis oli sündinud," ütleb Luk.8,56. Peetruse kuulsa tunnistuse peale: "Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg!" (Mat.16,16) teatab Pühakiri jälle – Mat.16,20: "Siis Ta keelas oma jüngreid, et nad kellelegi ei ütleks, et Tema on Kristus." Ka peale Muutmise mäe kogemust ütles Jeesus oma jüngritele — Mat.17,9: "Ärge rääkige kellelegi sellest nägemusest, kuni Inimese Poeg surnuist üles tõuseb!"
Samuti oli Jumalal plaan ka Jeesuse surma kohta ja Jeesus oli sellest väga teadlik. Oma avaliku teenistuse alguses kõneles Ta Naatsareti kogudusekojas ja Tema sõnade peale vihastunud inimesed "tõusid ning tõukasid Tema linnast välja ja viisid Ta üles mäerünkale, millele nende linn oli ehitatud, et Teda kukutada ülepeakaela alla. Aga Tema sammus nende keskelt läbi ja läks oma teed," teatab Luk.4,29.30. Nad ei saanud Teda surmata enne selleks ettenähtud aega.
Johannese evangeeliumi 8. peatükis räägitakse, kuidas Jeesus noomis Pühakojas kirjatundjaid ja varisere, kes said seepeale väga pahaseks. Kuid "ükski ei võtnud Teda kinni, sest Tema tund ei olnud veel tulnud," teatab 20. salm. Üks teine kord, kui Jeesus oli pühakojas templi uuendamise pühal, nõudsid juudid, et Jeesus ütleks otse, kas Ta on Kristus (Joh.10,24). Kui Jeesus seepeale selgitas oma vahekorda Isaga, "võtsid juudid jälle maast kive, et Teda nendega visata," teatab Joh.10,31. Siiski jäid kivid lendamata ja Jeesus õpetas edasi, kuni on öeldud: "Siis nad püüdsid taas Teda kinni võtta, aga Ta pääses nende käest" (Joh.10,39).
See räägib sellest, et Jumal tegutseb kindla ajakava järgi. Jeesus pidi täitma oma erinevaid rolle samuti kindla ajakava järgi. Me võime eristada Kristuse kolme suuremat rolli: prohvet, preester ja kuningas. Kuni selle ajani, millest me sissejuhatuses lugesime, oli Ta tegutsenud peamiselt PROHVETI rollis. Prohvet on see, kes edastab inimestele Jumala Sõna, Tema tahet. Prohvet tuleb ja kuulutab: "Nõnda ütleb Issand!"
Kristuse töö prohvetina oli ette kuulutatud juba üsna varakult Moosese poolt, kes ütles – 5.Ms.18,15: "Jehoova, su Jumal, äratab sulle sinu keskelt, su vendade hulgast, ühe Prohveti, minu sarnase — Teda te peate kuulama!" Ja kui Jeesus tuli, tunnistas Tema töö, et Ta on prohvet. Kui naine kaevul oli kuulnud Jeesust kõnelemas, ütles ta: "Isand, ma näen, et Sa oled prohvet!" (Joh.4,19). Kui Jeesus oli äratanud surnuist üles Naini lesknaise poja, ütles rahvas – Luk.7,16: "Suur prohvet on meie seas tõusnud." Kui Jeesus oli söötnud suure rahvahulga, ütlesid inimesed – Joh.6,14: "See on tõesti see prohvet, kes maailma pidi tulema!" Järgmine salm ütleb, et nad tahtsid "Teda vägisi võtta ning teha kuningaks. Ja Ta läks jälle kõrvale mäele ainuüksi." Miks Ta ei lasknud end kuningaks teha? Sest Ta pidi töötama veel prohvetina.
Kui Jeesuselt nägemise saanud mehelt küsiti, mida see tervekstegijast arvab, ütles see: "Ta on prohvet!" (Joh.9,17). Ka Jeesus ise nimetas end prohvetiks, öeldes Naatsareti rahvale: "Ei peeta prohvetist kuskil nii vähe lugu kui kodukohas ja ta omas majas!" (Mat.13,57). Pole ime, et rahvas pidas Teda prohvetiks. Mat.21,46 on öeldud, et ülempreestrid ja variserid "oleksid Ta hea meelega kinni võtnud, aga kartsid rahvast, sest see pidas Teda prohvetiks."
Kuid kiiresti lähenes aeg, mil Kristus pidi ilmuma PREESTRI rollis. Vanas Testamendis oli preester vahemeheks Jumala ja inimeste vahel, lepitades ohvrite kaudu inimesi Jumalaga. Sama võib öelda Kristuse rolli kohta meie ülempreestrina, ainult et Tema tõi ohvriks iseenda. Uus Testament tõstab väga kõrgele Kristuse lepitustöö meie ülempreestrina. Paulus kirjutab, et "Kristus suri meie pattude eest kirjade järgi" (1.Kor.15,3). Ja Johannes kirjutab, et "Tema on lepitus meie pattude eest; aga mitte ükspäinis meie, vaid ka kogu maailma pattude eest" (1.Joh.2,2), lisades – 1.Joh.3,5: "Ja te teate, et Tema on ilmunud patte ära võtma."
Kõige selgemalt on Kristuse rollist ülempreestrina kirjutatud kirjas heebrealastele. Seal on öeldud, et Kristus on "halastaja ja ustav Ülempreester teenistuses Jumala ees rahva pattude lepitamiseks" (Heb.2,17). Selgesti on rõhutatud kasu, mida on toonud Tema inimlihas veedetud aeg. Heb.4,15 on kirjutatud, et "meil pole niisugune Ülempreester, kellel ei oleks kaastundmust meie nõtrustega, vaid kes kõiges on kiusatud otsekui meie, siiski ilma patuta." Samas on aga rõhutatud ka Tema kõrget päritolu ja selle eeliseid – Heb.7,25-27: "Sellepärast võib Ta ka täielikult päästa need, kes tulevad Tema läbi Jumala juurde, elades aina selleks, et kosta nende eest. Niisugune Ülempreester peabki ju meil olema: püha, veatu, laitmatu, eraldatud patustest ja kõrgemale saanud kui taevad, kellel ei ole mitte iga päev vaja ... tuua ohvreid ... sest seda on Ta igaks puhuks teinud, kui Ta iseenese tõi ohvriks."
Tänane sissejuhatav kirjakoht aga kõneleb Kristuse rollist KUNINGANA. Ta ei ilmu siin prohveti ega preestrina, vaid kuninga ja isandana, täites Sakarja prohvetikuulutuse – Sak.9,9: "Ole üpris väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sinu Kuningas tuleb sulle, õiglane ja aitaja! Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas!" Sel päeval ei keela Kristus kedagi kuulutamast kõigile, kes Ta on. See on päev, mil Ta võtab vastu kiitust ja au. Ja pärast seda päeva, ei lipsa Ta ka enam kellegi käest ära, Ta ei tee enam takistust enda kinnivõtmiseks. Sest Jumala ajakava järgi on aeg selleks saabunud.
Kristus sõidab julgelt Jeruusalemma väravast sisse kui kuningas ja siseneb templisse kui selle omanik. Tema aeg on tulnud – aeg võtta vastu inimeste austust. Jeesus ütleb koguni, et "kui need vait jääksid, hakkaksid kivid kisendama!"
Jah, sel päeval tuleb Jeesus Jeruusalemma kui kuningas – kuid milline kuningas? Ta ei tule sõdiva kuningana, sest me näeme Teda sõitmas rahuarmastava eesli, mitte sõjaka hobuse seljas. Peetrusele, kes tõstab veel samal nädalal Tema kaitseks mõõga, ütleb Ta – Mat.26,52: "Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, saavad mõõga läbi hukka!" Ta ei tule poliitilise kuningana, jäädes maiste valitsuste suhtes lõpuni erapooletuks, öeldes: "Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!" (Mat.22,21). Ta ei tule kõikväelise kuningana, sest kuigi Ta teadis oma reetmisest juba algusest peale (Joh.6,64), ei takistanud Ta seda, öeldes Ketsemanis alandlikult Jumalale: "Sinu tahtmine sündigu!" (Mat.26,39).
See kuningas tuleb tõepoolest kummalisel kombel, kuulutades – Joh.10,17.18: "Ma jätan oma elu, et seda jälle võtta. Ükski ei võta seda minult, vaid ma jätan selle iseenesest. Mul on meelevald seda jätta ja mul on meelevald seda jälle võtta." Ja mõne päeva pärast Ta juba ripubki ristil – see Kuningas, kes ütles: "Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal" (Mat.28,18) – see Kuningas, kes "võtab oma kuue seljast ja võtab rätiku ja vöötub sellega" ja "valab vett vaagnasse ja hakkab pesema jüngrite jalgu ja kuivatama rätikuga, millega Ta oli vöötatud" (Joh.13,4.5). Tõepoolest, milline kummaline Kuningas!
Kuid Piibel õpetab, et asjad ei jää nii. Kui Ta on lõpetanud oma töö meie ülempreestrina, tuleb Ta uuesti sellele planeedile suures väes ja auhiilguses kui tõeline "kuningate Kuningas ja isandate Isand!" (Ilm.19,16). Ta tuleb tooma oma rahvale rahu, nagu Teda sümboliseeris Saalemi preester-kuningas Melkisedek. (Heb.7,1-3). Kuid Tema vihkajaile tähendab see hukatust.
Siit tulenebki meie tähtsaim küsimus täna: Kes on Jeesus Kristus minule? Selleks, et Ta saaks olla minu Issand siis, kui Ta tagasi tuleb, peab Ta selleks saama juba palju varem. Kelleks on Ta mulle täna? On kerge pidada Teda prohvetiks; isegi paljud mitte-kristlased peavad Teda suureks õpetajaks. Ilmselt pole raske võtta Teda vastu ka preestri, vahemehe ja ohvrina, öeldes: "Ta on mu Päästja, Ta on andestanud mu patud, makstes oma surmaga nende hinna." Kuid tunnistada Kristust oma Issandaks ja Kuningaks polegi nii kerge. Jah, suuga võib-olla polegi seda raske teha, kuid Jumal ootab, et me teeksime seda oma eluga. Sest ainult see maksab, millest kõneleb meie elu.
Kuidas siis on? Kas on Jeesus "Minu Issand ja minu Jumal!" nagu tunnistas Toomas (Joh.20,28)? "Issand" tähendab isand, peremees, valitseja. Kas me alistume täielikult Tema juhtimisele? Ka oleme andnud end Talle tööriistadeks? Tore on hõisata: "Minu Kuningas tuleb!" Kuid kas ma olen Talle lojaalne alam? Ehk on täna aeg see küsimus lõplikult otsustada, kui me laulame:
Kõik, mis Sa, Issand, ütled mulle, ma tahan täita rõõmuga
ja oma elu ohvriks Sulle nii anda, kuidas suudan ma.
Sa oled mulle Isandaks, ma tahan olla sulaseks.
Neist ohvritest on kõige suurem, mis soovid, Jumal, minu käest,
et Sinu sõna kõiges kuulen ja täidan seda südamest.
Mind aita, et Sind armastan ja elu Sulle pühendan.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv