.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6078)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Tegutsegem koos!
16.05.2009 - (995)

Kas te olete kunagi mõelnud, kuidas meie kogudus saaks läbi ilma täisajaga töötava pastorita? Uues Testamendis mainitud kogudustest töötasid enamus ilma oma pastorita – ja edukalt.
Tänapäeval aga arvatakse, et parem on, kui igal pool töötavad oma ala profid ja nii on koguduseliikmed kalduvad jätma suurema osa hingedevõitmise tööst ja koguduse tööst üldse pastorile. Nad mõtlevad, et see, mida nad vajavad, on hea suhtlemisoskuse ja kõnevõimega pastor – ja kogudus elab ning kasvab automaatselt. Kuid karm tõde on see, et kõik pastorid pole evangelistid, kõik pole kuldsuud ega ka mitte "rahva mehed" ehk väga head suhtlejad. Ja kui nende kätte usaldatud kogudus ei kasva, vaid hoopis kärbub, on see siis vaid pastori süü? Oletame, et pastor on väga hea, kõigiti tasemel, kuid kas ta ikkagi jõuab teha ära kogu töö, ja kas on õige, et pastor teeb ära kogu töö või enamuse tööst? On see piibellik; kas pole mitte kogudus kutsutud elama ja toimima Piibli järgi?
Loeme Luuka evangeeliumi 5. peatüki salmid 17-26, mis annavad hea pildi ühest toimivast kogudusest. Vaatame, mida meil on sellest õppida.
Luk.5,17-26: "Ja ühel päeval, kui Ta [Jeesus] õpetas, oli seal istumas varisere ja käsutundjaid, kes olid tulnud kõigist Galilea ja Judea küladest ja Jeruusalemmast; ja Issanda vägi oli seal selleks, et Jeesus terveks teeks. Ja vaata, mehed tõid voodiga inimese, kes oli halvatud; ja nad püüdsid teda sisse viia ja Tema ette panna. Ja kui nad rahva pärast ei leidnud, kust nad ta oleksid saanud sisse viia, läksid nad üles katusele ja lasksid ta katuse kivide vahelt alla kõige voodiga otse Jeesuse ette maha. Kui Tema nende usku nägi, ütles Ta: "Inimene, sinu patud on sulle andeks antud!" Siis kirjatundjad ja variserid hakkasid mõtlema ning ütlesid: "Kes see on, kes nõnda Jumalat pilgates räägib? Kes muu võib patte andeks anda kui üksnes Jumal?" Aga Jeesus tundis ära nende mõtlemised ja kostust andes Ta ütles neile: "Mida te mõtlete oma südames? Kumb on hõlpsam öelda: su patud on sulle andeks antud, või öelda: tõuse üles ja kõnni? Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda," — siis ütles Ta halvatule: "Ma ütlen sulle, tõuse üles ja võta oma voodi ning mine koju!" Ja sedamaid tõusis ta nende nähes üles, võttis oma voodi, millel ta oli lamanud, ja läks koju Jumalale au andes. Ja hämmastus valdas kõiki, ja nad andsid Jumalale au ja said täis kartust ning ütlesid: "Me oleme täna näinud imelisi asju!""
Esmapilgul jääb meie silme ette halvatu, kes tehakse Jeesuse poolt terveks. Hea sõnum, mis pakub lootust kõigile halvatuile! Hoolikamal vaatamisel hakkavad meile silma halvatud mehe neli tublit abilist. Hea soovitus kõigile omada häid, tõelisi sõpru. Kui aga seda lugu veelgi terasemalt vaadata, siis võib see väga hästi kujutada koguduse organisatsiooni isegi tänapäeval!
Näiteks on siin kujutatud hoonet, kus kõik kohtuvad. Me võime kutsuda seda ka kirikuks. Edasi: kes olid Piibli aruande järgi selles kirikus? Vaimuliku juhid, apostlid ja teised jüngrid, käsuõpetajad, haiged ja puuetega inimesed. Ja ma usun, et seal oli ka lihtsalt uudishimulikke. Kas tänapäeva kirikurahvas ei koosne mitte samasugustest inimestest?
Ja nagu sellest loost selgub, on vahel takistuseks, mis ei lase inimestel siseneda kirikusse, kiriku sees ehk koguduses olevad inimesed! Ei ole olemas täiuslikku kirikut, s.t kirikut, kus kogunevad ainult täiuslikud inimesed. Aga ebatäiuslike inimestega käivad alati kaasas probleemid. Paljud ütlevad, et nad ei tule kirikusse sellepärast, et selle liikmete või isegi ametnike hulgas on silmakirjalikke või teisi ebameeldivaid inimesi. Kui nad aga üritavad leida kogudust, kus selliseid inimesi pole, siis nad jäävadki otsima, sest siin maailmas pole kohe päris kindlasti ühtegi täiuslikku kogudust.
Sellepärast öeldaksegi, et kirik on "patuste haigla" ja see on tõsi. Haiglas aga on kahesugused inimesed: haiged ja haigla personal. Ja kas te olete kuulnud, et vahel jäävad ka haigla personali liikmed haigeks? Mõni haigla töötaja võib isegi tuua haiglasse sisse nakkushaiguse, mis levib nii personali kui haigete hulgas! Just nii on lood ka meie kogudustes. Kirik on ebatäiuslike inimeste kogum, kes on täiuslikuks tegemise ehk pühitsuse protsessis.
Aga mida me selles jutustuses näeme? Kuigi selles majas Galileamaal on palju patuseid ja silmakirjalikke varisere ning isegi pahatahtlikke inimesi, kuigi sellest koosolekust võtab osa palju "küsitava iseloomuga" inimesi, on Jeesus ikkagi nende keskel! Veel enam, Pühakiri ütleb, et "Issanda vägi oli seal selleks, et Jeesus terveks teeks." Jeesus kõigi nende patuste ja haigete inimeste keskel! Miks? Sest Jeesus ise ütleb, et "Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma, mis on kadunud!" (Luk.19,10). Teises kohas Ta ütleb: "Ei terved vaja arsti, vaid haiged. Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!" (Mrk.2,17). Samuti on Ta öelnud, et "kus kaks või kolm koos on minu nimel, seal olen mina nende keskel" (Mat.18,20). Kuidas me küll eksime, kui mõtleme, et mõnede "vääritute" inimeste pärast meie keskel jääme me ilma Jumala õnnistustest!
Edasi leiame jutustusest et "rahva pärast" ei saanud neli meest tuua oma sõbra Jeesuse juurde! Sellest juba rääkisime, et vahel meil ei õnnestu kiriku sees oleva rahva pärast tuua sinna juurde uusi inimesi. Kuid ma soovin nüüd juhtida teie tähelepanu nendele neljale mehele. Sissejuhatuses ma ütlesin, et paljude arvates on inimeste Jeesuse juurde toomine pastori töö. Kuid siin näeme, kuidas seda tööd teevad koguduse lihtliikmed. Kas neil on õigus seda teha? Nad on kõik Jumala poolt kutsutud seda tegema!
Need mehed teadsid, et nende sõber vajas Jeesuse juurde saamist ja nii tõid nad ta selle maja ehk kiriku juurde, kus Jeesus parajasti teenis. Kuid, oh, häda, rahva pärast ei saanud nad teda sisse viia! Rahvas oleks ju võinud astuda kõrvale, anda teed, osa inimesi oleks isegi võinud tulla kirikust välja, et abivajaja saaks sisse. Kuid keegi ei hoolinud, kõik mõtlesid vaid iseendale. Mida tegid nüüd mehed? Kas nad ütlesid: "Kahju! Me üritasime, aga midagi ei tulnud välja," ning viisid haige mehe koju tagasi? Oh, ei! Mida paljud ei mõista, on see, et kuigi on olemas vaid üks tee taevasse, on siiski olemas rohkem kui üks tee kirikusse või kogudusse! Mõned tulevad sisse esiuksest, teised kõrvalustest, mõned sisenevad tagaukse kaudu ja, nagu sellest jutustusest selgub, sisenevad mõned isegi katuse kaudu!
Sellega ma tahan lihtsalt öelda, et erinevad inimesed tuuakse usu juurde erinevail viisil. Ja see on meie kui koguduseliikmete asi teha kõik meist oleneva, et leida see tee – n.ö. puhastada või kasvõi raiuda tee, et inimene võiks jõuda Issanda ette. Ühe kiriku seinale oli kirjutatud suurte tähtedega: "Teie tõmmake nad paati ja Jeesus puhastab nad." Just nii see käib. Meie ei saa andestada pattu, kedagi vaimulikult puhastada või pühitseda või parandada. See polegi meie töö. Meie töö on tuua inimesed kirikusse ja ülejäänu teeb Püha Vaim.
Aga kuidas me saame nad siia? Erinevail viisil. Kui kaubanduskeskus soovib kliente, siis ta reklaamib väga madalate hindadega mõningaid kaupu, mida inimesed kindlasti vajavad. Ja kui inimesed on tulnud, siis nad ostavad ka palju teisi asju, millele nad kodus ei mõelnudki. Kas te mäletate üht siin kirikus näidatud muusikavideod, kus üks adventistide kuulsa meeskvarteti liige rääkis, kuidas nende laul meelitab koosolekuile palju inimesi. Ja kui nad juba on seal, siis kuulevad nad ka jutlust ning nii mõnigi hakkab tundma vajadust Päästja järele.
Halvatu ei pääsenud Jeesuse ette kiriku sees olevate inimeste pärast, kuid siiski leidus koguduseliikmeid, kes olid valmis seda takistust ületama! Kui ei pääsenud sisse esiuksest ega tagauksest, akendest ega küljeuksest, siis jäi ometi veel katus! Nii nad ronisidki sinna ja hakkasid sealt kive ära võtma!
Püüdke kujutada ette, et olete puupüsti täis kirikus ja kuulate pastorit ning äkki hakkab katuselt kostma kolinat – umbes puldi kohalt. Seejärel näete, kuidas sealt eemaldatakse üks kivi teise järel. Kindlasti pudeneb sealt otse pastori jalge ette prahti või vähemalt tolmu, mis on hästi nähtav läbi avause paistva päikese kiirtes. Ja siis lastakse sealt alla matil lamav halvatud mees. Kas see püüaks teie tähelepanu? Kas see häiriks teid? Loomulikult! Ma ei imesta, kui mõni seal sees hüüdis: "Mida te ometi teete? Kelleks te end peate? Kas te olete aru kaotanud? Selliselt koosolekut segada!"
Kuid Jeesust ei paistnud see põrmugi häirivat. Otse vastupidi, Pühakiri teatab, et "kui Ta nende usku nägi, ütles Ta: "Inimene, sinu patud on sulle andeks antud!"" Kas see pole mitte üks kõige julgustavamaist ja lootusrikkamaist sõnust meie Piiblis? Siin on juttu nähtavast ehk tegutsevast usust ja andestusest ehk päästest, mille see toob. See näitab, kui tõhusad võivad olla meie püüded tuua kedagi Jeesuse juurde.
Me oleme kuulnud inimesi ütlemas: "Kõik, mis me teha saame, on palvetada selle inimese eest!" alatooniga, et me saame teha vähe. Kõigepealt ma tahan öelda, et palvetamine ja eestpalvete tegemine ei ole vähe tegemine; see pole mingi miinimumprogramm. Palves on tohutu jõud nii meie endi kui nende muutmiseks paremuse poole, kelle eest me palvetame. Kuid samal ajal mõtleme ka sellele, kas see on ikka see KÕIK, mida me saame teha? Kas me oleme üritanud tuua kedagi kirikusse "läbi katuse", kui see pole õnnestunud läbi ukse? Tähelepanu väärib vast ka see, et toojaks ei olnud üks inimene; keegi poleks üksi sellega hakkama saanud! Neli meest töötasid üksmeeles koos, kuni halvatu oli "võimatus" olukorras toodud siiski Jeesuse ette. Kes või mis keelab meidki selliselt koostööd tegemast? Just selliselt peakski kogudus tegutsema!
Pühakiri teatab, et "kui Jeesus nende usku nägi, ütles Ta: "Inimene, sinu patud on sulle andeks antud!"" Paralleelkirjakohas Mat.9,2 on öeldud: "Kui Jeesus nende usku nägi, ütles Ta halvatule: "Ole julge, mu poeg, sinu patud antakse sulle andeks!"" Ilmselt sidus halvatu oma õnnetut olukorda mõne oma patuga, sest nii õpetasid ka tolle aja vaimulikud, ja rohkem kui tervekssaamist, igatses ta andestust. Jeesus aga teab, mida inimsüda igatseb ja Ta pakub just seda, mida inimene vajab. Te võite ette kujutada selle mehe rõõmu, kuuldes sõnu: "Ole julge, mu poeg, sinu patud antakse sulle andeks!" Jumal mitte ainult annab mulle kõik andeks, vaid ka nimetab mind oma lapseks! Jumal armastab mind!
Kuid need samad sõnad, mis täitsid halvatu rahu ja rõõmu ning tänuga, täitsid variserid ja usuõpetajad pahameelega, sest oma südames pidasid nad Jeesust Jumala pilkajaks, öeldes iseenestes: "Kes muu võib patte andeks anda kui üksnes Jumal?" Jeesus teadis nende mõtteid, nagu Ta teab ka meie mõtteid. Ja kui Ta luges halvatu südamest välja, et ta oli Tema andestuse usus vastu võtnud, otsustas Ta tervistada kogu mehe, s.t. anda talle ka füüsilise tervise. Kõrvaldades haiguse kui patu tagajärje, andis Ta vastuvaidlematu tõendi sellest, et Tal on võim patte andeks anda.
Inimene sai andeks ja inimene sai terveks. Kuid kõik oleks võinud minna teisiti. Jumala Vaim andis talle märku ta patu suhtes. Ta oleks võinud oma südametunnistuse vaigistamiseks kuidagi püüda õigustada või pehmendada oma pattu. Nagu tänapäeva inimesed püüavad seda teha, nimetades näiteks homoseksualismi praktiseerimist "alternatiivseks eluviisiks", abielurikkumist ja hoorust "juhuslikuks vahekorraks" või koguni "abieluväliseks armastuseks", abikaasa või laste väärkohtlemist "halvasti toimivaks perekonnaks" või mammona teenimist ja ahnust "edukas olemiseks." Kuid patu ignoreerimine on nagu plaastri asetamine nahavähi peale ja mitte minemine arsti juurde. See ei kao kuhugi, see vaid kasvab ja süveneb, kuni hävitab meid täielikult.
Me peame tunnistama oma pattu, kuigi see tekitab süütunde, mida pole kerge taluda. Kuid ega me peagi seda kaua taluma, sest meid kutsutakse suure Arsti, Jeesuse, juurde, kes kõrvaldab meie patu.
Paljud, vast enamus meist on käinud ära selle teekonna. Või meid on kantud Jeesuse ette ja me oleme sealt lahkunud vabade ja tervete ning õnnelikena. Kuid kõikjal meie ümber on veel inimesi, kes vajavad meie abi, et tulla patutundmisele ja et tulla Jeesuse juurde. Võib-olla ei suuda nad ise iial tulla. Kas me oleme valmis neid kandma? Ma usun, et see on iga armusaanud ja puhastatud patuse püha kohus. Ühendagem siis oma jõud, et tuua rohkem inimesi Jeesuse juurde!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv