.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6024)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Kristus - meie õigus IX
16.07.2005 - (1341)

Usk ja teod.

Kristus on meie õigus – see on Piibli tähtsaim tõde, kuid Pühakiri ilmutab ka tee selle tõe praktiliseks ellurakendamiseks, tee õiguse saavutamiseks. Üheks säravamaks eeskujuks on Aabraham. Kirjutades õigeksmõistmisest usu läbi, küsib Paulus – Rom.4,1: "Mis me siis ütleme oma lihase esiisa Aabrahami saavutanud olevat?" Me teame – ta saavutas õiguse, Jumal mõistis ta õigeks. Aga kuidas? Kas usu läbi või tegude läbi?
Paulus vastab – Rom.4,2.3: "Sest kui Aabraham on õigeks mõistetud tegudest, on temal kiitlemist, kuid mitte Jumala ees. Sest mis ütleb Kiri? "Aabraham uskus Jumalat ja see arvati temale õiguseks!"" Aabrahamil olid head teod, Aabrahamil olid õiged teod, Aabrahamil olid sõnakuulmise teod – me kõik oleme neist lugenud – kuid Jumal ei mõistnud teda õigeks tegudest, kui head ja õiged need ka olid. Miks? Sest õigeksmõistmine toimub "täiesti muidu, Jumala armust, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses" (Rom.3,24), vastab Paulus, lisades –Rom.11,6: "Aga kui see on armust, siis ei ole see enam tegudest; muidu arm ei oleks arm." Selgituseks lisab ta – Rom.4,4: "Tegude tegijale ei arvata palka mitte armust, vaid teenet mööda."
Õigeksmõistmisel võidutseb Jumala arm; ja see annab kõigile inimestele Jumala ees õigeks saamiseks ühesugused võimalused, olgu inimese minevik milline tahes. Keegi ei saa loota oma headele tegudele, et ta nende läbi õigeks mõistetakse; aga keegi ei pea ka kartma oma halbade tegude pärast, et Jumal teda nende pärast õigeks ei mõista. Õigeksmõistmine toimub Jumala armust, mis on ühesugune kõigile, mitte meie tegudest, mis on erinevatel inimestel erinevad.
See kõrvaldab ka põhjuse viivitada Jumala juurde tulemisega, et leida armu. Meil pole tarvis tõestada, et oleme head, et väärime armu. Keegi pole hea ja keegi ei vääri armu; armu ei saa ära teenida, vastasel juhul see poleks enam arm! Meil tuleb lõpetada oma tulutud jõupingutused teenida ära armu, ja tulla Jumala juurde kohe – just sellisena, nagu oleme, paludes armu, mida me pole ära teeninud ega saagi ära teenida.
Meie õigeksmõistmiseks ei oota Jumal meilt õigeid tegusid, küll aga ootab ta meilt õiget usku! Ja milline on see õige usk? Paulus kirjutab – Rom.4,5: "Aga kes tegusid ei tee, vaid usub Temasse, kes mõistab õigeks jumalatu, sellele arvatakse tema usk õiguseks." Õige usk on usk Jeesusesse, kes oma armust mõistab õigeks patuse.
Nii sai Aabraham õigeks Jumala ees. Usu kaudu võttis ta vastu Jumala armuanni, Jumala õiguse, ega seadnud üles oma õigust, ehk tal küll oli palju õigeid tegusid.
Sama lugu on andekssaamisega. Kui ma suudan heastada oma eksimuse, kui ma suudan oma tegudega või rahaga kõik kinni maksta, ei vaja ma enam andestust. Aga patte Jumala ees ei ole võimalik kinni maksta, neid saab ainult andeks paluda. Aga paluda saab ühtemoodi nii rikas kui vaene – ja paluda tuleb ühtemoodi nii rikkal kui vaesel!
Just andekssaamise läbi saavutatakse õigus. Paulus kirjutab – Rom.4,6-8: "...nõnda nagu Taavet kiidab õndsaks inimest, kellele Jumal arvab õiguse osaks ilma tegudeta: "Õndsad need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud. Õnnis see, kellele Jumal pattu ei arvesta!""
Tõsi, inimesed kannatavad patu tagajärgede all, kuid see ei ole patu hüvitamine. Ükski inimene ei suuda oma patte kinni maksta; patt lihtsalt andestatakse, ilma meiepoolsete teenete abita, kui me Jumalalt usus armu ja andestust palume. Selliselt katab Jumal kinni meie patud ega arvesta nendega.
Õigeksmõistmiseks ei nõuta meilt tegusid, küll aga ootab Jumal meilt usku. Kui selgelt ja jõuliselt kirjutab sellest apostel Paulus – Rom.3,21-26: "Aga nüüd on Jumala õigus, millest käsk ja prohvetid tunnistavad, ilmutatud ilma käsuta, see Jumala õigus, mis tuleb Jeesuse Kristuse usu kaudu kõikidele, kes usuvad; sest siin ei ole ühtki vahet; sest kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma ning mõistetakse õigeks täiesti muidu, Tema armust, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud lepitusvahendiks usu kaudu Tema veres, oma õiguse osutamiseks enne tehtud pattude arvestamata jätmise pärast tol ajal, kui Jumal seda sallis, et osutada oma õigust praegusel ajal ning näidata, et Tema on õige ja teeb õigeks selle, kes on Jeesuse usust."
Eelmises osas me rääkisime, et iisraellaste vanem sugupõlv ei pääsenud Kaananisse nende "uskmatuse pärast" (Heb.3,19). Uskmatusest tehti igasugust pattu, kuid kas ainult neis, avalikult taunitavates patutegudes seisnes nende uskmatus? Rom.9,31.32 kirjutab Paulus: "Aga Iisrael, kes taotles õiguse käsku /s.t. õigust käsu täitmise ehk tegude kaudu/, ei ole käsku kätte saanud /s.t. ei saavutanud käsus nõutud õigust/! Mispärast? Sellepärast et taotlus ei olnud usust, vaid otsekui tegudest; nad tõukasid endid vastu komistuskivi." Mis oli see "komistuskivi"? Järgmine salm selgitab – Rom.9,33: "...nõnda nagu on kirjutatud: "Vaata, ma panen Siionisse komistuskivi ja pahanduskalju; ja kes usub Temasse, ei jää häbisse!"
Toetudes oma tegudele, põlgasid nad ära Päästja – Jeesuse, kelle juhtimisel (pilve- ja tulesambas) olid nad Egiptusest lahkunud. Ja eks seda sama tegid juudid ka Jeesuse maapealse elu ajal. Toetudes oma õigusele, põlgasid nad ära Jeesuse ja mõistsid Ta surma. Peetrus kuulutas pühakojas – Apt.3,14: "Te salgasite ära Püha ja Õige ja palusite, et teile mõrtsukas vabaks antaks." Selline on eneseõiguse loomulik tulemus.
Sellel võib olla väga vaimulik nägu, nagu tunnistab ka Paulus – Rom.10,2.3: "Sest ma annan neile tunnistuse, et nad on väga agarad Jumala suhtes, kuid mitte õiget tunnetust mööda; sest kui nad ei mõista Jumala õigust ja püüavad üles seada oma õigust, siis ei ole nad alistunud Jumala õigusele."
Teised rahvad valisid Pauluse juhtimisel parema tee õiguse saavutamiseks. Paulus ise tunnistab – Rom.9,30: "Mis me siis nüüd ütleme? Seda, et paganad, kes õigust ei taotlenud, on kätte saanud õiguse – ent õiguse, mis tuleb usust."
Nii et – usku on vaja, rohkem usku! Aga mis on usk? On see mõni vaade või tõekspidamine. Ei. Vaated ja tõekspidamised võivad olla õiged, kuid see pole veel usk. Paljud arvavad, et kui nad leiavad tõekuulutuse ja pooldavad seda kui õiget teoloogilist vaadet, siis loetakse nad Jumala silmis õigeks. See on vaid pettekujutlus. Saada mõistuse-usklikuks, tunnistada Piibli tõdesid ja nende eest võidelda – see ei päästa veel kedagi. Peab ütlema, et selliseid mõistuse-usklikke on kõige raskem tõelise usu juurde tuua. Nad lihtsalt ei suuda aru saada, et neil midagi veel puudub. Ma usun kõike, ütlevad nad, ja püüan ka kõiki usuinimese kohustusi täita; mis mul veel puudub?
Aga puudub elav usk, mis loodab täiesti Päästja armu peale, mis paneb teda lakkamatult palvetama ja tänama Jumalat Tema lõpmatult suure anni eest! Mis paneb teda kiitlema lunastusest Kristuses Jeesuses, mis paneb teda kiitlema ristist – ja mitte oma õigest usust või õigetest tegudest!
Selleks ei piisa Jeesusest kuulmisest või Temast lugemisest. Selleks tuleb Teda näha! Üks ilus laul ütleb: "Ava mu silmad, et näha võin armastust, mida maailmale tõid!" See on meie Laulikus numbri all 316 – ilus number, nagu Joh.3,16 – jääb hästi meelde! Me laulame selle lõpuks. Aga mis ime ikkagi avaks meie silmad nägema Jeesust? Mis ime avaks meie silmad nägema tema armastust, Tema usku ja õigust. Sellest järgmine kord, meie minisarja viimases jutluses.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv