.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5992)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Armastavad, hoolivad inimesed
16.07.2011 - (987)

Nut.1,1.8.11.12: "Kuidas küll istub üksinda see rahvarikas olnud linn! On saanud lesknaise sarnaseks, kes rahvaste seas oli suur! Vürstitar maakondade hulgas peab tegema orjatööd! ... Jeruusalemm on patustanud raskesti, seepärast on ta saanud jäleduseks! Kõik, kes teda austasid, põlastavad teda, sest nad on näinud ta alastiolekut! Ka tema ise ohkab ja tõmbub tagasi! ... Kogu ta rahvas ohkab otsides leiba: nad annavad oma aarded toidu eest, et kosutada hinge! Vaata, Jehoova, ja näe, kui põlatud ma olen! Kas see teile ei lähegi korda, kõik, kes käite teed? Vaadake ja nähke! Ons olemas valu, minu valu sarnast, mis mulle on tehtud, millega Jehoova mind on kurvastanud oma tulise viha päeval?"
Nii väljendab oma kurbust vana Testamendi prohvet Jeremija, vaadeldes Jeruusalemma linna varemeid. Jeruusalemm oli kord olnud suur ja elanikest tulvil linn, tunnistades maailmale Jumala väest ja auhiilgusest. Seal seisis Saalomoni poolt ehitatud suurejooneline tempel. Selle müüride vahel oli jagatud armastust, seal olid elanud perekonnad, mänginud lapsed. See oli olnud õitsev rahulinn, nautides Jumala rikkalikke õnnistusi.
Kuid aastal 586 e. Kr. Jeruusalemm hävitati. Linna müürid ja majad, kus inimesed olid elanud, olid muudetud rusuhunnikuiks. Kivide vahel lebasid laste purunenud mänguasjad. Vaadates seda kurba pilti, näeb Jeremija inimesi tuimalt möödumas varemeist. Teda kohutas nende reaktsioon, või õigemini reaktsiooni puudumine. Nad ei nutnud ega naernud, vaid vaatasid kõike seda tuimalt pealt, nagu see ei tähendaks neile midagi, nagu nad ei tunneks midagi. Jeremija jälgib neid ja siis kisendab välja: "Kas see teile ei lähegi korda, kõik, kes käite teed" ehk möödute neist varemeist, nagu ütleb üks teine tõlge. Nad näisid olevad absoluutselt tundetud selle kõige suhtes.
Täna küsime: Kui tundlikud oleme meie? Kuidas me reageerime, kui kuuleme tuhandete meeste, naiste ja laste tapmisest Sudaanis või mõnes teises kodusõjast räsitud piirkonnas? Kas meid häirib teadmine, et ligi kolmandik maakera elanikkonnast läheb täna õhtul magama näljast koriseva kõhuga ja paljud surevad nälga? Kuid mis on veelgi olulisem: Kas läheb meile korda, et maailmas on miljoneid inimesi, kes surevad kordagi kuulmata evangeeliumi Jeesusest, kes on tulnud päästma neid nende pattudest ja andma igavest elu? Kui tundlikud me oleme?
Ma peame end Jumala lasteks. Kristlastena peame end Kristuse eeskuju järgijaiks. Kui nii, siis peaksime me olema armastavad, hoolivad inimesed. Kõik kristlased peaksid juba selle nime kandmise pärast olema armastavad ja hoolivad, kellele lähevad korda teiste inimeste hädad ja kannatused.
1. MAAILMAS ON PALJU HOOLIMATUID INIMESI.
Aastaid tagasi uppus Michigani järves üks naine. Ajalehed kirjutasid, et kolm jõulist meest kuulsid naise appihüüdeid, kuid jäid paigale ja lihtsalt vaatasid, kuidas naine uppus. Keegi helistas päästeteenistusele ja kui need olid toonud naise elutu keha järvest välja, küsisid nad neilt kolmelt mehelt: "Miks te ei aidanud teda?" Nende vastus oli paljastav: "Vesi oli liiga külm."
Kõik me oleme vast kuulnud lugusid naistest, keda on rünnatud tänaval ja kes on karjunud appi, mille peale ümberkaudsete majade elanikud on sulgenud oma uksed ja aknad, kuna nad ei soovinud "sekkuda asjasse." Ja eks me ole kuulnud ka inimestest, kes on sekkunud ja seeläbi palju kannatanud, isegi kaotanud oma elu. Ja nii valime me jääda varju. Kuid on see ikka vabandus?
Nii et, küsimus ei ole: Kui tundlikud me oleme teiste vajaduste suhtes? Tõeline küsimus on: "Miks oleme me nii tundetud? Miks on nii palju inimesi, kes tõesti ei näi üldsegi hoolivat sellest, mis teistele juhtub?" Mulle tundub, et selleks võib olla vähemalt kaks põhjust.
Victor Frankel, kes oli Teise maailmasõja ajal natside vang, on kirjutanud oma kogemustest ja oma raamatus räägib ta emotsionaalsetest staadiumidest, mida üks vang läbib oma vangipõlve jooksul. Ta kirjutab, et viimane ja kõige kohutavam etapp on see, kui vang jõuab seisundisse, kus ta tapab oma emotsioonid.
Ta kirjutab: "Sa näed pikka aega ainult inimkannatusi. Kui sa oled tundlik, kui sa tunned kaasa, saad sa kõvasti haiget. Ja nii, lõpuks, kui sa oled näinud nii palju kannatusi, surmad sa oma emotsioonid. Tulemuseks on, et sa võid vaadata, kuidas su sõber lüüakse pikali, tõstetakse üles ja lüüakse jälle pikali – ja sa ei pööra oma pilku ära ega tunne midagi." Me surmame oma tunded, et end kaitsta, sest me ei taha saada rohkem haiget.
Ilmselt on sellele kõvasti kaasa aidanud maailmast meieni tulvavad uudised. Iga kord, kui võtame kätte ajalehe, kuulame raadiot või vaatame televiisorit, kuuleme järjest uusi sõnumeid inimkannatustest. Ehk oleme kuulnud neist liiga palju? Võib-olla oleme valanud ära kõik pisarad, mis meil üldse on. Ehk oleme ära tundnud kogu kaastunde, mis meis peitub, või milleks me üldse oleme võimelised, kuni lõpuks oleme surmanud oma emotsioonid. Ja nüüd võime istuda teleka taga, vaadata kõike seda pealt ja mitte kunagi valada ühtegi pisarat, mitte kunagi ilmutada emotsioone. Me oleme teinud end tuimaks, et mitte enam haiget saada.
Teiseks põhjuseks, miks inimesed on nii tundetud, võib olla see, et kaastunne ja hoolivus maksab midagi. Heaks näiteks on Piiblis tuntud halastaja samaarlase lugu, mille jutustas Jeesus. Kaks meest, kes tee teist serva pidi kannatanust möödusid, jõudsid oma sihtkohta õigeaegselt ja nende taskus oli täpselt niisama palju raha kui enne hättasattunu nägemist. Nad läksid oma teed ja see ei maksnud neile midagi. Kuid samaarlane, kes suvatses kannatanu juures peatuda, leidis, et see läks talle maksma päris palju. See maksis talle maist vara, sest ta "sidus ta haavad ning valas peale õli ja viina." See maksis talle raha, sest ta maksis haavatud mehe hotelli- või haiglaarve. See maksis talle jõupingutusi ja aega, mille tõttu ta tõenäoliselt hilines oma sihtpunkti. Ja võib-olla tuli tal taluda isegi pilget selle pärast, mis ta oli teinud. Ometi on ta ainus mees selles loos, keda me kutsume "heaks". Kaastunne, hoolimine maksab alati midagi, kas pole? Küsimus on: Kas me oleme valmis seda hinda maksma?
Dawson Trotman algatas kirikus programmi, mille kohaselt vanemad kristlased pidid hoolitsema nooremate kristlaste eest ja neid õpetama – umbes nii, nagu Jeesus õpetas oma jüngreid. Ta suri traagiliselt, uppumissurma, ehkki ta oli väga hea ujuja. Ta nägi kaht tüdrukut järvel uppumas ning sukeldus otsekohe, et neid aidata. Ta suutis päästa ühe, tuues ta õnnelikult veest välja. Seejärel sukeldus ta uuesti tumedaisse vetesse, otsides teist tüdrukut. Ta ei tulnudki enam vee peale. Hiljem leidsid tuukrid põhjast kaks surnukeha.
Ajakiri "Time" kirjutas sellest: "Trotman oli alati kedagi teist üles tõstmas." Kuid see maksis talle midagi, eks ju? Vahel võib see meile maksta isegi elu. Jeesus, kes andis meid päästes oma elu, ütles – Mat.16,25: "Kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle; aga kes oma hinge kaotab minu pärast, see leiab selle."
Dawson Trotman hoolis, kuid kahjuks on selles maailmas palju inimesi, isegi kristlasi, kes ei hooli sellest, mis juhtub teistele inimestele.
2. OMA HOOLIMATUSEGA ME TOETAME SAATANA TÖÖD.
C. S. Lewis kirjutab ühes oma raamatus vestlusest Saatana ja tema õpipoisi Koirohu vahel. See käib umbes nii: Saatan ütleb Koirohule: "Sinu töö ei ole teha halbu inimesi. Selle eest hoolitsen mina. Mina varustan maailma halbade inimestega, kes teevad halbu asju. Kuid sinu töö on mõjutada häid inimesi, et nad ei teeks midagi. See on kõik, mida sa pead tegema. Tee nad mugavaks; pane nad olema rahul asjadega, nagu need on. Kui nad peaksid hakkama mõtlema millelegi tähtsale, siis suuna nende mõtted parem nende järgmisele söögikorrale. Juhi nende tähelepanu ära olulistelt asjadelt, tee nad mugavaks – vaata, et head inimesed ei teeks midagi. Küll mina hoolitsen selle eest, et maailmas oleks palju halbu inimesi."
Nagu näete, on Koirohi teinud oma tööd hästi!
William Wilberforce oli Inglismaa parlamendi liige, kes 18. sajandi lõpupoole võitles ägedalt orjapidamise vastu. 1789. aastal esitas ta parlamendile enda valmistatud eelnõu, mis kuulutaks seadusevastaseks inglaste poolt orjade müümise vastloodud Ameerika Ühendriikidesse.
Mees esitas oma seaduse-eelnõu parlamendile kaks korda; mõlemal korral lükati see tagasi. Kuid kolmandal korral oli ta teinud nii kõvasti eeltööd, et oli selle eelnõu läbiminekus kindel, kuna selle toetajaid oli enam kui vastaseid.
Õhtul, mil pidi toimuma see kolmas hääletamine, esietendus Londonis mingi koomiline ooper ja 12 parlamendiliiget, kes toetasid Wilberforce'i, läksid teatrisse, selle asemel, et tulla parlamendi istungile. Just sel ajal, kui nad plaksutasid ooperile, toimus parlamendis hääletamine ja eelnõu lükati jälle tagasi häältega 74-70 – ja orjakaubandus jätkus.
Jätkusid inimeste kannatusest, sest 12 rahvasaadikut valisid oma püha kohuse täitmise asemel nautida lõbu. Oma hoolimatusega toetasid nad tõepoolest Saatana tööd.
Tänapäeval ei ole meie suurim oht mitte uskmatute kurjus ja radikaalsete moslemite terrorism. Meie suurim oht tõuseb headest inimestest, kes peavad end Jumala lasteks, kuid kes on muutunud tundetuks teiste vajaduste suhtes, kes ei võta midagi ette, et leevendada inimeste kannatusi. Aga olla mitte hooliv tähendab mängida Saatana väravasse.
3. MAAILMAS ON KA HÄID JA HOOLIVAID INIMESI.
Kas te olete kuulnud sellist nime nagu Henry Dunant? Hea oleks, kui see nimi teile meelde jääks. Henry Dunant sündis 1828. aastal Shveitsis. Tema vanemad olid väga rikkad. Ta sündis hõbelusikas suus, nagu öeldakse. Ta oleks võinud veeta kogu oma elu laisas luksuses. Kuid olles kaastundliku südamega, külastas ta juba noorena haigeid ja aitas vaeseid, luues koguni organisatsiooni "Noorte Meeste Kristlik Ühing," mille eesmärgiks oli aidata teismelise-eas poisse.
Täiskasvanuks saades sukeldus ta oma ärisse ja tal läks väga hästi. Tal olid äriasjad Aafrikas ja seal tekkisid mõned probleemid. Kuna Napooleon III oli parajasti sõjakäigul Itaalias, siis otsustas ta minna temaga seal kohtuma, et tagada tema toetus. Teel sinna möödus ta võitlusväljast, kus samal päeval oli toimunud suur lahing. Ta nägi seal palju purustatud sõjatehnikat ja umbes 40 tuhat langenud sõdurit, kellest paljud olid veel elus, kuid raskesti haavatud ja jäetud lahinguväljale surema.
Henry Dunant oli sügavalt liigutatud. Ta läks lähimasse linna ja veenis selle elanikke muutma oma kiriku esmaabi jaamaks. Tal õnnestus organiseerida linnaelanikke tulema koos temaga kanderaamidega lahinguväljale ja kandma sealt haavatud sellesse improviseeritud haiglasse. Seal töötas ta külg-külje kõrval arstidega kolm nädalat, harva saades sõba silmale, aidates haavatuid.
Lõpuks pöördus ta tagasi koju, kuid ei unustanud nähtut. Ta kirjutas sellest raamatu ja läkitas kõigile mõjukaile inimestele, keda tundis ja tundmatuilegi. Ja siis ühel päeval 1863. aastal esitas ta Shveitsi linna Genfi kokku kutsutud rahvusvahelisele nõupidamisele resolutsiooni, mis võeti vastu ja mis on tänapäeval tuntud Genfi Konventsiooni nime all. Sellele on alla kirjutanud 22 riiki ja see garanteerib immuniteedi arstidele, med-õdedele ja meditsiinilise abi autodele, nii et need võivad minna lahinguväljale ja tuua sealt ära haavatud ja surijad ilma kartuseta, et neid tulistatakse.
Oma sümboliks valisid nad punase risti valgel taustal. Täna on Punane Rist kohal kõikjal, kus on sõda või mõni loodusõnnetus. Me kõik teame punasest ristist, kuid kas me teadsime, et see kõik sai alguse sellest, et Henry Dunant ei suutnud pöörata oma selga viletsusele, mida ta nägi. Need kõik olid talle võõrad inimesed, kuid ta ei saanud jääda neid aitamata! Ta lihtsalt pidi võtma midagi ette!
Meie oleme koondunud Kristuse risti alla. See on punane Jumala poja verest. Kas ei innusta see meid olema sama hoolivad, kui on Jeesus, kes seda risti kandis ja sellel suri meie eest? Maailm vajab hädasti armastavaid, hoolivaid inimesi. Äratagu Jumal meie südametunnistuse, kui see peaks veel uinunud olema!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv