Jeesuse puudutus
16.08.2008 - (1290)

Mrk.7,31-37: "Ja kui Ta jälle välja läks Tüürose aladelt, tuli Ta Siidoni kaudu Galilea mere äärde Dekapoli alade keskkohale. Ja Ta juurde toodi kurt, kellel oli kidakeel, ja paluti Teda, et Ta paneks oma käe tema peale. Siis Ta võttis tema rahva seast kõrvale ja pistis oma sõrmed tema kõrvu ja sülitas ning puudutas ta keelt, vaatas üles taevasse, ohkas ja ütles talle: "Effataa!", see on: mine lahti! Ja tema kõrvad läksid lahti ja ta keeleköidik pääses kohe valla, ja ta rääkis selgesti. Ja Ta keelas neid seda ühelegi rääkimast. Aga mida enam Ta neid keelas, seda enam nad kuulutasid seda. Ja inimesed hämmastusid üliväga ja ütlesid: "Kõik on Ta hästi teinud; kurdid teeb Ta kuulma ja keeletud rääkima!""
Siin maa peal kõndides tegi Jeesus palju haigeid terveks. Kuid see siin on üks kõige kummalisemaid Jeesuse tervistamise imesid. Nagu on kirjutatud, ootasid inimesed, "et Ta paneks oma käe tema peale." Tavaliselt sellest piisas, et haige sai terveks. Kuid seekord talitas Jeesus teisiti. Miks? Ilmselt, et jüngritele ja meile midagi õpetada. Püüame siis sellest loost midagi õppida.
1. JEESUS VÕTTIS TEMA RAHVA SEAST KÕRVALE.
See kõneleb tähelepanust, mida Jeesus osutab ühele inimesele. Jeesus ei käsita inimesi kui rahvahulka. Iga inimene on Talle oluline. Iga inimene on Talle kallis. Nii soovis Ta sel hetkel pöörata kogu tähelepanu sellele ühele inimesele – kurt-tummale, kelle nimegi pole mainitud, mis kõneleb sellest, kui vähe inimesed temale tähelepanu pöörasid.
Võib-olla soovis Jeesus säästa seda inimest hämmeldusest. Mees oli küll kurt-tumm, kuid mitte pime ja nägi, kuidas inimesed teda vahtisid. Nii see kahjuks on, et puuetega inimesi sageli vaadatakse – mitte ei aidata, vaid just vaadatakse, mis valmistab niigi kannatavale inimestele veel lisaks piinlikkust. Jeesus säästis teda sellest, juhtides ta teistest eemale.
Veel võime sellest õppida, et tasub olla kahekesi koos Jumalaga! Kui Jumal meid kõrvale kutsub, siis selleks, et meid tervistada ja õnnistada – meile head teha. Nii et ärme karda olla kahekesi Jumalaga!
2. JEESUS PISTIS OMA SÕRMED TEMA KÕRVU.
Jeesus oli selle mehega küll eemal, kuid rahvas siiski nägi, mida Ta tegi. Ja see, mida Ta tegi, oli kummaline. Mida õpetas Jeesus sellega, et pistis oma sõrmed mehe kõrvu. Mees oli kurt. Võib-olla osutas Jeesus kõrvade puudutamisega kohale, mis vajas tervistamist. Kuid kas poleks piisanud lihtsast puudutamisest. Sõrmede kõrva pistmisega võis Jeesus meile õpetada, et enne, kui me võime kuulda Jumala häält, peame sulgema kõrvad maailma häältele. Vastasel korral ei lase maailma hääled meil kuulda Jumala häält.
Kuid muidugi räägib see meile Jeesuse puudutuse väest. Nii et laseme Tal meid puudutada. Mäletate laulu: "See käsi, oo, see käsi! Ta puude rõõmu mulle tõi!" Las Tema valib, kust ja kuidas Ta meid puudutab. Peaasi, et Ta meid puudutab! See tuleb meile õnnistuseks.
3. JEESUS SÜLITAS JA PUUDUTAS TEMA KEELT.
Järjest kummalisemaks läheb! Kuid võime ka öelda: järjest intiimsemaks, lähedasemaks läheb! Mõnele selline intiimsus ei meeldi. Ilmselt mõni jookseks ära, kui temaga nii tehtaks.
Kuid ärme unustame, et mehel oli kidakeel ehk mees oli praktiliselt tumm. Jumal teab, kust meid tuleb puudutada! Ja kuidas puudutada. Ja millega puudutada. Laseme Tal end puudutada.
Nagu juba öeldud, kõneleb keele puudutamine – eriti oma süljega keele puudutamine – erilisest lähedusest. Armastajate paar, kes on end teineteisele andnud, ei tunne ebamugavust teineteise keelt puudutades, kus on mängus ka sülg! Nii tehes, näitab Jeesus, kui kallid ja lähedased me Talle oleme. Ta on tõesti andnud end meile.
Miks just selles järjekorras – enne kõrvad, siis keel? Võib-olla sellepärast, et kui me oleme kuulnud Jumala häält, tekib meis soov Temaga rääkida. Enne kuulame ja siis räägime. Hea nõuanne igaks juhtumiks!
4. JEESUS OHKAS.
Ma ei imesta, mis Jeesus ohkas. Inimkannatuste ja nende põhjuste nägemine pani Teda sageli sügavalt ohkama. Laatsaruse haua juures nutvaid inimesi nähes-kuulates Ta mitte ainult ohkas, vaid ka lausa nuttis (Joh.11,33.36). Samad tunded valdasid Teda Jeruusalemma linna vaadates (Luk.19,41). Ka variseride kangekaelsus ja tunnustähe nõudmine pani Teda ohkama (Mrk.8,12).
Mida teeb Jeesus praegust maailma vaadates? Ilmselt ohkab. Mida teeb Jeesus praegu meid vaadates? Rõõmustab – või ohkab? Pigem vist ohkab ja ütleb: "Kui sina teaksid..., mis sinu rahule tarvis läheb!" (Luk.19,42).
Mis seal imestada, meiegi vahel ohkame: "Oh, küll tee on pikk ja raske, väsind jalad haavatud! Kas veel kaugel Kaananist? Kas veel kaugel Kaananist?" On palju põhjusi ohkamiseks. Ja oli ka Jeesusel.
5. JEESUS VAATAS ÜLES TAEVASSE.
See ei pane küll meid imestama. Pigem me imestaksime, kui Ta seda poleks teinud. Kui sageli vaatas Ta üles taevasse, kõneldes vaimus oma Isaga. Vahel ka kuuldavalt. See räägib nende vastastikusest lähedusest. "Mina ja Isa oleme üks!" ütles Ta kord (Joh.10,30). Nüüd võis Ta öelda: "Isa, mis me teeme? Loomulikult teeme selle inimese terveks, eks ju?"
Kui sageli vaatame meie üles taevasse? See räägib, kui lähedane või kauge on Jumal meile. Miks mitte sagedamini vaadata vaimus üles taeva poole ja rääkida mõni sõna oma Isaga või Lunastajaga? Ehk laabub nii mõnigi asi siis paremini? Kuid me ei räägi Jumalaga ainult sellepärast; me lihtsalt armastame ja usaldame Teda ning soovime tegutseda koos.
6. JEESUS ANDIS KORRALDUSE: "EFFATAA!"
Siin näeme Jeesuse kui Looja sõna jõudu. Kui Jeesus on käsu andnud, siis see sünnib! Ps.33,9 on kirjutatud: "Tema ütles, ja nõnda see sai; Tema käskis, ja see tuli esile!"
Huvitav käsk: "Effataa!" – mine lahti! Ilmselt käis see kogu inimese kohta – kõrvad, keel ja mis iganes vajas avanemist, ennekõike süda. Piiblit lugedes üldse tundub, et Jeesus on spetsialiseerunud asjade avamisele. Ta on avanud haudu. Ta on avanud pimedate silmad ja kurtide kõrvad. Ta on avanud inimeste mõistuse. Ta on avanud tõe inimsüdameile. Ta on avanud lunastustee. Ta on avanud taevaväravad.
Olgem meiegi avajad, mitte variseride sarnaselt taevatee sulgejad. Mat.23,13 on tõsine hoiatus: "Aga häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te sulete taevariigi inimeste eest! Ise te ei lähe sisse ega lase sisse minna neid, kes tahavad sisse minna."
7. MEHE KÕRVAD LÄKSID LAHTI.
Siit alates näeme tulemusi, kui Jumal on kedagi puudutanud. Inimese kõrvad avanevad otsekohe ja täielikult. Esimene, kelle häält mees kuulis, oli Jeesus. Ma usun, et ta jäi alati Tema häält kuulama! Mina küll olen jäänud! Ma tahan uskuda, et sina ka. Tasub kuulata Jeesust. Tasub kuulata Jumalat. Jumal on selleks meie kõrvad avanud, ärme ise neid sulgeme.
Mat.13,15 on Jeesuse sõnad, mida välja öeldes Ta ilmselt jälle ohkas: "Selle rahva süda on tuimaks läinud ja nad kuulevad raskesti oma kõrvadega ja sulevad oma silmad, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et mina neid parandaksin!" Jäägu meie silmad ja kõrvad Jumalale avatuks!
8. MEHE KEELEKÖIDIK PÄÄSES VALLA.
Mees hakkas rääkima ja seejuures on rõhutatud, et "ta rääkis selgesti." Millest Ta rääkis? Pole kahtlust, et ta tänas, kiitis ja ülistas Jumalat – ja sellise veendumusega, mis nakatas kuulajaid, mille peale kõik kiitsid Jumalat. Isegi Jeesus ei suutnud neid selles takistada! Ta ütles küll, et ärge sellest kellelegi rääkige – ja Tal oli kindlasti selleks oma põhjus –, kuid kuidas on võimalik vaikida nii suurest Jumala armust. Ja Jeesus ei pannud pahaks, et nad selles asjas Teda ei kuulanud! Ta lihtsalt pidi sellest tulenevalt oma samme korrigeerima.
Mida me võime öelda kokkuvõtteks selle loo kohta. Tasub tulla või olla juhatatud Jeesuse juurde! Tasub lasta Tal sind puudutada! Ja kui Ta on sind puudutanud, ei ole su elu enam iial endine. Sa avaned. Sa kuuled, räägid ja teed asju, millest sa pole suutnud varem unistadagi! Sinust saab Jumala laps ja taeva pärija. Sinust saab elav tunnistaja Jumala armust ja headusest.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv