.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6030)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Jookskem võidujooksmist!
16.08.2014 - (774)

Meile meeldivad järjekindlad inimesed, kes on seadnud endale eesmärgi ega loobu selle poole pürgimast, vaatamata teel olevatele raskustele. Nad inspireerivad meidki visadusele oma unistuste tõeks tegemisel. Te kõik olete kindlasti kuulnud ja vast ka ise lugenud inimesest, kes tuli Jeesuse juurde ja ütles: "Issand, ma tahan Sind järgida, kuhu Sa iganes lähed" (Luk.9,57). Mida ütles talle Jeesus? Enne, kui sa teed sellise radikaalse otsuse, mõtle, et "rebastel on augud ja taeva lindudel on pesad, aga Inimese Pojal ei ole aset, kuhu Ta oma pea paneks!" (Luk.9,58). Teisisõnu, kui sa hakkad mind järgima, siis tea, et see toob endaga kaasa raskusi. Tulevad ajad, mil sa ei tea, kus magada või kust saada järgmine kõhutäis süüa. Kui sa aga oled sellega arvestanud, siis – hea küll – pane "oma käe adra külge" ja ära vaata tagasi; vastasel korral sa "ei kõlba Jumala riigile!" (Luk.9,62).
Inimesed, kes alustavad kristlase-elu ja loobuvad sellest, kui tulevad raskused, võivad saada ühtedele naerualuseks ja teistele heidutuseks. Just sellepärast ongi nii oluline sõnum, mis leidub heebrealastele kirjutatud kirja 12. ptk. alguses:
"Sellepärast meiegi, et nii suur pilv tunnistajaid on meie ümber, pangem maha kõik koorem ja meid nii hõlpsasti takerdav patt ning jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist, vaadates usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele, kes risti kannatas Temale oodatava rõõmu asemel, häbist hoolimata, ja on istunud Jumala aujärje paremale käele. Kujutlege ometi Teda, kes niisugust vastuhakkamist enese vastu on saanud kannatada patustelt, et te ei väsiks ega läheks araks oma hinges" (Heb.12,1-3).
Siin pole kristlikku elu võrreldud sprindiga, kus on oluline kiirus ja kus joostakse lühikest maad nii kiiresti, kui keegi suudab. Siin räägitakse maratonijooksust, kus otsustavaks faktoriks on vastupidavus. Kas sa jaksad joosta selle lõpuni? Paulus jaksas ja ütles finishis – 2.Tim.4,7.8: "Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud! Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg, mille Issand, õige kohtumõistja, mulle annab tol päeval, aga mitte ainult minule, vaid ka kõigile, kes armastavad Ta ilmumist." Ka meie võime olla nende "kõigi" hulgas, kui lõpetame oma elumaratoni edukalt.
Selle jooksu edukas lõpetamine on eluliselt tähtis igale Jeesuse järgijale ja Piibel annab mõned nõuanded, mis aitavad meil joosta seda elumaratoni edukalt ja ustavalt.
1. AMMUTA INSPIRATSIOON NEILT, KES ON JOOKSNUD ENNE MEID!
Pühakiri kutsub meid kõigepealt üles meenutama, et meid ümbritseb terve pilv tunnistajaid ehk meil on palju neid, kellest võtta head eeskuju. Ehk märkasite, et meie tänane keskne sõnum algas sõnaga "sellepärast"? See sõna ühendab meie teksti eelneva tekstiga, milleks on usukangelaste loetelu eelmises (11.) peatükis. Kõik need mehed ja naised jooksid oma elumaratoni edukalt.
Näiteks 7. salmis mainitakse Noad, kes, ma tsiteerin, "ehitas pühas kartuses laeva oma perekonna päästmiseks." Kuhu ta selle esitas? Kuivale maale! Kui kaua ta seda ehitas? 120 aastat! Tervelt 120 aastat tegeles ta projektiga, mida kõik ümbritsevad inimesed pidasid naeruväärseks! Kust ta selle mõtte sai? Miks ta seda tegi? Jumal oli käskinud! Ja Noa täitis Jumalalt saadud korralduse ustavalt. 120 aastat – see oli pikk maraton! Aga selle edukas läbimine tasus end ära – kogu tema pere sai päästetud veeuputusest. Kahju, et laeva polnud rohkem tulijaid!
Meist kellegi maraton pole nii pikk! Seepärast, jätkates tsiteerimist veel ühest peatükist eestpoolt – Heb.10,35-37: "Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga. Sest kannatlikkust läheb teile tarvis, et teie, tehes Jumala tahtmist, saaksite kätte tõotuse. Sest veel üsna pisut, pisut aega, siis tuleb see, kes peab tulema ega viivita mitte!"
Kohe peale Noad mainitakse Aabrahami (salmid 8-12). Tema elumaraton oli eriti raske. Ta pidi jätma oma kodu ja veetma terve elu rännates võõral maal – tõotusega, et see saab kord tema järeltulijatele kodumaaks. Ja kui kaua pidi ta ootama oma järeltulijat! Kes meist jaksaks uskuda ja loota veel saja-aastaselt, et saab igatsetud lapse. Ja kui see ime sündis, käskis Jumal noormeheks sirgunud poisi ohverdada põletusohvriks! Kas saavad katsumused minna veel raskemaks? Ometi läbis Aabraham kogu selle üliraske usuteekonna edukalt, saades kõikide isaks, kes usuvad (Rom.4,11).
22. salmis tuletatakse meelde Joosepit, kes müüdi oma vendade poolt orjaks. Egiptuses süüdistati teda kuriteos, mida ta polnud sooritanud, ning heideti vanglasse. Siiski säilitas ta kõigi nende katsumuste sees oma usu Jumalasse ning käitus kõikjal ja igas olukorras Jumala lapse vääriliselt. Ja kui siis tema elumaratonis toimus radikaalne pööre – vangis istuvast orjast sai Egiptuse peaminister – jätkas ta ustavalt oma võidujooksmist Jumala poolt välja pandud võidupärja saamiseks. Joosep tuletab meile meelde, et elumaratoni on võimalik edukalt joosta mitte ainult elu kõrgendikel, vaid ka madalikel!
Meie eeskujude loetelu jätkub. Seal on Mooses, Simson, Saamuel, Taavet ja paljud teised. Tegelikult ümbritseb meid "suur pilv tunnistajaid" igast küljest. Neid on ka täna meie ümber – võib-olla lausa meie omaste seas. Kõik nad julgustavad meid jooksma "kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist." Ja ärme unusta – meie omakorda võime inspireerida kedagi jooksma kannatlikkusega talle määratud võidujooksmist. Meiegi võime osutuda kellelegi usukangelaseks!
2. OLE VALMIS VÕITLUSEKS TEEL!
Teiseks ütleb heebrealastele kirjutatud kirja autor – nähtavasti Paulus –, et me peame olema valmis tõsiseks võitluseks takistustega, mis tõkestavad meie usuteed. Ta manitseb: "Pangem maha kõik koorem ja meid nii hõlpsasti takerdav patt ning jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist!"
Kas te kujutate ette maratonijooksjaid raskes kasukas, või suure seljakotiga – täis igasugust trääni, mis nende arvates võiks neile kunagi vaja minna? Räägitakse, et esimese Eesti Vabariigi ajast tuntud "paljasjalgne Tõnisson" (vend Vahindra) ajanud ühe pikema võidujooksu ajal tihti käe taskusse ja seejärel pistnud midagi suhu. Hiljem järele uurides selgus, et tal oli taskus musta leiva viil, kust ta aeg-ajalt murdis ja selliselt oma keha kinnitas. Tänapäeva maratonijooksjatele pakutakse tee ääres kosutavaid jooke. Igal juhul püütakse vältida kõike, mis võiks jooksmist takistada või raskendada.
Meie usuvõidujooksmist takistab kõige enam patt, kuid selleks võib olla ka mistahes koorem, mida me oma elus kanname. Sellepärast vaadakem, et me ei kannaks asjatuid koormaid! Jah, "igaüks peab oma koormat kandma" ja vahel kutsutakse seda ka "oma ristiks" (Mat.16,24), mis meil kõigil tuleb kanda, kuid kui me ei valva, kui me ei suhtu oma usuvõitlusesse täie tõsidusega, võime tihti kanda täiesti asjatuid ja sageli lausa kahjulikke koormaid.
Näiteks võivad selleks koormaks olla suhted – iseenesest head asjad ja väga vajalikud, et inimesi Kristusele võita. Kuid kui need seovad meid liialt maailmaga ja takistavad meie usuelu, tuleb need kriitiliselt üle vaadata ja võib-olla millestki loobuda.
Aga selleks koormaks võib olla ka varandus, mida mitte asjatult pole keegi nimetanud "kuldseks ketiks, mis seob meid... Saatanaga, põrguga." Te mäletate üht rikast noormeest Jeesuse maise elu päevilt, kes soovis saada igavest elu. Mida Jeesus käskis tal selleks teha? Pühakiri teatab – Mat.19,21: "Jeesus ütles talle: "Kui tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, siis on sul varandus taevas, ja tule ning järgi mind!" Noormees polnud selleks suuteline; "kuldne kett" oli liiga tugev, rahakoorem liiga armas, et sellest loobuda! Ei, selleks ei pea olema väga rikas, et varanduse koorem takistaks meil joosta edukalt usumaratoni! Ka vaene inimene võib olla oma vähese vara küljes nii kinni, et kaotab usuvõitluse.
Selleks koormaks võivad olla mõned harjumused – mis iseenesest ei tarvitse olla patt, kuid võivad röövida meilt aja, mille oleksime võinud veeta Jeesusega või kaasinimesi teenides. Ka see koorem tuleb maha panna.
Ja muidugi tuleb maha panna "meid nii hõlpsasti takerdav patt." Kas pole hästi öeldud patu kohta? See on nii hõlpsasti takerdav, enda sisse mässiv. Üks patt viib teiseni. Juba lapsepõlvest mäletan ema manitsust: "Kes valetab, see varastab!" Meie lisasime sellele: "...ja põrgupõhjas põletab!" Ükski inimene ei sünni kurjategijana, ometi laseb mõni inimene end niivõrd pattudesse mässida, et lõpetab "põrgupõhjas." Siiski pole selline saatus vältimatu! Jumala armust on meil võimalus panna maha patt Jeesuse risti alla! Johannes kirjutab – 1.Joh.1,9: "Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust."
Mina ei ole maratonijooksja. Kuid maratonijooksjad räägivad kahest kriitilisest ajast nende jooksu kestel. Esimene on jooksu alguses. Sa oled hästi harjutanud ja heas vormis ning täis pakatavat energiat. Sul on kohutav kiusatus joosta liiga kiiresti. Sa jaksad ju! Kui sa sellele kiusatusele järele annad, avastad sa ükskord, et sul ei jätku energiat joosta maraton lõpuni!
Kas ei koge paljud kristlased midagi sarnast? Nad alustavad usuteed suure entusiasmiga. Neile tundub, et kõik teised on liiga tuimad ja aeglased. Kuid siis nad väsivad ja lõpuks mõned koguni loobuvad.
Teine kriitiline aeg maratonijooksjale – ka sellele, kes on rahulikult alustanud – on umbes poolel teel finishisse. Seal sa teadvustad endale, et sul on veel pool teed joosta, aga sa oled juba niiiiiii väsinud! Lihastesse löövad krambid ja sul on raske tõsta üht jalga teise ette. Nüüd tuleb joosta edasi veel vaid tahtejõul, lihaste jõud on otsas – või loobuda! Paljud kristlased on kogenud sama, kuid neil on vähe abi ka tahtejõust. Retseptiks on 2.Kor.5,14: "Sest Kristuse armastus sunnib meid!" Ja see juhib meid kolmanda õppetunni juurde meie tänasest Pühakirja tekstist.
3. VAATA JEESUSELE!
"Jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist," kirjutas Paulus, "vaadates usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele, kes risti kannatas Temale oodatava rõõmu asemel, häbist hoolimata, ja on istunud Jumala aujärje paremale käele. Kujutlege ometi Teda, kes niisugust vastuhakkamist enese vastu on saanud kannatada patustelt, et te ei väsiks ega läheks araks oma hinges."
Jeesuse maine maraton oli väga raske. Teda takistati, Teda rünnati, Teda kiusati taga, Teda pilgati ja teotati. Ometi püsis Ta rajal ja jooksis oma võidujooksu edukalt lõpuni. Ka meie usutee ei ole kerge, kuid me suudame jõuda õnnelikult finishisse, kui vaatame alati oma usu "alustajale ja täidesaatjale Jeesusele." Temalt me saame jõudu iga päev. Tema on meie inspiratsiooni allikas. Ja Tema on igal sammul meie teekonnal meiega. Ta ütles – Mat.28,20: "Vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!"
Vaadakem Jeesusele juba täna; siis pole meil vaja tunda hirmu, kui meil tuleb ükskord seista oma maise teekonna lõpul Tema kohtujärje ees, nagu kirjutab Paulus 2.Kor.5,10: "Sest me kõik peame saama ilmsiks Kristuse kohtujärje ees, et igaühele tasutaks vastavalt sellele, mis ta ihus olles tegi, olgu see hea või kuri!"
Lugu räägib ühest omapärasest menetlusest mida kasutati kohtus keskajal. Kui kedagi süüdistati kuriteos ja tõendid olid kaalukalt tema vastu, aga inimene väitis end olevat süütu, siis oli tal üks võimalus oma süütuse tõestamiseks. Me võiksime nimetada seda meie valedetektori eelkäijaks. Nimelt võis ta öelda: "Ma palun vaimuliku abi." See tähendas, et kohtusaali kutsuti vaimulik, kes valis Piiblist välja mingi teksti – tavaliselt oli selleks psalm 51, kus Taavet tunnistab ja kahetseb oma süüd – ja süüdistatav pidi selle ette lugema. Kui tal õnnestus teha seda soravalt, ilma ühegi takerduse ega komistuseta, nähti selles puhast südametunnistust ja inimene mõisteti õigeks. Kui ta tegi lugemisel kas või ühe vea, siis nähti selles süütunde avaldumist ja inimene mõisteti süüdi.
Õigeksmõistmise korral põletati inimese peopessa ristimärk; seda sellepärast, et inimene võis sellisel viisil kasutada vaimuliku abi vaid ühel korral. Kui tal tuli hiljem seista kohtu ees mõne teise kuriteo pärast, võttis käele põletatud ristimärk talt ära võimaluse jälle "valedetektorit" kasutada. Paulus kirjutab silmakirjalikest inimestest, "kes oma südametunnistusse otsekui tulise märgi on põletanud" (1.Tim.4,2). Sellised ei suuda seisma jääda "Kristuse kohtujärje ees."
Ärgu keegi meist olgu silmakirjalik kristlane. Ükski silmakirjalik maratonijooksja ehk siis inimene, kes tegelikult jooksja pole, aga üritab joosta, ei jõua sihile. Jookskem oma vaimulikku võidujooksmist siiralt ja ausalt, olles pannud maha "kõik koorem ja meid nii hõlpsasti takerdav patt" ning "vaadates usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele"!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv