.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5992)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Rohkem tänu!
16.11.2013 - (798)

1.Kor.4,7: "Sest kes eesõigustab sind? Ja mis on sinul, mida sina ei oleks saanud? Aga kui sa selle oled saanud, mis sa siis kiitled, otsekui ei oleks sa seda mitte saanud [s.t. otsekui oleksid sa selle ise valmistanud]?"
Lugu räägib vaesest mehest, kellele anti päts leiba. Ta tänas pagarit, kuid see ütles: "Ära täna mind. Täna möldrit, kes valmistas jahu." Nii tänas mees möldrit, kuid see ütles: "Ära täna mind. Täna talumeest, kes kasvatas nisu." Nii tänas vaene mees talumeest, kuid see ütles: "Ära täna mind. Täna Jumalat, kes andis seemne, viljaka mulla, päikesepaiste ja vihma ning mulle elu ja jõu Temaga koostööd teha."
Mõistate – kui targaks me ka oleme saanud ja kui kaugele ka oleme oma teadust arendanud, ei suuda me ikka veel luua nisutera! See tuleb Jumala käest, kes on meid loonud ja meile koduplaneedi valmistanud ning kes annab meile kõik vajaliku siin planeedil elamiseks. Jeesuse venna Jakoobuse sõnad kehtivad 21. sajandil sama palju, kui need kehtisid 1. sajandil – Jak.1,17: "Kõik hea and ja kõik täiuslik annetus on ülalt ja tuleb valguse Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju."
Ma ei ütle, et me ei peaks oma ligimest tänama, kui ta on olnud Jumala käes tööriistaks Tema õnnistuste meieni toomisel. Tänamine on alati ilus ja kohane. Ma ütlen vaid, et me ei tohiks iial unustada suurt Andjat, kõigi heade andide tegelikku Valmistajat – Jumalat. Seda mõtles ka Paulus, kui ta kirjutas, et me ei kiitleks, otsekui oleksime ise saavutanud selle, mis me oleme ja mis meil on. Meil pole midagi sellist, mis me ei oleks saanud Jumalalt. Kõik õnnistused on Temalt.
1. MÕNEL ON VILDAKAS SUHTUMINE.
Kurb on tõdeda, et paljudel on ekslik arusaamine oma õnnistustest. Ja põhjuseks on, et nende prioriteedid on paigast ära.
Ühel päeval avastas mees, et tema sõber on ta reetnud, maha jätnud. Sõber kuulis sellest ja läks mehe juurde ning ütles: "Kas sa ei mäleta, kes korjas su üles rentslist? Kas sa ei mäleta, kelle käendusel said sa vanglast välja ja kes andis sulle raha, kui sa seda vajasid? Kas sa tõesti ei mäleta, kes andis sulle su esimese töökoha?"
"Muidugi mäletan," vastas mees, "aga mida sa oled minu heaks teinud viimastel päevadel?"
Vahel käitume nii ka Jumalaga, kas pole? Me saame Temalt nii palju head, aga kui hetkel juhtuvad asjad mitte nii hästi minema, ütleme Talle: "Miks Sa ei aita mind? Tõsi, sa oled andnud mulle elu ja tervise ja kõik need asjad, mis mul on, kuid mida Sa oled minu heaks teinud viimastel päevadel?"
Winston Churchill armastas rääkida lugu madrusest, kes päästis poisi uppumissurmast. Ta tõmbas väikemehe veest välja, tegi talle kunstlikku hingamist ja kui poiss toibus, laskis tal minna oma teed. Mõned tunnid hiljem kõndis poiss emaga tänaval ja neile tuli vastu sama madrus. Poiss ütles emale: "Vaata, see ongi see mees, kes mind päästis!"
"On see tõsi?" küsis ema madruse poole pöördudes. "Kas sina tõid mõni tund tagasi mu poja veest välja?"
"Jah, seda ma tegin," vastas meremees.
Kuid üllatus, üllatus! Selle asemel, et madrust tänada, vibutas naine talle sõrmega näkku ja nõudis: "Kus on poisi müts?"
Jumal on andnud meile nii palju, ja ometi nõuame me: "Kus on ülejäänu? Jumal, ma tahan rohkem!"
Vahetult peale Teist Maailmasõda külastas üks pastor oma koguduse maal elavat liiget. Toitu nappis, kuid pereemal õnnestus valmistada pastorile suurepärane eine ojast püütud forellist ja mõnedest aedviljadest. Kui maitsev toit oli söödud, tänas pastor perenaist. "Mis te nüüd," kostis naine häbelikult punastades, "minu mees ei täna mind kunagi, kui ma valmistan talle maitsva söögi!" Nüüd oli pastoril pisut piinlik mehe pärast, kuid sellel ei paistnud sugugi piinlik olevat. Rahulikult ütles ta oma naisele: "Hei, kallis! Küll ma oleksin sulle öelnud, kui su tehtud toit poleks mulle maitsenud!"
Jumal jagab meile nii palju õnnistusi, et me ei jõua neid kokkugi lugeda! Kuid paljud inimesed, selle asemel, et Jumalat tänada, kaebavad: "Aga mida Sa oled mulle hiljuti andnud?" Või: kus on poisi müts? Või küsimuse peale, miks sa ei täna, vastavad: "Küll ma oleksin Sulle öelnud, kui Su annid poleks mulle meeldinud!" Selle asemel, et näha põhjust tänamiseks, otsivad nad ettekäänet nurisemiseks! Selline vildakas suhtumine Jumala õnnistustesse on kahjuks paljudel. Kuid õnneks mitte kõigil.
2. TEISTEL ON ÕIGE SUHTUMINE.
On inimesi, kel on õige suhtumine Jumala õnnistustesse, kuna nende prioriteedid on paigas.
Üks pere elas Rumeenias nn. "külma sõja" ajal. Kristlastena tundsid nad pidevalt ahistamist. Vaimulikud koosolekud võisid toimuda vaid regulaarsetel aegadel kirikus ning pidid olema kõigile avatud. Alati oli kohal mõni valitsuse agent, kes jälgis kullisilmaga iga tegevust ja kuulas iga sõna. Kodused koosolekud ja piibliuurimised olid keelatud. Üleastujaid karistati karmilt. Meile, vanematele inimestele üsnagi tuttav olukord, kas pole?
Nimetatud pere otsustas põgeneda Ameerika Ühendriikidesse, kuulsasse vabade inimeste maale – nagu olid teinud inimesed massiliselt juba alates 1620. aastast, mil Ameerikas randus esimene usurändurite laev "Mayflower." Neil õnnestus hankida puhkusereis Lääne-Saksamaale. Kuid nad teadsid, et kui nad peaksid enne seda müüma oma vara või võtma raha pangast välja või kandma selle üle mõnda Lääne panka, saaksid vastavad organid aru nende plaanist põgeneda ega laseks neid välismaale.
Nii lahkusid nad Rumeeniast, jättes kogu maise vara maha, ja saabusid lõpuks USA-sse – puupaljalt. Jumala abiga leidis mees tööd valvurina ühe ülikooli juures. Viie aasta pärast töötas ta ikka veel valvurina, kuid tal oli õnnestunud luua ka oma firma, mis pakkus puhastamisteenust. Nii töötas mees vahel kuni 20 tundi ööpäevas!
5-aastase rügamise järel oli perel oma korralikult sisustatud maja ja auto. Ja nad olid nii tänulikud, et said elada vabal maal ning teenida Jumalat oma südametunnistuse järgi, ilma et keegi oleks nende järel luuranud. Palju varem Ameerikasse kolinutel ja nende järglastel on kalduvus mitte tähele panna neid õnnistusi. Need on nagu iseenesest võetavad asjad ja tahaks ikka ja alati veel midagi erilist!
Keegi on öelnud: "Ma ärkan igal hommikul imesid täis maailmas. Iga hingetõmme, millega ma saan kopsudesse hapnikku, mis liigub sealt kogu kehasse, on ime. Iga kord, kui avan silmad ja näen mind ümbritsevat ilu, saan ma osa imest. Iga lapse käepuudutus on ime. Iga kord, kui võtan toidupalukese ja panen suhu, mälun seda, seedin selle ära ja kasutan selles sisalduvaid toitaineid ja energiat, kogen tervet imede jada. Just nii, nagu oli ime, kui Jumal avas Punase mere veed, just nii, nagu oli ime, kui Jeesus söötis rahvahulgad või tegi pimedast mehest nägija, just nii ärkame ka meie iga päev imesid täis maailmas. Ja mõnel meist jätkub jultumust nurised ning soovida enamat!"
3. JUMAL ON JAGANUD MEILE TOHUTUID ÕNNISTUSI.
Kas pole üks ülisuur õnnistus juba Jumala imeline tõotus Rom.8,28, kus on öeldud: "Aga me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb — neile, kes Tema kavatsuse järgi on kutsutud." Siin pole öeldud, et kõik selles elus juhtuv on hea ja meeldiv. Meil tuleb taluda ka mitmesuguseid raskusi. Kuid Jumal on tõotanud, et kui me Teda armastame ja laseme Tema tahtel sündida meie elus, tuleb kõik see, mis meile juhtub, meile lõpuks kasuks. See annab meile jõudu taluda raskusi ja kindlust minna vastu tundmatule tulevikule. Sest lõppude lõpuks on see tundmatu vaid meile, mitte Jumalale, kes teab, kuidas kasutada iga kogemust meie kasuks, meile õnnistuseks.
Paulus kirjutab oma kogemustest Jumalaga, mida need on talle andnud – Flp.4,12.13: "Oskan elada vähesega ja oskan elada külluses, olen kõigega ja kõigi oludega harjunud: nii olema söönud kui ka nägema nälga, elama nii külluses kui ka puuduses. Ma suudan kõik Temas, kes mind teeb vägevaks."
Jumal pole tõotanud, et taevas meie kohal on alati sinine ja tee meie ees alati lilleline. Jumal pole tõotanud päikest ilma vihmata, rõõmu ilma kurbuseta ja rahu ilma valuta. Kuid Ta on tõotanud jõudu päevateekonna läbimiseks, puhkust pärast rasket tööd ja valgust pärast pimedat ööd. Ta on tõotanud valgustada meie elurada, armu võita raskused ja oma kaastunnet ning kustumatut armastust.
Milline õnnistus on olla rahul, olla võimeline rõõmustama, palvetama, tänama – hoolimata hetkeolukordadest!
Mõistulugu räägib mehest, kes otsustas lennata kuumaõhupalliga ümber maailma. Nii planeeris ta esimesel päeval lennata linnast A linna B. Kuid tuul, millega ta polnud arvestanud, tegi oma töö, ja nii oli ta sunnitud maanduma linnas C. Ta ei teadnud palju linnast C, aga kuna ta leidis end sealt, jäi ta sinna mõneks ajaks ning avastas, et see oli üsna tore paik. Varsti oli tal seal mitmeid uusi sõpru.
Siis otsustas ta lennata linnast C linna D, kuid tuul kandis ta hoopis linna E. Varem ta isegi ei teadnud, et selline linn üldse eksisteerib. Kuid siin ta nüüd oli, kohtus selle elanikega, tutvus nende kultuuriga ning leidis ka sealt endale uusi sõpru.
Lõpuks õnnestus tal maakerale tiir peale teha, maandudes mitte just seal, kus oli planeerinud, kuid leides õnnistusi igast paigast.
Kas pole meie elu üsna sarnane selle inimese kogemusega? Sa võid olla punktis A ja teed plaane jõuda punkti B, kuid midagi juhtub ja sa leiad end hoopis punktist C. Kuigi sa ei planeerinud sinna jõuda, leiad sa punktis C õnnistusi, mida sa ei teadnud seal üldsegi olevat. Nii et, kus sa ka ei oleks, täna Jumalat ja õpi olema rahul õnnistustega, mis Ta puistab su teele päev päeva järel. Iga päev iseenesest on juba õnnistus, aga tehkem oma silmad lahti, et näha õnnistusi kõikjal enda ümber!
Jumala õnnistustesalv [või -sarv] on piiramatu ja see on meie jaoks alati täis. Kuid pidagem meeles, et suurim kõigist Jumala õnnistustest ja andides, millest me kõik oleme osa saanud, on Jeesus Kristus, kelle Jumal saatis meile Päästjaks. Tema veri katab meie patud. Tema muudab meid uueks inimeseks. Tema annab meile igavese elu taevas – oma Isa majas. "Kui mul oleks kõik ja mitte Jeesust, oh, kas väärtust oleks elul siis?" teatab üks ilus laul (VL 256). Just Jeesusega koos käies võivad kõik meie elukogemused pöörduda meile õnnistuseks. Ja kas pole see rohkem kui piisav põhjus olla tänulik?
Ma loodan, et me oleme Jumala tänulikud. Kuid ma tahan öelda, et seda tänu ei ole kunagi liiga palju. Pigem on seda liiga vähe. Nii et kasvagem tänumeeles ja selle praktilises väljendamises! Rohkem tänu!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv