Palvemeel
17.04.2004 - (1965)

"Jumala rahva tulihingelistele palvetele vastatakse, sest Jumalale meeldib, kui Tema rahvas otsib Teda kogu südamega ning sõltub Temast kui oma vabastajast. Temalt palutakse, et Ta neid asju teeks oma rahvale ning Ta tõuseb kui nende kaitsja ja neile õiguse tooja. "Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes Tema poole kisendavad ööd ja päevad?" — SDA Bible Commentary, E. G. White Comments, on Rom.12,19, p. 1081.

Kõik äratusjutlustajad on omistanud palvele esmase tähtsuse.

Wesley palvetas 2 tundi päevas — kella neljast kuni kuueni hommikul. Luther ütles: "Kui ma ei veeda kahte tundi igal hommikul palves, saab kurat minust parima." Vanema generatsiooni metodistidel oli kombeks öelda: "Palvetagem omaette kella neljast viieni hommikul ning uuesti viie ja kuue vahel õhtul." Vana Šoti kirikuõpetaja J. Welch oli tihti põlvedel, valades pisaraid. "Oh, naine," ütles ta, "ma olen vastutav 3000 hinge eest ja ma ei tea, kummal pool mõned neist seisavad."

Finney ütles, et "palve on hädavajalik lüli sündmusteahelas, mis viivad äratusele. ... Palve kutsub meis esile sellise muutuse ja täidab sellised tingimused, et Jumal saab tegutseda nii, nagu Ta vastasel korral ei saaks tegutseda."

Jeesus on suur palvetaja. Suure Ülempreestrina taevas elab Ta aina selleks, et paluda oma rahva eest (vt. Heb.7,25). Ka siin maa peal elades oli Ta tuntud suure Palvemehena. Ja Ta mitte ainult õpetas oma jüngreid palvetama, millest me oleme saanud kuulsa Meie Isa palve, vaid Ta ka julgustas neid palvetama väsimatult, jutustades neile sellel teemal mitu tähendamissõna. Vaadelgem täna neist ühte.

Luk.18,1-8 on kirjutatud: "Aga Ta ütles neile tähendamissõna, selleks et alati tuleks palvetada ja mitte tüdida. Ta ütles: "Ühes linnas oli kohtunik, kes ei kartnud Jumalat ega häbenenud inimesi. Samas linnas oli ka lesknaine. See tuli ta juurde ja ütles: kaitse mu õigust mu vastase vastu! Ja kaua aega ta ei tahtnud. Kuid pärast ta mõtles iseeneses: ehk ma küll Jumalat ei karda ja inimesi ei häbene, siis ometigi, kuna see lesk mind tüütab, muretsen ma temale õiguse, et ta viimaks ei tuleks ja mulle näkku ei lööks!" Siis ütles Issand: "Kuulge, mida see ülekohtune kohtunik ütleb! Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes Tema poole kisendavad ööd ja päevad, ja kas Ta peaks viivitama neid aidates? Ma ütlen teile: küll Ta peatselt muretseb neile õiguse! Siiski, kui Inimese Poeg tuleb, kas Ta leiab usku maa pealt?""

Miks on inimestel nii vähe usku palve väesse? Aga sellepärast, et neil on vähe palvekogemusi, või puuduvad need üldse. Kes aga palvetab alati ega tüdi iial, sellel elu on täis imelisi palvekogemusi, mis julgustavad teda ka edaspidi palvetama lakkamata (1.Tes.5,17). Tähendamissõna õpetab, et kui isegi ülekohtused inimesed täidavad abivajaja palve, kui see ei väsi neid palumast, kui palju enam kuuleb õiglane ja halastaja Jumal oma laste palveid ja päästab nad suure vastase käest, muretsedes neile õiguse — Kristuse õiguse. Teine kord, rääkides samuti püsiva palve vajalikkusest, ütles Ta peale ühe teise tähendamissõna jutustamist — Luk.11,13: "Kui nüüd teie, kes olete kurjad, märkate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes Teda paluvad."

Loetud tähendamissõna loomulikult ei õpeta, et Jumal on see ülekohtune kohtunik; tähendamissõnas on ülekohtune kohtunik vastandatud õiglasele Jumalale. Mõte on selles, et kui juba ülekohtust kohtunikku tasub pealekäivalt paluda, kui palju enam tasub paluda õiglast Jumalat; kui juba ülekohtune kohtunik hangib väsimatule palujale ajaliku õiguse, kui palju enam õiglane Jumal hangib väsimatule palujale igavese õiguse!

Kui keegi püüab panna meid kahtlema püsiva palve kasulikkuses ja vajalikkuses, siis ei ole see meie sõber vaid vaenlane. Ärme laseme endilt röövida usku püsiva palve väesse. Jeesus ütles — Luk.21,36: "Paluge igal ajal!" Kui meie Päästja rõhutab nii palju palve vajalikkust, siis on see sellepärast, et Tema silmis on sellel esmane tähtsus.

"See, mida me oma ohtlikul ajal vajame, on tõsise usuga ühendatud tulihingeline palve, Jumala usaldamine siis, kui Saatan Jumala rahvale oma varju heidab. Igaüks pidagu meeles, et Jumalale valmistavad suurt rõõmu Tema rahva tõsised palved; sest suurenev kurjus nõuab palju tõsisemaid palveid ning Jumal on tõotanud muretseda õiguse oma äravalituile, kes Tema poole kisendavad ööd ja päevad, ehkki Ta kannatab nendega koos kaua." 2SM 372.

Mitte alati ei saa me oma palveile vastuse otsekohe. Tihti näib, et taevas on suletud ja meie palveid ei kuulda. Tundub, et meil on tegemist halastamatu Issandaga. Jumal ütleb tihti meie nõudmistele "Ei" (Luk.18,4) või viivitab vastamisega meie palvetele (s.7), oodates selleks sobivaimat aega. Ka ei vasta Ta sageli täpselt nii, nagu meie ootasime. Kuid kindlasti Ta kuuleb meie palveid, kui meie süda on siiras Tema ees. Tõsi, Pühakiri ütleb, et "teie süüteod on teinud vahe teie ja teie Jumala vahele, teie patud varjavad Tema palge teie eest, sellepärast Ta ei kuule" (Jes.59,2), kuid see käib kangekaelsete patuste kohta, nagu on selgitavalt öeldud — Õps.28,9: "Kes pöörab oma kõrva ära käsuõpetust kuulmast, selle palvegi on jäledus!" Tunnistagem oma süüd ning palugem armu — sellist palvet kuuleb Jumal alati, nagu jutustab ka sellele tähendamissõnale vahetult järgnev teine tähendamissõna variserist ja tölnerist. Need pole mitte juhuslikult kõrvuti meie Piiblis.

"Kui me ei tunne koheselt vastuseid oma palvetele, peaksime oma usust kõvasti kinni hoidma, mitte lubades usaldamatusel sisse tulla, sest see lahutab meid Jumalast. Kui meie usk kõigub, ei saa me Temalt midagi. Meie usaldus Jumala vastu peaks olema tugev; ning kui me seda kõige rohkem vajame, langeb meile õnnistus otsekui vihmavaling.

Kui Jumala sulased palvetavad Püha Vaimu ja õnnistuse pärast, tuleb see mõnikord koheselt; kuid seda ei anta alati sel hetkel. Sellisel juhul ärge muutuge rammetuks. Laske oma usul kõvasti kinni hoida tõotusest, et see tuleb. Olgu teie usaldus Jumala vastu täielik ja tihti tuleb see õnnistus siis, kui me seda kõige rohkem vajame." — 1T 121.

Loeme lõpuks mõned julgustavad salmid Piiblist palvetest ja neile saadud vastustest:

1.Ms.20,17: "Ja Aabraham palus Jumalat ja Jumal tegi terveks Abimeleki, ta naise ja ta ümmardajad, nõnda et nad said lapsi."

1.Ms.25,21: "Ja Iisak palus Jehoovat oma naise pärast, sest see oli viljatu; ja Jehoova kuulis ta palvet ja ta naine Rebeka sai käima peale."

4.Ms.11,2: "Mooses palus Jehoovat ja tuli kustus."

Jon.2,2.11: "Ja Joona palus Jehoovat, oma Jumalat kala kõhus ... Siis Jehoova käskis kala ja see oksendas Joona kuivale maale."

Apt.9,40: "Aga Peetrus ajas kõik välja, heitis põlvili ja palus Jumalat ning pöördus surnu poole ja ütles: "Tabiita, tõuse üles!" Siis avas see oma silmad, ja kui ta Peetrust nägi, tõusis ta istuma."

Jak.5,17.18: "Eelija oli samasugune nõder inimene nagu meiegi, ja ta palus kangesti, et ei sajaks vihma; ja kolm aastat ja kuus kuud ei sadanud vihma maa peale. Ja tema palus jälle ja taevas andis vihma ja maa kandis oma vilja."

Ps.34,7: "Siin see hädaline hüüdis, ja Jehoova kuulis ning päästis tema kõigest ta kitsikusest!"

Jumal ütleb — 2.Ms.22,26: "Ma kuulen, kui ta mind appi hüüab, sest mina olen halastaja!"

Kas ei julgusta see meidki rohkem palvetama palvetekuulja Jumala poole? Ainult selliselt kasvame me palvemeeles — Kristuse meeles.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv