.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5993)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Patukahetsus II
17.09.2005 - (1201)

Paulus kirjutab – 1.Tim.1,15: "Ustav on see sõna ja kõigiti vastuvõetav, et Kristus Jeesus on tulnud maailma päästma patuseid, kelle seast mina olen suurim."
See on evangeelium, hea sõnum patustele, sest just patuseid on tulnud Jeesus päästma. Aga kes on need patused, kelle seast Paulus pidas end suurimaks? On need moraalitud, põhja käinud inimesed? Mitte mina, nagu arvavad paljud enda arvates head ja õiged inimesed?
Kui Jeesus ütles Nikodeemusele, juudi rabile, et ka tema peab uuesti sündima selleks, et saada Jumala riiki, oli ta lausa shokeeritud. Ta oli hea ja korralik inimene, ühiskonnas kõrgelt tunnustatud – ja pealegi usklik! Milleks peaks tema vajama nii radikaalset meeleparandust, mida võiks võrrelda uussünniga? Ta ei mõistnud seda.
Ellen White kirjutab: "Sarnaselt Nikodeemusele kanname ehk meiegi endas valelootusi oma ausameelsusest, kõrgest kõlbelisusest ja mõtleme, et meil pole tarvis tavalise patuse kombel oma südant Jumala ees alandada. Kui aga Kristus meie hinge oma valgusega valgustab, siis näeme oma ebapuhtust, isekust ajedes, vaenulikkust Jumala vastu, mis on rüvetanud kogu elu. Siis saame teada, et meie õigus on tõepoolest nagu määrdunud räbalad (Jes.64,5) ja et ainult Kristuse veri võib meid puhastada paturoojusest ning uuendada südame." – SC 28.
Inimeste ees võime näida neile ja endilegi puhtana; kui meil aga tuleb seista Jumala ees, on pilt hoopis teine. Kui Taanielile – jah, Jumala prohvetile, pühale mehele Taanielile – ilmus taeva saadik, siis ta tunnistab: "Mu tore välimus muutus hirmsaks" (Tan.10,8). Ometi on Taanieli mainitud Piiblis kolme silmapaistvalt õige inimese hulgas (Noa, Taaniel ja Iiob – Hes.14,14)!
Paulus oli enne pöördumist kõigi väliste tunnuste järgi arvestades "laitmatu käsuõiguse poolest," nagu ta ise tunnistab (Flp.3,6) – teist nii õiget annab otsida! Isegi kristlaste ja Kristuse tagakiusajana tundis ta end laitmatuna käsuõiguse poolest! Kuid peale pöördumist muutus ta arusaamine jumalikest asjust nii kardinaalselt, et ta tunnistab oma endise elu kohta – Rom.7,9: "Mina elasin enne ilma käsuta; aga kui käsusõna tuli, virgus patt ellu." See, kes oli "laitmatu käsuõiguse poolest," elas "ilma käsuta!" Jah, ta järgis teraselt käsu kirjatähte, kuid ei tundnud selle vaimu! Alles Kristusega kohtudes avanes talle käsu vaimulik olemus.
Ellen White kirjutab: "Apostel Paulus ütleb, et ta oli «laitmatu käsuõiguse poolest» (Flp.3,6), mis puutub selle välisesse külge. Kui ta aga mõistis käsu vaimulikku olemust, nägi ta end patusena. Kui otsustada käsu kirjatähe järgi, nagu inimesed seda välise eluviisi puhul rakendavad, siis oli ta patust loobunud. Kui ta aga uuris käsu pühade eeskirjade sügavust lähemalt ning nägi end sellisena, nagu Jumal näeb, siis kummardus ta alanduses ja tunnistas oma süüd, öeldes: «Mina elasin enne ilma käsuta, aga kui käsusõna tuli, virgus patt ellu ja mina surin ära» (Rom.7,9). Kui apostel mõistis käsu vaimulikku olemust, tuli patt tõelises jälkuses nähtavale ja tema enesestlugupidamine kadus." – SC 29.
Kui Kristus oli ta silmad avanud, tunnistas ta – Rom.7,14.18: "Sest me teame, et käsk on vaimne, aga mina olen lihalik ja müüdud patu alla. ... Sest ma tean, et minus, see on minu lihas, ei ela head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda." "Ma olen patune, ma olen suur patune, ma olen suurim patune!" tunnistas Paulus siiralt. Kerge on tunnistada end suurimaks heategijaks; kõige nurjatumad rooma keisridki tegid seda! Kuid tunnistada end suurimaks patuseks? Alati leidub ju suuremaid! Ka meie ajal; ka meie ümber!
Kui Paulus kohtus Kristusega Damaskuse teel ja nägi Tema ülisäravat kuju, kui ta lõunamaa keskpäeval, mis iseenesest on kirgas, nägi äkitselt suurt valgust taevast (Apt.22,6), võeti temalt mõneks ajaks nägemisvõime, et ta ei näeks kedagi teist ega midagi muud. Tema silme ette oli põletatud Kristuse kuju. "Ja kolm päeva ta ei näinud, ei söönud ega joonud!" tunnistab Pühakiri (Apt.9,9). Kolm päeva mõtles ta oma elu üle järele, Kristuse kuju säramas silme ees! Sel ajal tegi ta oma elu suurimad avastused! Sel ajal tuli ta enesetundmisele, patutundmisele!
Et selleni jõuda, tuleb nii öelda "võtta aeg maha." Vahel Jumal lausa sunnib meid seda tegema, nagu Pauluse kogemuses. Ka kadunud poeg Jeesuse tähendamissõnas tormas seni, kuni veel jaksas, ja eks temagi pidas oma teguviisi õigeks – kuni sattus sügavasse kriisi. Seejärel on öeldud – Luk.15,17: "Aga kui ta keskenes endasse, ütles ta: kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, mina aga suren siia nälja kätte!" See oli tõsine järelemõtlemine ja millisele järeldusele ta tuli: Nii jätkates ma suren! Kuid samas sisendas Isa armastus, mida ta oli kogenud, temasse lootust ja nii valmis otsus – Luk.15,18.19: "Ma asun teele ning lähen oma isa juurde ja ütlen temale: isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks; pea mind kui üht oma palgalist!"
Ma ei ole väärt, aga ma tulen siiski sinu juurde! Peetrus ütles: "Issand, mine minu juurest ära, sest ma olen patune inimene!" kuid samal ajal "heitis ... maha Jeesuse põlvede ette" (Luk.5,8).
Patune vajab päästjat; ja Päästja Jeesus Kristus on tulnud vaid patustele! Paulus tundis, et tema on suurim patune. Miks suurim? Kas oleme sellele mõelnud? Ilmselt pole Jumala juures kõik patud võrdsed. Kuid siiski pole ka ükski patt liiga väike.
Kui Paulus tunnistas end suurimaks patuseks, siis ta kindlasti ka tundis, et ta oli teinud suurimaid patte. Pühakiri ütleb, et joodik ei saa taevasse, liiderdaja ka mitte, aga kuidas on uhkega, enda meelest õigega, enda meelest targaga, halastamatuga, omakasupüüdliku ja ahnega, mis on otse vastandid Jumala iseloomule? Lihapatud on jälestatavad, aga vaimupatud? Kas neist vaatab Jumal üle? Ei iial! Lihapattude tegija tavaliselt tunneb oma süüd ja jälestab isegi ennast! Aga vaimupattude tegija tavaliselt ei tunne oma süüd. Ta võib pidada end korralikuks Kristuse järelkäijakski!
Tölnerit peeti väga patuseks... aga just seda tundis ka tema ise. Jeesus jutustas tähendamissõnas – Luk.18,13: "Aga tölner seisis eemal ega tahtnud oma silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi enesele vastu rindu ning ütles: oh Jumal, ole mulle patusele armuline!"
End suure patusena tundev inimene seisab "eemal," sest ta ei soovi heita Kristusele musta varju. Mõned on just sellepärast ka kogudusest "eemal." Nad tahavad olla "juures," kuid häbenevad oma tegusid, oma patte. Enda meelest õige aga tuleb julgesti Jumala ette, nagu variser samas tähendamissõnas, mõistmata, kui suured ja vastumeelsed Jumalale on tema patud.
Jah, Piibel ei kirjuta, et Kristuse ristisurma saatjate hulgas oleks olnud palju tölnereid, joodikuid ja liiderdajaid, küll aga mainib Piibel, et kogu selle kuriteo organiseerijad ja läbiviijad olid enese meelest õiged käsutundjad ja variserid, eesotsas ülempreestritega, kes, olles sooritanud selle ajastute kõige häbiväärsema kuritöö, ruttasid tagasi linna, et mitte hilineda hingamispäeva vastuvõtule päikeseloojangul! Nad olid ju ikkagi eeskujulikud usklikud inimesed!
Kui Paulus "keskenes endasse," siis tundis ta end süüdi Kristuse risti põlgamises – ja see on suurim patt! Paulus tundis end enese meelest õigena – ja see on suurim patt! Ning ta ei häbenenud tunnistada end suurimaks patuseks, nagu Taavetki ei püüdnud varjata oma patte, kuigi ta oli suur kuningas ja tal oleks olnud paljust muustki laulda!
Me räägime siin oma patu tundmisest, oma patu tunnistamisest ja oma patu kahetsemisest. Mitte teiste vigadele näitamisest. Ellen White kirjutab: "Need, kes kaebavad kristlaste vigade üle, võiksid ise eeskuju näidata ja paremat elu elada. Kui neil on nii hea ettekujutus sellest, milline peaks kristlane olema, ning teavad, mis on õige, samas aga seda siiski ei tee, on nende oma patt ju sedavõrd suurem." – SC 32
Nelipühikõneleja apostel Peetrus kutsub meidki üles: "Parandage meelt!" s.t. kahetsege pattu! Patukahetsus ei ole lihtsalt andekspalumine, vaid siiras kurbus tehtud patu pärast, mille pärast on risti löödud Jumala Poeg. Paljudel juhtudel on maailmal õigus, kui ta naerab kristlase üle: "Mis sul viga, sada korda eksid, sada korda palud andeks ja sada korda antakse sulle andeks!"
Jah, Kristus annab andeks ka tuhat korda, kuid mitte lihtsa üldise andekspalumise peale, vaid meeleparanduse peale, patukahetsuse peale – siira patutunnistuse peale, millele ei ole lisatud vabandusi ja õigustusi. Viimased sulgevad tee andestusele, nagu ka andestamatu meel teiste vastu.
Hoidugem viivitamast. Aeg ei paranda patuhaavu. Ellen White kirjutab veel: "Me ei pea ootama tugevamat veendumust, paremaid võimalusi või kohasemat meeleolu. Keegi ei saa midagi iseenesest teha. Tulgem Kristuse juurde just sellistena nagu oleme." – SC 31.
Patukahetsusega viivitamine tähendab tegelikult patuelu eelistamist! Mida meie ära ei võida, see võidab ära meid! Iga patustamine kalgistab südant, nõrgestab tahet ja nüristab mõistust, ja pärast töötamist Saatana poolel on raske asuda tööle teisele poolele! Isegi "üks halb iseloomujoon, üks patune soov, mida püsivalt hellitatakse, kõrvaldab viimaks kogu evangeeliumi mõju." – SC 34.
Seepärast hüüab apostel – 2.Kor.6,2: "Näe, nüüd on hästi soodus aeg, vaata, nüüd on päästepäev!" Ja – Heb.3,7.8: "Täna, kui te kuulete Tema häält, ärge paadutage oma südameid!"
Puista oma rahutu süda Jumala ette, teades, et "Jehoova näeb, mis südames!" (1.Sam.16,7). Ole nii tõsine ja püsiv, nagu sa oleksid siis, kui oleks ohus su maine elu; on ju ohus sinu igavene elu! Uuri Jumala Sõna palves, see ilmutab sulle patu, aga ka pääsetee; ära iial kaota lootust! Tea, et just patuseid tuli Jeesus päästma.
Need, kellele Jeesus on rohkem andestanud, armastavad ka Teda rohkem ja seisavad Tema troonile kõige lähemal! Jah, patused, suured patusedki võivad jõuda Jumala trooni ette! Kuid ainult ühte teed pidi – ja selleks teeks on Jeesus Kristus! Tänu ja kiitus ja au olgu Temale!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv