.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5993)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


...siis sa tuleksid
17.12.2005 - (1269)

Jätkame mõtisklust kadunud poja loo üle. Loeme ka meeldetuletuseks selle Jeesuse kuulsa tähendamissõna, õigemini, esimese osa sellest – Luk.15,11-24: "Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: isa, anna mulle kätte see osa vara, mis saab minule! Ja isa jagas varanduse nende vahel. Ja ei möödunud palju päevi, kui noorem poeg kogus kokku kõik ja siirdus kaugele maale, ja seal ta pillas ära oma vara, elades kõlvatut elu.
Aga kui ta kõik oli ära raisanud, tuli sinna maale kange nälg, ja puudus hakkas talle kätte tulema. Ja ta läks ja poetas enese ühe kodaniku juurde seal maal, ja see saatis ta oma väljadele sigu hoidma. Ja ta püüdis oma kõhtu täita kaunadega, mida sead sõid; ja ükski ei andnud temale.
Aga kui ta keskenes endasse, ütles ta: kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, mina aga suren siia nälja kätte! Ma asun teele ning lähen oma isa juurde ja ütlen temale: isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks; pea mind kui üht oma palgalist!
Ja ta läks teele ja tuli oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud. Aga poeg ütles talle: isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Ent isa ütles oma sulastele: tooge kõige kallim rüü ja pange temale selga ja andke temale sõrmus sõrme ja kingad jalga, ja tooge, veristage nuumvasikas ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud ja on ellu virgunud, ta oli kadunud ja on leitud! Ja nemad hakkasid rõõmutsema."
Ühe hea isa noorem poeg ei teadnud kaua, mis tema rahuks tarvis läheb, millest tulenesid ka need järelemõtlematud sammud. Need tulevad nagu iseenesest, ja kui raske on peatuda! Öeldakse: "Elu viib kaasa, vool viib kaasa," ja ikka allapoole – milline jõgi see ikka ülespoole voolab! Ikka madalamale! Lilled närbuvad, õied närtsivad, jäävad vaid okkad!
Järsku juhtub midagi erilist: kadunud poeg hakkab mõtlema! Jah, karm ja raske elu paneb mõtlema! Mõni inimene pannakse selili voodisse, et ta hakkaks mõtlema, et ta võiks vaadata üles – sinnapoole, kuhu ta varem ei ole osanud vaadata!
Kadunud poeg hakkas mõtlema oma elu üle järele – milline ime tänapäeva maailmas, eriti noorte hulgas. Kuid ometi kohtame vahel neid üksikuid, kelle sees närib midagi. Nad mõtlevad tõsisemalt kui nende kaaslased, ega ole rahul oma eluga. Tallinnas kohtasin kiriku ees noormeest, kes palus, et ma annaksin talle hingerahu. Ta tundis end süüdlasena kahe inimese õnnetus surmas, ega suutnud seda taluda. Tema peas keerlesid juba enesetapu mõtted. Anna mulle rahu! Ma rääkisin Jumalast, kutsusin kirikusse... Ta protesteeris: "Ma ei soovi Jumalat, mulle pole vaja palvetundi, ma vajan rahu!" Ta ei suutnud uskuda, et vaid Jumal võib anda rahu!
Kuid meie kadunud pojaga läks paremini. Oma hädas hakkas ta mõtlema ja talle meenus oma hea isa. Pühakiri teatab – Luk.15,17: "Aga kui ta keskenes endasse, ütles ta: kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, mina aga suren siia nälja kätte!" Vanem tõlge ütleb: "Aga kui ta paremad mõtted sai..." NIV-st tõlgituna kõlab see fraas lihtsalt: "Kui ta tuli mõistuse juurde..."
Kuidas sai kadunud poeg paremad mõtted? Kui ta tuli mõistuse juurde, kui ta keskenes endasse! Enne vaatas ta enda ümber, vaatas teisi; nüüd aga suunas pilgu enda sisse, oma südamesse.
Öeldakse: "Kes seda teab, mis seal südames on?" Tõesti, sageli ei tea seda keegi, peale Jumala, isegi inimene ise mitte – eriti, kui sinna ei vaadatagi! Inimene ei võta aega enesesse keskendumiseks. Ja kui oma südamesse vaadataksegi, ega seda pole kerge näha ja mõista! Pühakiri ütleb – Jer.17,9: "Süda on kavalam kõigist ja ravimatu – kes seda mõistab?" Sageli on süda nii patuga määrdunud ja kivistunud, et inimene ise ei mõista enam midagi. Sellepärast jätkab Pühakiri – Jer.17,10: "Mina, Jehoova, uurin südant, katsun neerud läbi, et anda igaühele tema tee kohaselt, tema tegude vilja mööda!" Ega see ei ole Jumalalegi kerge töö – selle pärast, mida kõike Tema pühadus peab seal nägema!
Huvitav, kas me ise oleme tundnud huvi oma südame vastu? Oleme me esitanud Jumalale palve: "Näita mulle minu südant!"
Kui Jumal teeks täna meie südamest pildi, milline see välja näeks? Kas jookseksime igaühele näitama? Kas paneksime selle perekonna albumisse? Või peidame ära? Või tõmbame hoopis puruks? Ma kardan, et meil ei oleks eriti põhjust rõõmustamiseks! Me kõik kipume end ülehindama!
Südametetundja Jumal näitas sellist pilti kord Taavetile. Ta ei öelnud kohe, kelle südame pilt see on, vaid andis anonüümse kirjelduse – 2.Sam.12,1-4: "Ühes linnas oli kaks meest, üks rikas ja teine vaene. Rikkal oli väga palju lambaid ja veiseid, aga vaesel ei olnud midagi muud kui üksainus pisuke utetall, kelle ta oli ostnud. Ta toitis seda ja see kasvas üles tema juures üheskoos ta lastega; see sõi ta palukest, jõi ta karikast, magas ta süles ja oli temale nagu tütar. Siis tuli rikka mehe juurde teekäija. Aga tema ei raatsinud võtta oma lammastest ja veistest, et valmistada rooga teekäijale, kes ta juurde oli tulnud, vaid ta võttis vaese mehe utetalle ja valmistas mehele, kes ta juurde oli tulnud."
Taavet vaatas seda pilti õiglase kohtuniku pilguga ja otsustas – 2.Sam.12,5.6: "Nii tõesti kui Jehoova elab, mees, kes seda tegi, on surmalaps! Ja ta peab utetalle tasuma neljakordselt, sellepärast et ta tegi nõnda ega halastanud!"
Kui ränk kohtuotsus, kuid siis ütles Jumala prohvet Naatani kaudu – 2.Sam.12,7-9: "See mees oled sina! Nõnda ütleb Jehoova, Iisraeli Jumal: mina olen sind võidnud Iisraeli kuningaks ja mina olen sind päästnud Sauli käest. Mina olen sulle andnud su isanda koja ja su sülle su isanda naised, ja olen sulle andnud Iisraeli ja Juuda soo. Ja kui seda on vähe, siis ma oleksin võinud sulle lisada veel üht ja teist. Mispärast sa oled põlanud Jehoova sõna, tehes, mis tema silmis paha on? Hetiit Uurija sa lõid mõõgaga maha ja tema naise sa võtsid enesele naiseks. Jah, tema sa tapsid ammonlaste mõõgaga!"
Jumal tunneb ja teab kõiki meie riukaid, kõiki südame salasepitsusi! Midagi ei ole varjul Tema eest! Kuid kõige kohutavam on see, et inimene ise ei hinda end objektiivselt, ning on valmis karmilt hukka mõistma teisi, olles ise samasugune!
Taavet keskenes endasse ja vaatas hoolega ning leidis: tõepoolest, "ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees." Meie patud on nii taeva vastu, kui ka inimeste vastu, need kurvastavad nii taevast kui inimesi. Taeva vastu – Jumala püha käsu vastu, Jumalast antud võimaluste vastu, millest kõnelevad tolmunud Piiblid ja tühjad palvemajad. Inimeste vastu – kõik meie patud puudutavad kaasinimesi; näiteks: vanemad rikuvad abielu – lapsed kannatavad; Isa või ema joob – perekond kannatab; keegi varastab – teine saab kahju, kolmas tunneb häbi. Inimestel on alati tegemist sinu pattudega!
Kui meile näidatakse meie südamepilti, mida rikuvad patuplekid, ärme siiski kaotame lootust. Õpime Taavetist ja palume koos temaga – Ps.51,3-17: "Jumal, ole mulle armuline oma heldust mööda, kustuta mu üleastumised oma rohket halastust mööda! Pese mind hästi mu süüteost ja puhasta mind mu patust! Sest ma tunnen oma üleastumisi ja mu patt on alati mu ees! Sinu vastu ükspäinis olen ma pattu teinud, ja olen teinud seda, mis on paha Sinu silmis, et Sa oleksid õiglane oma sõnades ja selge oma kohtumõistmises!
Vaata, süüteos olen ma sündinud ja patus on mu ema mind saanud! Vaata, Sul on hea meel tõest, mis asub südame põhjas, ja salajas annad Sa mulle tarkust teada!
Puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks; uha mind, siis ma lähen valgemaks kui lumi! Anna mulle kuulda rõõmustust ja rõõmu, et ilutseksid mu luud-kondid, mis Sina oled puruks löönud! Peida oma pale mu pattude eest ning kustuta kõik mu pahateod! Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim! Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu! Anna mulle tagasi rõõmustus Sinu päästest, ja heameelne Vaim toetagu mind! Ma tahan üleastujaile õpetada Sinu teid, et patused Sinu poole pöörduksid! Kisu mind välja veresüüst, oh Jumal, mu pääste Jumal! Siis mu keel laulab rõõmsasti Sinu õiglusest! Issand, ava mu huuled, et mu suu kuulutaks Sinu kiidetavust!"
Jumal kuulis Taaveti palvet; Jumal kuuleb alati sellist palvet, sest Ta hoolib meist ja tahab meid aidata. Kuidas? Ta tõotab – Hes.36,26.27: "Ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu! Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame! Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu seadluste järgi ja peate mu kohtuseadusi ning täidate neid!"
Milline arm! Milline armastus! Taavet sai vabaks süüst, tema süda puhastati ning ta laulis Jumalale kiitust – Ps.32,1-6: "Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud! Õnnis on inimene, kellele Jehoova pahategu ei arvesta ja kelle vaimus ei ole kavalust! Kui ma vaikisin, nõrkesid mu luud-kondid mu päevasest oigamisest! Sest päevad ja ööd oli Su käsi raskesti mu peal; mu üdi on ära kuivanud nagu suve kuumuses! Sela.
Oma patu ma andsin Sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni; ma ütlesin: "Ma tunnistan Jehoovale oma üleastumised!" Siis andsid Sina mu patu süüteo andeks! Sela. Sellepärast palugu sind kõik vagad sel ajal, kui Sa oled leitav; tõepoolest, suurte vete tõus ei ulatu mitte nende ligi!"
Kui kadunud poeg oma südamesse vaatas, nägi ta seal suuri musti plekke. Ta mõistis, kelle vastu ta oli patustanud; kuid ta mõistis ka, et on olemas pääsetee, andestuse tee. Ja see on tee tagasi isakoju! Ning ta otsustas – Luk.15,18.19: "Ma asun teele ning lähen oma isa juurde ja ütlen temale: isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks; pea mind kui üht oma palgalist!"
Ta ei mõelnud: Küll Isa mõistab mind ja andestab mulle ka siin võõral maal; milleks minna koju? Ei, ta mõtles – Luk.15,17: "...ma ... suren siia nälja kätte!" Väljaspool tõelist Isakodu valitseb vaimulik nälg!
Ta otsustas minna; see oli hea otsus, aga otsusest üksi on vähe. Me teame inimesi, kes on palju kordi häid ja õigeid otsuseid teinud, kuid need on jäänud sinnapaika! Kadunud poeg viis oma otsuse ka ellu. Pühakiri teatab – Luk.15,20: "Ja ta läks teele ja tuli oma isa juurde." Ta läks nagu suutis – ilmselt arglikul sammul! "Aga kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud," jätkab Pühakiri.
Isa osutus paremaks, kui ta oli suutnud ette kujutada, andestades talle kõik ning kinkides talle oodatud sulase staatuse asemel lapseõiguse. Isa viimased sõnad on väga tähendusrikkad – Luk.15,24: "See mu poeg oli surnud ja on ellu virgunud, ta oli kadunud ja on leitud" Seega jutustab see tähendamissõna nii neist, kes tulevad Jumala juurde maailmast – surnust elavaks – kui ka neist, kes pöörduvad Jumala juurde tagasi – kadunud ja leitud!
Algas rõõm – ja rõõmus oli nii poeg kui Isa. Jeesus ütleb kokkuvõtteks – Luk.15,10: "Nõnda, ütlen ma teile, tõuseb rõõm Jumala inglite keskel ühest patusest, kes meelt parandab!" Kogu taevas rõõmustab iga patuse pöördumisest. Kas oleme meie juba valmistanud taevale sellist rõõmu? Ja endale! Ja kogudusele!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv