.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6075)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Vabadust!
18.04.2009 - (865)

Gal.5,1: "Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse."
Lugu räägib ühest rebasest, kes hiilis ööpimeduse varjus ringi metsas. Kõik tema meeled olid eriliselt kontsentreeritud kahele asjale – toit ja vaenlased. Ta pidi leidma toidu, aga vaenlased ei tohtinud leida teda. Kahjuks ei aimanud ta, milline vaenlane teda seekord varitses. Ja nii, ühe õnnetu sammu järel, plaksatasid tema jala ümber tugevad lõuad. Mõne hetke oli ta valu ja ehmatuse pärast shokis. Ilmselt mõtles ta, et mis koletis see küll oli, mis ilmus välja nii ootamatult eikusagilt ja põhjustas talle niisugust valu, ja miks? Veidi toibunud, püüdis ta põgeneda, kuid ei suutnud. Ja siis ta leidis, et see koletis koosneb ainult lõugadest ja sabast, mis hoiab kõvasti kinni lähedalolevast puust.
Te vast mõistate, et tegemist oli inimeste poolt loomade püüdmiseks pandud raudpüünisega – teraslõugadega, mis lajatavad momentaalselt kokku tugeva vedru abil, kui looma jalg sinna vahele sattudes õrnale päästikule vajutab. See püünis on muidugi inimeste poolt peidetud õhukese kihi metsaprahi alla, et loomad seda ei näeks.
Rebane on lõksus. Mida teha? Olukord näib lootusetuna. Ja eks seda inimesed mõtlegi, kui nad sellise püünise välja panevad. Rumal loom ei pääse mingil juhul minema. Kuid see rebane ei olnudki nii "rumal loom." Ta võiks meile, inimestele, nii mõndagi õpetada! Hinnanud olukorda, tuli rebane järeldusele, et püünist avada ta ei suuda ja kui ta sinna jääb piisavalt kauaks, siis ta sureb. Üks jalg on püünises kinni. Ja kuigi ta oleks niiväga soovinud säilitada kõik oma neli jalga, sai ta aru, et ellu jäämiseks tuleb tal üks neist ohverdada. Kas neli jalga ja surm või kolm jalga ja elu! Loomulikult valis ta elu, närides selleks otsast ühe oma enda jala!
Kuidas ma julgesin jutustada teile sellise õudusloo? Aga sellepärast, et Jeesuski kasutas oma õpetuses üht sarnast näidet. Mrk.9,43-47: "Ja kui su käsi sind pahandab, raiu ta maha; parem on sul vigasena minna ellu kui et sul on kaks kätt ja pead minema põrgusse, kustumatusse tulle... Ja kui su jalg sind pahandab, raiu ta maha; parem on sul jalutuna minna ellu kui et sul on kaks jalga ja sind heidetakse põrgusse... Ja kui su silm sind pahandab, kisu ta välja; parem on sul ühe silmaga minna Jumala riiki kui et sul on kaks silma ja sind heidetakse põrgusse."
Näete, just nii nagu rebane pidi endast lahutama ühe oma kehaosa, mis seisis tema ja ta elu vahel, tuleb ka meil lahutada endast asjad, mis hoiavad meid vangis või lõksus selle patuse maailma küljes. Teraslõuad on leiutatud selleks, et hoida looma kinni jalast; sarnaselt on Saatan leiutanud lõksud, mis hoiavad meid kinni meie teatud asjade kaudu nagu ahnus, kadedus, vihkamine, uhkus, eelarvamused ja muu sarnane. Me kõik oleme sündinud patusesse maailma ja pärinud patuse olemuse ja need nimetatud asjad on osad sellest patusest olemusest – osad meist –, kuid selle rebase sarnaselt peame me otsustama need asjad enda küljest ära lõigata. Aga me ei saa seda teha seni, kuni oleme ükskord aru saanud, et need asjad meie juures eksisteerivad ja hoiavad meid vangis.
Rääkides vangis või lõksus hoidmisest, tuleb kohe öelda, et selleks pole tingimata vaja teraslõugade sarnast püünist. Üks teine püünise liik on palju lihtsam, kuid sama tõhus, kui mitte veelgi tõhusam! Seda kasutavad mõned vihmametsades elavad "primitiivsed" suguharud ahvide püüdmiseks. Kuid see püünis on geniaalne. Nad otsivad seest õõnsa puu ja uuristavad selle küljesse umbes 5 cm jämeduse augu. Seejärel asetavad nad puu õõnsusesse augu kohale mingi puuvilja – ja lõks ongi valmis.
Mõni võib mõelda: kuidas selline lihtne asi võib püüda kinni ahvi, kes on üldiselt targem kui kõik teised loomad? Ja mis teda seal kinni hoiab? Tõepoolest, selle lõksu juures ei ole midagi, mis ahvi kinni hoiaks. Selle saatusliku osa lisab ahv ise!
Mis juhtub? Ahv teab, et ahvatlev puuvili on puutüves, tõenäoliselt nägi ta oma silmaga, kuidas inimene selle sinna pani! Ja nii, kui "õhk on puhas", tuleb ahv ettevaatlikult puu otsast alla ja asub hoolikalt lõksu uurima. Ta näeb, et tee vilja juurde on vaba; seal pole midagi, mis võiks tema kätt kinni hoida; pole mingit seadeldist, mingit lõksu. Nii ta pistab oma käe avausse ja see jõuab ilma takistuseta puuviljani. Haaranud puuvilja kindlalt oma peopessa, hakkab ta kätt tagasi tõmbama, kuid see ei tule. Avaus on piisavalt suur käe läbiminekuks, kuid liiga kitsas käe JA PUUVILJA läbitõmbamiseks. Sel ajal, kui vaene ahv püüab meeleheitlikult end vabastada, tulevad inimesed ja võtavad ta kinni.
Keegi teist võib nüüd mõelda: hästi, rebane oli üsna tark, aga see ahv on küll üks rumal loom. Erinevalt rebasest, keda hoidis kinni püünis, hoidis teda kinni vaid ta oma käsi. Ta oleks võinud ju end kergesti vabastada, lastes vaid puuviljast lahti. Aga ma küsin: kui see on nii lihtne, miks on siis nii paljud INIMESED just sellises lõksus kinni ega suuda kuidagi saada vabaks? Ehk on meistki mõni kinni sarnases lõksus? Meie elus on mõni patt, millest me keeldume lahti laskmast, kuigi teame, et see hoiab meid lõksus selle patuse maailma küljes ja me oleme suures ohus.
Vaene ahv! Ehk ta ei olegi meist rumalam? Ta on vaid nõrk, hoides kinni millestki, mis hoiab teda vangis. Tõepoolest, kas me ei nimeta neid meie hellitatud patte just nõrkusteks? Me oleme nii nõrgad, sellepärast me patustame. Me palume aeg-ajalt Jumalal need asjad meilt ära võtta, öeldes Talle, kui väga me soovime olla vabad, kuid samal ajal me käitume just nagu see väike ahv – me ei taha kuidagi neist asjust lahti lasta. Me tahame omada neid asju ja samal ajal olla vabad!
Aga teadke, Jumal ei vabasta meid, Ta ei võta neid asju meilt ära, kui me ise ei otsusta neist lahti lasta ja kui me ka ei lase neist lahti. Jah, ma tunnistan, et see pole lihtne, sest me oleme nõrgad, kuid Jumal ütleb 2.Kor.12,9: "Sulle saab küllalt minu armust; sest vägi saab nõtruses täie võimuse!"
Ärgu keegi mõistku valesti: Jumal ei ütle siin, et me peaksime jätkama patuelu, sest "Tema arm katab kõik." Ta ütleb, et me tõesti oleme nõrgad ega suuda iial võita pattu üksi. Aga kui me lõpuks alistume Temale täielikult, siis uskugem, et Tema suudab meid vabastada ja Ta vabastab meid kõikidest lõksudest ja püünistest, mis hoiavad meid vangis.
Seda teeb Jeesus. Selleks Ta tuli siia maailma. Kui Tal oleks visiitkaart, siis oleks sinna kirjutatud Tema erialaks "vangide vabastamine." Mäletate, kuidas Ta ükskord kirjeldas oma missiooni, tsiteerides prohvet Jesajat – Luk.4,18.19: "Issanda Vaim on minu peal; seepärast on Ta mind võidnud kuulutama evangeeliumi vaestele; Ta on mind läkitanud kuulutama vabakssaamist seotuile ja nägemist pimedaile, laskma rõhutuid vabadusse, kuulutama Issanda meelepärast aastat!"
Vaadelgem seda Jeesuse missiooni kirjeldust lähemalt. "Issanda Vaim on minu peal; seepärast on Ta mind võidnud kuulutama evangeeliumi vaestele." Siin on öeldud välja kaks suurt tõde: esiteks, et Ta on "võitud" ehk Messias, ja teiseks, et Ta on saadetud abistama vaeseid. Tolle aja juudid uskusid, et just rikkad ja mõjuvõimsad inimesed olid Jumala poolt valitud – et materiaalne rikkus oli tasu nende õige elu eest. Vaeseid peeti patusteks ja Jumala poolt põlatuiks. Kuid Jeesus ütles, et Teda on saadetud vaeste juurde – mitte tingimata finantsiliselt vaeste kuid kindlasti vaimulikult vaeste juurde.
Ta lisas, et Ta on saadetud "kuulutama vabakssaamist seotuile ja nägemist pimedaile, laskma rõhutuid vabadusse." Teisisõnu, Ta on tulnud vabastama neid, kes tunnevad, et nad on lootusetult kinni mitmesugustes lõksudes ja püünistes – mõned üles seatud Saatana poolt, teised loodud nende endi patuse olemuse poolt, või nagu ütleb Jakoobus – Jak.1,14: "kui tema enese himu teda veab ning ahvatleb." Ta tuli päästma neid, kes mõistavad, et nad ei suuda end päästa ise.
Ja veel ütles Jeesus, et Ta tuli "kuulutama Issanda meelepärast aastat!" Pole kahtlust, et Ta viitas juubeliaastale. Jumal määras iga viiekümnenda aasta juutidele juubeliaastaks. 3.Ms.25,10 on kirjutatud: "Pühitsege viiekümnendat aastat ning kuulutage vabakslaskmist kõigile elanikele maal; see olgu teile juubeliaastaks: igaüks teist saab tagasi oma pärisosale ja igaüks pöördub oma suguvõsa juurde."
Juubeliaastal kustutati võlad, müüdud maad tagastati nende endistele omanikele, orjusesse müüdud vabastati ja neile anti tagasi nende endine omand. Kuulutades "Issanda meelepärast aastat," kuulutas Jeesus suurt vaimulikku juubelit – aega, mil isegi kõige suuremale patusele pakutakse armu ja andestust – võimalust saada vabaks köidikuist ja lepitatud Jumalaga.
Kuid see vabadus, mida sageli ei märka jumalatud ja mida vahel peavad endastmõistetavaks pühad, on tehtud meile kättesaadavaks suure hinna eest...
Igal maal on oma "nimed marmortahvlil" – iga riik peab meeles inimesi, kes on toonud neile vabaduse. Jumala riigis on selleks üheks ja ainsaks vabastajaks Jeesus Kristus. "Pea meeles Jeesust Kristust," manitseb Paulus 2.Tim.2,8.
Kuid mingem tagasi selle rebase juurde, kellest me rääkisime jutluse alguses. Mäletate, mis temaga juhtus? Ta kõndis metsas toidu otsinguil, kui äkki sattus surmatoovasse püünisesse. Vaimulikus mõttes oleme me kõik, olles sündinud sellesse maailma, astunud surmatoovasse lõksu, mida kutsutakse patuks. Ja selle rebase sarnaselt on meil valida kahe asja vahel: me võime jääda sellesse püünisesse ja lõpuks surra, või me jätame osa endast lõksu surema ning pääseme eluga. Kui me valime elu, siis selleks osaks meist, mis peab surema, on meie patune olemus, sest just tema kaudu oleme me kinni püünises. Võttes vastu Jeesuse ohvri meie eest, jätame me selle osa meist surema koos Temaga ristil. Kuigi Ta ei patustanud kunagi, armastas Ta meid sedavõrd, et asuda meie kohale selles püünises, et meie võiksime saada vabaks. Piibel ütleb, et "Tema vermete läbi on meile tervis tulnud" ja "Jehoova laskis meie kõigi süüteod tulla Tema peale" (Jes.53,5.6).
Kuid kahjuks valivad paljud jääda sellesse patu raudsesse haardesse. Kuigi Jumal ise tõi ülima ohvri, mis võimaldab meil sellest pääseda, ei rutta paljud sealt põgenema. Neil ei näi olevat kiiret. Nad ei kuule jahimehe samme lähenemas; nad ei näe igavest surma, mis neid lõpuks ees ootab.
Kuid, vennad ja õed, ma ei taha öelda, et me peaksime andma oma elu Issandale ainult sellepärast, et pääseda surmast ja saada igavest elu. Võttes vastu Kristuse ja Tema ohvri meie eest, saame me vabaks kõigist neist asjust, mis käivad kaasas lõksus olemisega. Me vabaneme hirmust selle ees, mis meist saab. Me vabaneme ka piiranguist, mis patu ahel meile seab. Ja me vabaneme süütundest, mis kaasneb patueluga. Jeesus ütles õigesti – Joh.8,36: "Kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad!"
Millest see tuleb, et nii vähesed tahavad olla "õieti vabad"? Kas sellest, et meie maa on saanud vabaks ja meil on juba piisavalt vabadusi? Neil aegadel, mil meil oli vähem vabadusi, nõudsid inimesed rohkem seda jumalikku, vaimulikku vabadust. Kas võib olla, et suurte VABADUST!-hüüete saatel me teeme oma elu selles Saatana püünises – patus – üsnagi talutavaks, isegi mõnusaks ega igatsegi sellest vabaneda?
Me naudime ka usuvabadust, kuid Piibel kuulutab ette, et tuleb aeg, mil seda enam pole. Meilt võetakse vabadus teenida Jumalat Tema poolt seatud viisil. Möödumas on aeg, mil me võisime tunnistada tõde ilma hirmuta saada selle eest karistada. Kuidas me siis vastu peame, oleneb suuresti sellest, kuidas me kasutame oma vabadust praegu. Või kas me olemegi saanud vabaks?
Võtkem vastu täielik lunastuse and ja saagem vabaks kõigist köidikuist. Ise me seda ei suuda, kuid öelgem koos Paulusega – Flp.4,13: "Ma suudan kõik Temas, kes mind teeb vägevaks." Saagem vabaks ja kuulutagem seda vabadust koos Jeesusega ka kõigile teistele, kes veel ei ole vabad! Ühel päeval – ja ma usun, et pea – saabub suur juubeliaasta, mil me näeme oma Päästjat palgest palgesse ja Tema vabastab meid ka surelikkuse ahelaist. Siis me oleme tõeliselt ja lõplikult ja täielikult vabad! Tulgu see päev juba kiiremini!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv