.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6029)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Sinu riik tulgu!
18.07.2009 - (1253)

Mat.6,9-13: "Teie palvetage siis nõnda," ütles Jeesus: "Meie Isa, kes oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi; Sinu riik tulgu; Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal; meie igapäevane leib anna meile tänapäev; ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele; ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid kurjast; [sest Sinu on riik ja vägi ja au igavesti! Aamen.]"
Täna võtame oma tähelepanu fookusesse kaks mõtet sellest palvest: "Sinu riik tulgu; Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal." Pole raske mõista, et need mõtted on üsna sarnased.
Millisest riigist Jeesus räägib? Kui me palume: "Sinu riik tulgu!", mida me sellega tegelikult palume?
Esmakordselt räägitakse Uues Testamendis Jumala riigist Mat.3,1.2: "Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Judea kõrbes ning ütles: "Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!" Tavaliselt me mõtleme taevariigi all Jeesuse kodu ja oma uut kodu – esmalt taevas ja siis uuendatud Maa peal –, kus me elame igavesti noorte ja õnnelikena, vabad haigustest ja kannatustest. Nii me laulame igatsedes: "Üks riik on taevas üleval, kus Jeesus valitseb. Seal pühad inglid elavad ja Teda teenivad. Nad rõõmsalt taevas laulavad ja lauldes kutsuvad ka meid. Need inglid, seal taevas nad elavad ja hüüdvad koju meid." Aga kuidas sai see taevariik olla lähedal 2000 aastat tagasi, kui me pole veel ikka näinud Jeesust tulemas taeva pilvedel ja lõpetamas seda patu-ajastut oma maiste riikidega? Ilmselt rääkis Ristija Johannes millestki muust. Mida ta siis mõtles, kui ta ütles: "Taevariik on lähedal!"?
Märkimisväärne on, et varsti peale seda, kui Johannes alustas oma kuulutustööd ja inimeste ristimist, tuli tema juurde ristimisele ka Jeesus, kes seejärel alustas oma avalikku teenistust sama sõnumiga. Mat.4,17 teatab: "Sellest ajast alates Jeesus hakkas kuulutama ning ütlema: "Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!""
Nagu juba öeldud, oleme meie harjunud "taevariigi" all mõistma Jeesuse kodu ja oma igavest kodu. Kuid noil aegadel kasutati sõna "taevas" tihti hoopis teises tähenduses. Kartes püha Jumala nime asjata suhu võtta, ütlesid nad "Jumala" asemel sageli "taevas." Me kohtame seda tänapäevalgi. Näiteks öeldakse: "Taevas hoidku!" või "Taevas, tule appi!" Mõeldakse "Jumal," aga öeldakse "taevas." Nii on arusaadav, et Ristija Johannes ja ka Jeesus ütlesid tegelikult: "Parandage meelt, sest Jumala riik on lähedal!" See on hästi näha sellest, kuidas Markus tsiteerib neid Jeesuse kuulutustöö alguses öeldud sõnu: "Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal; parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!" (Mrk.1,15). Taevariik = Jumala riik.
Jumala lihassetulekuga ehk Jeesuse sünniga tuli Jumala riik maa peale. Sellest riigist ja selle Kuningast räägib hästi Jeesuse vastus Pilaatusele – Joh.18,36.37: "Jeesus kostis: "Minu riik ei ole sellest maailmast; oleks mu riik sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Ent nüüd ei ole mu riik mitte siit!" Siis ütles Pilaatus Temale: "Siis oled Sina ometi Kuningas?" Jeesus vastas: "Jah, olen, sest mina olen Kuningas! Ma olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma!""
On selge, et Jumala riik ei ole "sellest maailmast." Ometi oli see Jeesuses Kristuses tulnud siia maailma. Ja ka selle riigi alamad – Jeesuse järelkäijad – ei ole Jeesuse sõnul "sellest maailmast"; ometi elavad nad selles maailmas. Me kuuleme, kuidas Jeesus palvetas omade eest – Joh.17,14-16: "Mina olen neile andnud Sinu sõna ja maailm vihkab neid; sest nad ei ole maailmast, nõnda nagu mina ei ole maailmast. Mina ei palu, et Sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et Sa neid hoiaksid tigeda eest. Nad ei ole maailmast, nõnda nagu minagi ei ole maailmast."
See riik ei ole pärit siit maailmast, kuid koos Jeesusega on see tulnud siia maailma. Aga ikkagi: kui see on juba siin, miks me siis veel palume: "Sinu riik tulgu!"? Lihtne oleks vastata: Jeesus räägib siin oma teisest tulekust. Eks see osaliselt ka nii ole: me ju ootame seda aega ja püüame oma ustava tegutsemisega kiirendada selle päeva saabumist. Ka Johannes hüüdis peale Jeesuselt ilmutuse saamist: "Tule, Issand Jeesus!" (Ilm.22,20).
Kuid palvetades "Sinu riik tulgu!" ei peaks me mõtlema ainult Kristuse teisele tulekule. Sest siit maa pealt lahkudes ei viinud Ta endaga kaasa seda Jumala riiki, mille Ta siia tõi. Ta tõi selle meile – Jumala lastele – ja see jäi meile.
Me hakkame seda palvet – "Sinu riik tulgu!" – paremini mõistma, kui saame aru, et Piibel räägib kahesugusest Jumala riigist: armuriigist, mis saabus Jeesuse esimese tulekuga, ja auriigist, mis saabub Jeesuse teise tulekuga. Meie Isa palves kutsub Jeesus meid üles palvetama rohkem Jumala armuriigi tuleku pärast kui Tema auriigi tuleku pärast. Miks? Sest armuriik tuleb enne auriiki ja ainult Jumala armuriigi alamad võetakse Tema auriiki!
Selle armuriigi tulekust inimestele kirjutab hästi Luk.17,20.21: "Aga kui variserid Temalt küsisid, millal tuleb Jumala riik, vastas Ta neile ning ütles: "Jumala riik ei tule tähelepanu äratades; ei öelda ka mitte: vaata siin! või: vaata seal! sest ennäe, Jumala riik on seespidi teie sees!""
Muidugi oli variseridel hoopis oma arusaamine Jumala riigist. See pidi saabuma siis, kui juudi soost Messias kihutab roomlased nende maalt välja ja taastab võitmatu maise Iisraeli riigi! Jeesus aga ütles neile, et "Jumala riik ei tule tähelepanu äratades," see "on seespidi teie sees!" Niisiis tuleb see igale inimesele väga isiklikult, ehk iga inimene peab selle isiklikult vastu võtma, nagu Jeesus ütles Ilm.3,20: "Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga!" Jeesus räägib inimese südame uksest.
Vahel me keskendume niivõrd sellele, kui hea on elu taevas, et unustame täielikult, et Jumala riik saab alguse siin ja praegu – minu südames! Palvetades "Sinu riik tulgu!", vastame me Jeesuse koputusele; me ei piilu Teda läbi ukses oleva "silma"; me ei vestle Temaga lühidalt veidi ust praotades; me teeme oma südame ukse pärani lahti ja kutsume Ta sisse – palvega, et Ta jääks meiega igavesti.
Üks kaasaegne tähendamissõna räägib rikkast noormehest, kes elas tohutult suures lossis – keerdtreppide, kristall-lühtrite, haruldaste maalidega seintel ja paljude toredate tubadega. Ta elas kui kuningas! Ühel päeval otsustas ta kutsuda Jeesuse oma kaunisse kodusse ja paluda Tal sinna jääda. Kui Issand saabus, juhatas noormees Ta kiiresti mööda keerdtreppi üles läbi suure saali ühte tuppa, mis oli selleks spetsiaalselt ette valmistatud. See oli väga kaunis ruum, kus oli kõik, mida üks inimene võiks vajada.
Kuna lähenes õhtu, siis tänas noormees veelkord Jeesust seda maja õnnistamast oma kohalolekuga, ütles Talle "Head ööd!" ja enda järel ust sulgedes tuletas Issandale meelde, et see tuba kuulub Talle ning Ta võib siin teha mida iganes. Seejärel sulges ta ukse, läks trepist alla oma tuppa ja uinus magama.
Keskööl kuulis ta koputust. Ta ruttas ukse juurde, ja, selle avanud, leidis sealt deemoni, kes tahtis meeleheitlikult tungida tema majja. Kogu jõudu kokku võttes võitles ta deemoniga, teades, et Jeesus kuuleb seda madinat ning tuleb iga minut alla talle appi. Kuid Jeesus ei tulnudki ja mees võitles peaaegu kogu öö deemoniga, kuni tal lõpuks õnnestus sulgeda uks tema ees.
Järgmisel päeval oli mees kurnatud ja poolhaige rängast võitlusest sissetungijaga ning imestas, miks küll Jeesus ei tulnud teda päästma. Ta mõtles, et Jeesus oli kindlasti väga väsinud ning magas sügavalt ja hästi oma toredas voodis ega kuulnud mürgeldamist maja uksel. Nii läks ta tol õhtul magama varakult, lootes eelmise öö unevaegust tasa teha.
Aga ta oli saanud vaid veidi magada, kui kuulis jälle valju koputust paraaduksele. Mees läks vaatama ja seekord küsis: "Kes te olete?" Kuulnud oma vana sõbra häält ukse taga, avas ta ukse ja, oh, õudust – seal ründas teda mitte üks vaid kaks deemonit! Mees võitles ja maadles jälle kogu öö, püüdes deemoneid mitte sisse lasta. Alles hommiku koites õnnestus tal uks sulgeda.
Ta mõtles jälle, miks küll Jeesus ei tulnud teda päästma. Jeesus väidab ju end olevat Päästja. Ja kas ta ei olnud andnud Talle parima toa oma majas!? Väsinult taarus ta pikast trepist üles ja koputas Jeesuse uksele. Kui Jeesus ukse avas, küsis mees: "Issand, ma arvasin, et Sa armastad mind. Ma kutsusin Sind siia, et sa oleksid minuga. Ma andsin sulle parima toa oma majas. Ja siiski – kui ma vajasin Sind, polnud Sind kunagi kohal! Miks Sa ei aidanud mind?"
Sõbraliku häälega vastas Jeesus: "Minu kallis laps, ma tõesti armastan sind ja hoolin sinust enam, kui sa suudad mõista, kuid kui sa kutsusid mind siia enda juurde, tõid sa mind üles siia imearmsasse tuppa ning sulgesid ukse. Selliselt sulgesid sa ukse kogu ülejäänud osale oma majast. Ma olen selle toa Issand, ükski deemon ei saa siia siseneda, kuid sa pole lubanud mul olla selle maja Issand."
Kui mitu tuba oma kodust oled sina andnud Jeesusele? Me peaksime andma oma Kuningale iga aspekti oma elust. Kuid sageli otsustame selle rikka noormehe sarnaselt anda Talle vaid ühe või kaks tuba. Me ütleme: "Issand, ela siin, kuid sinna ära tule!" Meie elus on asju, millest me teame, et need Issandale ei meeldi, ja me sulgeme nende ruumide uksed nii, et keegi – isegi mitte Jeesus – ei saaks sinna siseneda. "See on minu oma asi," ütleme.
Kui me palume "Sinu riik tulgu!", palume me Jeesust olla meie elu Issand, me usaldame kogu oma elu Tema hoolde, Tema juhtimise ja valitsuse alla. Aga selleks tuleb meil alistada oma tahe Tema tahtele. See aga pole kerge. Sellele maailmale on see täiesti võõras mõiste, seepärast nimetab Piibel sellist radikaalset läbimurret uuesti sündimiseks või ülevalt sündimiseks.
Jeesus ütles Nikodeemusele – Joh.3,3: "Tõesti, tõesti ma ütlen sulle, kui keegi ei sünni ülalt, ei või ta Jumala riiki näha!" Teinekord ütles Jeesus oma jüngritele – Mat.18,3: "Tõesti ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsukesed, ei saa te mitte taevariiki!" Kui iseseisvad on "lapsukesed" ehk väikesed lapsed? Ega ikka mitte sugugi. Nad sõltuvad kõiges oma vanemaist. Nii ka meie kristlastena peaksime tundma oma täielikku sõltuvust oma Kuningast. Mida enam me Tema tahtele alistume, seda paremini juurdub Jumala riik meie sees.
Aga see peaks olema esimene asi, mida meil tuleks taotleda. Ütles ju Jeesus – Mat.6,33: "Ent otsige esiti Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!" Meie esimene asi on hoolitseda selle eest, et Jeesus elaks Püha vaimu läbi meie südames. Pauluse ütlus on nagu naelapea pihta – Rom.14,17: "Jumala riik ei ole mitte söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus." Kui meil on õigus ja rahu ja rõõm ning lisaks Jumala tõotus anda meile kõike pealegi – mida me siis veel vajame?! Aga see kõik kuulub meile, kui oleme lasknud Jumala riigi oma südamesse – kui oleme võtnud Jeesuse oma elu Kuningaks ja Issandaks.
Jeesus käskis meil paluda ka: "Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal." Mis on Jumala tahtmine? Kas selleks pole mitte päästa nii palju inimesi kui võimalik (2.Pet.3,9) ja anda oma rahvale kuningriik? Tan.7,18 on ju kirjutatud: "Aga Kõigekõrgema pühad saavad kuningriigi ja kuningriik jääb neile igaveseks — igavesest ajast igavesti!" Hea uudis, eks ole? Jumal tahab, et Tema riik tuleks ka sinu südamesse!
Kuigi me teame, et Jumala tahe on hea meie suhtes, on meil ometi sageli raske paluda "Sinu tahtmine sündigu." Me teame, et Jeesus ütles selle palve Ketsemani aias lausa verepisaraid higistades! (Luk.22,42-44). Aga kui me ei lase Jumala tahtel sündida, siis ei tule meile ka Tema riik – ei armuriik ega auriik! Näeme, kui lähedaselt on need kaks asja teine-teisega seotud. Sellepärast palugem neid asju ka koos, nagu Jeesus õpetas: "Sinu riik tulgu; Sinu tahtmine sündigu!"
Et olla Jumala armuriigi kodanikud, peab meil olema piisavalt usku oma Kuningasse, et Tema tahet kõiges usaldada. Vahel tähendab see, et me ei saa oma tahtmist – näiteks võib meile kallis inimene surra, selle asemel, et ime läbi paraneda. Kuid me võime olla kindlad, et see olukord on Jumala kätes ja – "kord taevariigi selgub kõik; seal langeb saladuste loor; me palgel helgib rõõmuläik ja kiitust laulab inglikoor!" Ja meie ühes nendega!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv